Andres Noormetsa lavastuste arv on nüüd siis ületanud saja piiri. Katsusin kokku rehkendada, kui mitu tema lavastustest on puhastverd komöödiad, aga ega see nii ilmselge olegi. Näiteks hakkasin kahtlema, kas ikka liigitada päriskomöödiaks Jaan Tätte „Ristumine peateega“, mis figureerib Noormetsa lavastuste nimekirjas suisa kolmel korral: Pärnu Endla 1998; Theaterdock, Berliin 1999; Valmiera teater 2000. Kindlasti on komöödia Tätte „Palju õnne argipäevaks!“ Noormetsa kuuldemänguversioonis (Raadioteater 2005). Või millise žanriga määratleda Noormetsa kirjutatud-lavastatud „Aastapäeva pidu“, dokumentaalset kontsertetendust lihtsate eestlaste elust (Ugala rahvamajatükk, 2004) – aimatavalt komöödia küll, aga kuna pole näinud, ei mõista ütelda.
Niimoodi kõhklemisi vaagides jäid viimaks sõelale säherdused komöödiad: Juhan Kunderi „Kroonu onu“ (Viljandi kultuurikolledži I lend, Ugala 1995); Gómeze ja Galáni „Meeste kodu“ (Ugala 2011); Noormetsa „Lotomiljonärid“ (Ugala 2019); Tracy Lettsi „Linda Vista“ (Endla 2022); Ott Kiluski „Cosmopolitan“ (Ugala ja Valmiera Draamateater 2024). „Linda Vista“ on Endla Küünis publikumenuk praegugi, novembrikuus käisin üle vaatamas, näitlejate mängulust polnud lahtunud ja publik elas rõõmuga kaasa.
Ajastu peegel ja jäljend. Ugala teatri kodulehel iseloomustab „Superstaari“ sõnapaar: absurdihõnguline komöödia. Oma sisutihedas, aga seejuures parasjagu kelmikas intervjuus Klassikaraadio kultuurisaatele „Delta“ (küsija Miina Pärn, 15. X 2025) nimetab Andres Noormets oma lavastust pigem farsiks ning seletab muu hulgas lahti komöödia ja farsi vahe. Väga soovitan seda usutlust kuulata, resümeerin vaid lühidalt: komöödia on rohkem sõnakeskne, farss aga tegevuslik.
Vaatasin „Superstaari“ 6. novembril. Ugala suures saalis rõkkas publik heldelt naerda. Küllap leidus neidki, kes seirasid laval toimuvat nõutu hämmingu, mõni ehk isegi tõreda tõrksusega. Milline suhtumine saab konkreetsel etendusel valdavaks ja kuuldava(ma)ks, on selle lavastuse puhul eriti oluline. Kohane on võrdlus „Lotomiljonäridega“, mille mängureegleid publik võõrastama kippus ja lavastuse eluiga jäigi teenimatult lüheldaseks. Minul on tollest lotomängust mõnusad mälestused.
„Superstaaris“ tuli ette paar õndsat momenti, mil näitlejatele naer peale kippus. Need on alati nii imevahvad hetked, mu meelest polnud seekord naeru sisse lavastatud, nagu vahel mõnes komöödias ette tuleb, näiteks oli nõnda „Meeste kodus“ – tõsi, publikul pole sest kuigivõrd vahet, sest näitlejate naer nakatab ikka, esmavaatamisel ühtemoodi, aga kui mängunipp saab ära tabatud, hakkab taas vaadates mitukümmend korda lõbusam. „Superstaari“ olen seni näinud vaid korra, loodan veel näha, sest näitetrupi improvisatsioonivarud paistavad olevat ammendamatud.
Tollesama „Delta“ vestluse lõpetab Noormets kavalal toonil: „Ja tulge kindlasti teatrisse, sellepärast et teatris on võimalik teil näha ajastu peeglit ja jäljendit.“ Seda kuuldes ei meenu ainult William Shakespeare, vaid ka Nikolai Gogoli surematu lause: ära peeglit kiru, kui lõust on viltu. Ainuüksi pealkiri „Superstaar“ sisaldab jõulist absurdi ja iroonia koodi, esimesest lavahetkest alates mängitakse üle võlli koomikaga ja aina jaburamaks läheb. Oleksime nagu lunapargis atraktsioonide keskel uitamas. Saalisuuruses naerutoas, peeglite vahel (k)ekslemas ja kihistamas. Aga kuidas eristada peeglit kõverpeeglist – vaat see on miljoni euro küsimus! On see veel üleüldse eristatav?! Kardetavasti jõuab saali vaatajaid, kes täitsa tõemeeli peavad laval toimuvat üksüheselt labaseks, muuhulgas ka üks nähtut ümber jutustanud arvustaja.
Mina nägin vaimukat ja ulakat, provotseerivat ja klišeid pilduvat, totaalset ja tõsiselt naljakat labasuse paroodiat. Laval ei kiruta peegleid ega kõverpeegleid, küll aga naerdakse üha sõgeneva ilmaelu üle meie ümber ja kahjuks ka me sees, kui me kõverpeeglit enam peeglist eristama ei vaevugi. Selline naer on ühtaegu osatav ja leevendav, ohumärgiline ja pingevaba, lahe. Sest mille ja kelle üle me ka ei naera, iseenda üle naerame niikuinii! Nii jääb üle sisimas üha ümiseda Valter Ojakääru laulu Lilli Prometi sõnadele „See pole see“, mida Adeele Jaago Annika rollis nõnda veetlevalt esitab.
Banaaniks sefiiritordil. Olgu kuis on, „Superstaari“ üle- või ala- või mööda tõlgendades muundub ekstra vahvaks ja tähendusküllaseks stseen, kui vetsu kinni jäänud suunamudija Pipiliis (Marika Palm) ei oska ukselinki avada ning kõik teda üksteise võidu innukalt juhendavad. Kannäe, infolink ja ukselink ei olegi üks ja seesama – loomulikult ei hülga farss Noormetsa moodi ka verbaalset koomikat. Aga kehaline koomika torkab silma otsekohe, esimesel lavahetkel, mil Martin Milli Tom redelil väljendusrikkalt mitu korda komistab. Ja sihuke isevärki nihestatud liikumine laieneb riburada pidi kõigile tegelastele: Jaago armunud Annika liibumistele ja klammerdumistele Olle vastu ja külge. Sünnipäevalaps, tellimuse peale muusikat komponeerida püüdev Olle, on Oskar Punga muhedas nohikuolekus vaata et kõige vaoshoitum, no esialgu.
Olle sünnipäeval süüakse makaronisalatit, leidliku turundusnipina müüdi salatit ka teatri puhvetis, väga maitsev oli. Õnneks ei müüdud pöörase retseptiga puskarit, mille mõju tegelastele laastav ja lustlik.
Autor-lavastajat inspireerinud materjalid on kavalehel kenasti kirjas, nende äratundmine teadagi boonus. Kõige elavamalt virgusid mälupildid Mati Undi komöödiast „Charley tädi“ Brandon Thomase farsi ainetel – nimelt Elmo Nüganeni lavastusest Ugalas aastal 1989. Allan Noormets, Andres Noormets, Kaarin Raid meenusid eredalt, kui Aarne Soro oma tulevärk-rollis, Jüri Sügise nimelise salapärase vennikesena ilmus sätendava daamina. Tuleb tõdeda, et Soro mõjus tublisti naiselikumana kui Allan Noormetsa padunaljakas donna Lucia de Lammermores … Küll on ikka tore asi see teatrimälu!
Kaks tegelast kujunevad kirsiks tordil – appi, mis tobe stampväljend, ma ju ei kasuta seda iialgi, ja kui kuulen, hakkab jube piinlik, sest kohemaid tuleb meelde Mari Tarand, millise stiilse pilkega tema seda sõnapaari taunis! Ütleme siis, et banaaniks sefiiritordil kujuneb Karlssonite duo. Marika Palmi võrratult väänleva kehakeele, ennast sõlme siduvate poosidega Pipiliis Karlsson – muhe nimi Astrid Lindgreni maailmast ja kihvt lavaelu!
Kõige jultunum ja rabavam rollisooritus aga on Tanel Ingi poliitik Rikard Karlsson, kelle piruette, nii (eba)vaimseid kui ka füüsilisi, võib ammuli sui jõllitama jäädagi. Ainuüksi Rikardi kostüüm ja parukas on napakad, Maarja Viidingu kostüümid taas kord vaimustavad, aga no veelgi vastupandamatum on härra Karlssoni siseilm, joviaalsuse ja juhmuse hõrk kokteil! Mõistagi tekib tema puhul assotsiatsioon Donaldiga, piilupardiga, pardid tuuakse ka otsesõnu mängu. Aga „Superstaari“ poliitiliste alltekstide ning kultuuriliste allüüride, klišeede ja kiiksude lahtimuukimise jätan rahumeeli ses vallas minust vilunumate kolleegide leivanumbriks.
Ohjeldamatu naeruteraapia. Taas püüab pilku kunstnik Andres Noormetsa punaroheline lavaruum labürintjate käikudega, koosmõjus Villu Konradi lausa psühhedeelses intensiivsuses sirava valgusemänguga. Oluline osa atmosfääri loomisel kuulub Hans Noormetsa ehk Rozelli muusikale. Üks Noormetsa lavaruumis korduv element on läbipaistev sein – hoopis teise mõjuga püsib see meeles lavastusest „Valged põdrad“. Sõnadega on ilmvõimatu adekvaatselt kirjeldada, mismoodi Tanel Ingi Karlssonina vastu seina põrkab ning seina najal laiali valgub, nagu mingi vedel ollus … Sellist voolavat, peaaegu et aerodünaamilist lavalist olekut ma Ingi puhul ei mäletagi. Karlssoni lend publiku kohal on tänu sellele hõlpsasti kujuteldav.
„Superstaar“ on ansamblitükk, kõik tegelased teevad läbi omalaadseid muutusi, kollektiivset kobarprotsessi psühholoogilise teatri mõõtkavas vaagida vist ülemäära põhjalikult ei maksa, aga puhta lustiga kaasa elada on jõle mõnus. Viimaks jääb painama puänt, kentsakad viited võimu- ja/või võlasõltuvusele, mis seob ootamatult kõik maskid langetanud Jüri Sügist ja tema tööandjat Tomi. Mine võta kinni, kes nad õigupoolest olid, on, saavad olema ses peegliduellis?
Ohjeldamatu naeruteraapia ja kentsakad pilaknihvid, mida ma ainsa korraga ära tabada ei suutnudki, kannavad vaataja lõpuks siiski kummaliselt kurbliku äratundmiseni, et me ju elame sessamas labasuse ja nõmeduse maailmas, toodame ja tarbime seda aina juurde. Et isegi totraim absurd ei jõua meie elule kannule. Aga armumise, katuste kohal lendamise, oma laulu ülesleidmise võimaluse kingib „Superstaar“ sellegipoolest. See ongi maailma parim värk, mida üks komöödia või farss publikule anda suudab.
Mälu võib petta ka, aga minu meelest lausuti lavaloo (õnneliku?!) lõpu märgiks Goethe „Fausti“ Mefistofelese kuulus lause tibake teistmoodi: „Meis peitub jõud, mis korda saadab head …!“ Eks kõla see lootustandvalt meile kui kõverpeeglite absurdses aegruumis ekslejatele – nagu lepitava, julgustava noodina. Nõnda jõuab Andres Noormets viimaks ikka ja jälle oma püsiteemani, mis on meie kõigi ühine teema: ainult armastus loeb, päästab, aitab olla elus. Ja ilmtingimata koos lähedastega.
Aga mismoodi ja kuhu kanti Jüri Sügise edasine tee edasi kulgeb, kelle uksele ta koputab ja millise missiooniga, kes seda teab … Ja ehk ongi hea, kuni ei tea …
