Jason Hickel, Vähem on rohkem. Kuidas tasaareng päästab maailma. Tõlkinud Tõnu Ülemaante, toimetanud Eva Lepik, Martin Altraja ja Maria Muuk, kujundanud Maria Muuk. Aegraja 2025. 264 lk.

Rahvuslik kogutoodang … mõõdab superlukke meie ustel ja vanglaid nende lukkude murdjatele. See mõõdab sekvoiametsade hävitamist … See mõõdab napalmi ja tuumalõhkepäid … ja tele­vägivalda, mille abil müüakse mänguasju meie lastele. Aga see ei mõõda meie laste … mängurõõmu, … meie luule ilu, … meie tarkust, … lühidalt, see mõõdab kõike, välja arvatud seda, mille pärast üldse tasub elada.

Robert F. Kennedy (1968)

Kõik teavad, et ilm käib nööri mööda: ürgkogukond, orjandus, feodalism, kapitalism. Mõned panevad sinna küll mõne ismi otsa, näiteks sotsialism, kommunism, aga üldiselt – alternatiive pole ja kõik, mis viib „edasi“, on õige ja hea. Kui ma 1990ndate alguses ülikooli jõudsin, tutvustas professor Eero Loone seda uskumust sotsiaal-majanduslike formatsioonide teooria all. Ta meenutas, kuidas nad Moskva ülikooli filosoofiaüliõpilastena teinud pilaplakati, kus nahkades ja kivikirvestega ürginimesed kannavad loosungit „Edasi progressiivsesse orjanduslikku ühiskonda!“ Hea nali, aga pärast seda näen kõikjal sama anekdooti. Hent Kalmo (Sirp 22. XI 2024) kirjutab Nobeli majanduslaureaate kiites: „eestlastelgi on põhjust tunda veidi uhkust: nende raske, kindluseta põli (s.o pärisorjus) on andnud mõtteainet murrangulisele teooriale (et „loov“ hävitus on vajalik majanduskasvuks).“ Anastatu tõmbab selga impeeriumi uued rõivad ning vurab edasi nagu üleskeeratud kratt.

Tagantjärele ja väga vaevaliselt olen avastanud, et tegelikult on alati olnud mõtlejaid ja tegutsejaid ka väljaspool seda ilmalikku teoloogiat, aga nemad kooliõpikutesse ei pääse. Või kui, siis nii nuditud kujul (nt Lev Tolstoi, Mahatma Gandhi), et ei ohusta modernsuse teoloogiat. Kui teistsugune oleks maailm, kui Karl Marxi ja Milton Friedmani asemel või kõrvalgi oleks õppekavades William Stanley Jevons, Lewis Mumford, Frederick Soddy, Albert Howard, Jagadisan Mohandas Kumarappa, Rachel Carson, Nicholas Georgescu-Roegen, Jaques Elul, Ivan Illich, Ernst Schumacher, Marion King Hubbert, Dennis ja Donella Meadows …

Kapitalism on tarastamine on anastamine

Jason Hickel võtab pulkadeks lahti kapitalismi loomisloo ja paneb selle kokku hoopis teisiti. Kuidas nii, et kultuur, mis kinnisideeliselt jutlustab kõigi asjade paremaks minekut, toodab tööstuslikus tempos ja mahus vaesust ja ebavõrdsust?! Irooniliselt võiks Hickeli analüüsi kokku võtta nii, et lõputu majanduskasv lõplikul planeedil on ikkagi võimalik: üha vähenevat pirukat tuleb lihtsalt jagada üha vähemate vahel. Tõepoolest, kui mõelda, et poolt maailma omab kaheksa valget meest,¹ toob mälestus muistsest orjapõlvest silma heldimuspisara. Tahaks hüüda: „Tagasi progressiivsesse orjanduslikku ühiskonda!“

Hickel kirjeldab, kuidas iga kord, kui miski segab kapitali kuhjamist (appi, stagnatsioon!), leiavad kapitalistid (kuumemalt või külmemalt) vägivaldse lahenduse. Tarastamine oli lahendus – ühismaade mitte ehk pillavatest, aga siiski küllastest, kliima- ja ilmastikukindlatest, mitmekesistest ja igitaastuvatest andidest elatuvast talurahvast tehti juurteta tööjõud ja tarbijad. Edasi koloniseerimine, orjakaubandus, urbaniseerimine, üha kiirenevad tööstuslike ja tehnoloogiliste „läbimurrete“, turgude „avamise“, „kõrvaldamise ja sundkohandamise“ tsüklid … „Tarastamine oli sisemise koloniseerimise protsess; koloniseerimine oli tarastamise protsess. Euroopa talunikud jäeti oma maadest ilma täpselt samamoodi nagu põlis­ameeriklased … ning orjakaubandus pole midagi muud kui kehade tarastamine ja koloniseerimine lisaväärtuse akumuleerimise huvides“ (lk 52).

Õigupoolest püüab Hickel kõigest väest jääda viisakaks ja salongikõlblikuks: iluväljendid nagu „kõrge sissetulekuga maad“ ja „madala sissetulekuga maad“ ähmastavad autori enda käsitlust sellest, kuidas see üüratu varanduslik lõhe põhja ja lõuna vahel õigupoolest kujunes, kuidas püsib ja mis seda muuta võiks. Nood „kõrge sissetulekuga maad“ olid algul muu maailma kõrval üpris vaesed, aga nad tapsid või orjastasid kaugete maade põlisasukad, röövisid nende loodusvarad, purustasid nende majanduse ning said rikkaks. Nii lihtne ongi. Ja see kestab: pärast ametlikku kolonialismi lõppu on varanduslik lõhe põhja ja lõuna vahel kolmekordistunud (seisu muutvat edenemist näitab ainult Hiina). Majanduskasvu ei seleta abstraktsed teooriad ega matemaatilised mudelid, selle taga on väga maised asjad: patentide ja laenu­intresside „kaitse“ eelarved, argine nafta, maakide, puidu, teravilja jne voogude militaarne manageerimine …

Kuna kütuse ja naha üle kõrvade tõmbamiseta pole kapitalismi väärilist „lisaväärtust“ kuskilt võtta, oli hädavajalik vaimne kannapööre. Maailma emaihust tuli välja võtta hing, lahutada mateeria – emaaine – kosmiliste vastandite (hea-kuri, kõrge-madal, vaim-liha, mees-naine, valge-pagan, kultuur-loodus) võitlustandriks, kuulutada mõnu ja jõudeolek patuks, ahnus ja tootlikkus vooruseks. Osutada teistlikele ja teaduslikele tõekspidamistele kui Euroopa (kestva!) imperialismi alustaladele ning kosta animistlike ühtsusarusaamade eest tähendab ühe professori jaoks riski sattuda „kiriku“ vande alla. Müts maha! Ometigi pidin hämmelduse ja kerge pettumusega täheldama, kuidas Hickel ikka ja jälle nügib lugejat tagasi harjumuspäraste tehnokraatlike tavade ja institutsioonide meelevalda, lootes, et nood imekombel viimaks taipavad, et „vähem on rohkem“.

Hickel pühendab ohtralt ruumi uusimate progressiusu ja kasvuismi troopide ja müütide („kliimamuutus on tehnoloogine probleem“, „tehnoloogia/teadus/innovatsioon päästab meid“) rappimisele ja teeb seda veenvalt. Minu silmis on Hickeli teose kõige algupärasem ja tuumakam panus siiski tarastamise kui poliittehnoloogilise arhetüübi analüüs: kui tarastamine-anastamine on kapitalismi alus, siis „miski muu“ – näiteks tasaareng – on dekolonisatsioon ja lahtitarastamine. Keskaja lõpus saabus talurahva kuldaeg ja mõranes feodalism, mis oli olnud katastroof nii inimestele kui ka loodusele. Lihtrahvas pääses mõnda aega jälle ligi ühismaadele ning sai endale lubada mitmekesisemat elatusmajandust: viljapõllunduse osakaal vähenes, karja-küttimis-koriluselatise osatähtsus kasvas. Kuni tarastamiseni.

Tarastamisele kui konkreetsele ajaloolis-geograafilisele nähtusele läheneb Hickel Euroopa-keskselt, mis pole etteheide. Aga õpetlik on siia kõrvale panna ülemerevaade, mis aitab veelgi ilmsemaks teha tõsiasja, et ajalugu võinuks minna teisiti, ning vabastada kujutlusvõimet tänapäevaste alternatiivide otsimiseks. Ameerika ajaloolane Kathleen DuVal juhib tähelepanu sellele, et nii Euroopa kui ka Põhja-Ameerika elasid tarastamisperioodil „kliimakriisis“: keskaja soe ja stabiilne periood (X–XIV saj) oli lõppemas ning algamas väike jääaeg (XIV–XIX saj). Tolle aja mõttes kõrgtehnoloogiline tsentraliseeritud (kuivendus-niisutussüsteemid jms) suurpõllumajandus ei osutunud kliima- ega kriisikindlaks (ikaldused, taudid) ei siin- ega sealpool ookeani, ainult süvendas olemasolevaid vastuolusid (hirmuvalitsus, ebavõrdsus, rahutused).

Euroopa reageeris sellele tarastamise, industrialiseerimise, militariseerimise ja kolonialismiga, mis tegi rahvahulkade olukorra veel rängemaks. Samal ajal aga keskaegne Põhja-Ameerika, kuigi toonase Lääne-Euroopaga sarnasel linnastumistasemel, loobus kolonisaatorite saabumise ajaks linnadest, luues epidemioloogiliselt turvalisema ja kliima­kindlama, „nähtamatul põllu­majandusel“² ja „elurikkuse kasvul“ põhineva külade maailma. Diktatuurides (näiteks toonasest Londonist suurem Cahokia 1050–1350 m.a.j, praeguses Illinoisis) kibestunud inimesed kujundasid linluse, ebavõrdsuse ja tsentralismi suhtes sügavalt umbuskliku maailmavaate ning omamoodi pahupidi-kapitalistliku poliitökonoomika, kus võidab see, kes kõige heldemalt ära annab.³

Lahtitarastamine – mitte ainult metafoor

Kui ajaloolist tarastamist analüüsides näeb Hickeli täiesti elavat maastikku ning luust ja lihast inimesi, siis lahtitarastamisest kõneldes kipub ta kujutlusvõime hanguma abstraktsetesse metafooridesse. Hingepõhjas on ta ikkagi valgustusratsionalist ja akadeemik, kes eelistab kandilist katastriplaani ja tööajatabelit ning põlgab elus lehma. Muidugi on tänapäeva tarad enamasti õiguslikud, majanduslikud, ideoloogilised jne, ometigi on asjaga tõsi taga ilma igasuguste metafoorideta. Rohtla ökoloogia taastamine võib olla inimkonna ainus võimalus kõrbestumist tõrjuda,⁴ tööstus- ja puustusmaad ellu äratada ning peatada isegi Arktika igikeltsa sulamine. Põhja-Ameerika indiaani aktivistid peavad maa lahtitarastamist sõna väga otseses mõttes dekoloniseerimise alustingimuseks: tuleb taastada metsik piisonipreeria, taradeta ühiskarjamaa (buffalo commons), mis enne koloniseerimist toitis ära rohkem „karja“ kui praegune teraviljal põhinev tööstuslik loomakasvatus. On väidetud, et pelk Ameerika piisonipreeriate taastamine viiks mõne aastakümnega atmosfääri süsinikusisalduse tööstuseelsele tasemele, aga karjatamis- ja metsistamiskõlblikku maad leidub peaaegu kõikjal, nii et potentsiaal on tõeliselt suur.⁵

Olgu, laseme ses osas teadusel settida, aga kuulakem ära ka põlluharijad, loomapidajad, ühismaade kasutajad. Mingeid toidu-, jahi- ega põllumajanduse „jäätmeid“ pole olemas – loomad kasutavad need ära. Et vähendada inim- ja masintööd, on maaharijad alati kasutanud loomi, õigupoolest ei tunne ajalugu vähegi pikemaealisi loomadeta põllumajandussüsteeme.⁶ Karjakasvatusest sõltub siiamaani ligikaudu miljardi inimese elatis. Ligipääs hüljatud ja kurnatud põllumaadele ning tööstus- ja puustusmaadele võimaldaks maastikku (taas)metsistades elatist hankida⁷ subsiidiumidest sõltumatult. See lubaks ettevõtlusega alustada ja ka kasumit teenida inimestel, kel pole võtta sellist kapitali, mida nõuab üheaastaste taimede agrobisnis – ei mingit rasket rauda ega naftat, maaparandust, kunstväetisi, mürke, toetusi, ainult karjusekepp ja elektrikarjus.

Üheaastaste taimede künnipõllundus on alati tähendanud võlaorjust ja võimuredeleid („tipptehnoloogiline härjatraktor“, vältimatu mehejõud, erastatud-tarastatud ja „parandatud“ maa, ikaldusrisk). Karjapidamise ahistamine ja üheaastaste taimede pealesurumine on juba Vanast Testamendist tuntud kolonialistlikud motiivid. Teravili-oad-herned on „riigiviljad“, mida on hõlpus rekvireerida, transportida, säilitada – lühidalt, kapitalina kuhjata. Karja aga saab kasvatada maadel, kus künda pole võimalik ja kuhu kupja kepp ei küüni. Minu vanaemad kasvatasid oma lapsed üles karjatades lehma jäätmaadel, mis isegi kolhoosile ei kõlvanud – salaja, politruki hirmus.

„Lammutada globaalne fossiilkütuste infrastruktuur“, nagu Hickel vajalikuks peab, tähendab lammutada väga palju, et mitte öelda – lammutada kõik.⁸ Millele üldse on postfossiilsel majandusel toetuda, kui mitte fotosünteesile? Taastuvenergeetikale, mille all Hickel peab silmas päikesepaneele ja tuule­turbiine ja akusid? Hickel tunnistab, et selleks vajaliku taristu ülesehitamine nõuab koletus koguses materjalide kaevandamist. Aga asjaomase „tusase teaduse“ suuremast pildist hiilib ta mööda. Möödaminnes mainib ta küll järjest lahjemate maakide probleemi, aga ei ütle, mida see eluliselt tähendab: see tähendab, et ühel hetkel kulub vase või muldmetallide hankimisele rohkem energiat kui neist valmistatud taastuvenergiaallikas välja annab. Ja ka elektriautod vajavad kummi ja plasti ja asfalti ning nende tootmisel „jääb üle“ ainult kütusteks sobivaid naftafraktsioone. Kaevandusmasinad ja rasketransport töötavad nüüd ja alati diisli jõul – nende elektrifitseerimine nõuaks omakorda nii palju kaevandamist, et sellest ei räägi ka kõige ekstaatilisemad rohepöörde jutlustajad. Ja sellega asi ei lõpe. Taastuvenergeetika masinavärk pole taastuv, see kulub, nii et isegi kasvumajandusliku paristamiseta on püsiv kaevandussurve kõigi oma kõrgahjude, saaste, igavesti laienevate magistraalide ja terminalidega sellesse skeemi sisse kirjutatud.

Võlgade tühistamine, fossiilkütuste subsiidiumide kaotamine (ca 7% kogu maailma SKTst), reparatsioonid koloniaalmaadele, intellektuaalomandi (patenteeritud seemned, vaktsiinid jms) lahtitarastamine oleksid tugevad meetmed majanduspatoloogiate ja ebavõrdsuse vähendamiseks. Mitmed Hickeli pakutud meetmed on suguluses baassissetuleku ideega, millest ta selles raamatus küll juttu ei tee, kuid on kiitnud mujal. Mina olen selle tasaarengukirjandusele nii iseloomuliku motiivi osas lõhestunud. Ühest küljest jah – milline halduslik lihtsus, kui vähe moraalipolitseid, ära jääks tohutu hulk bullshit-tööd nii jagajate kui ka saajate poolel jne.

Aga baassissetulek pole ju muud kui heategevus, mida Hickel on ise põhjalikult kritiseerinud: see võib leevendada tagajärgi, aga jätab puutumata põhjused.⁹ See aitab hädade algpõhjused paksult üle võõbata, nii et kokkuvõttes jääb kõik vanaviisi. Töö on toimetulemise tunde, iseseisvuse, identiteedi, kuulumise, väärikuse, tähenduse küsimus. Kui need põhivajadused on rahuldamata, pole otsa ega äärt üksilduse, nartsismi, getostumise, sõltuvuste, suhte- ja tänava­vägivalla soodomal ja komorral – ning selle kaose haldamiseks on vaja sotsiaaltöötajate, terapeutide, ajukeemiainseneride, informaatorite, kõikvõimalike päästjate ja koloniaalametnike üha kasvavat aparaati. Tõelise vabastusliikumise siht peaks ikka olema sõltumatus, mitte almus. Kuidas lahti tarastada töö ja toimetulek? Kuidas korraldada ligipääs ühisvaradele koos sellega kaasneva vastutuse ja riskidega? Selles on küsimus.

Isanda tööriistad isanda maja ei lammuta

On üllatav ja tekitab segadust, et kohati läheb Hickel, ise tuntud (väär)arenguabikriitik, populistlikult (või heauskselt?) kaasa valge päästmistööstuskompleksi¹⁰ jutupunktidega. Näiteks paistab Hickel leidvat, et igasuguseid arendamisi-abistamisi peaks üha edendama. Või et mida rohkem õpid, seda kauem elad. Ühtlasi vähendavat see sündimust. Hariduse ja eluea või sündimuse korrelatsiooni võib seletada tuhandel moel. Empiirika on kirju, aga andmed näitavad, et kontratseptiivide levitamine ja muu läänelik arenguabi mitte niivõrd ei aita sündimust vähendada, kuivõrd surub peale lääne majandusmudelit ning veidraid (tähenduses: WEIRD¹¹) arusaamu heast ja õigest.¹²

Lääne väärtuste levitamine ja ülalpidamine nõuab sõna väga otseses mõttes väga palju kütust, mille valdavalt sugugi mitte veidrate rahvaste maadel paiknevad varud tuleb kuidagiviisi kätte saada – kus on siin väljapääs imperiaalsest nõiaringist? Asja tuum on ikkagi röögatu ületootmine ja mehhaniseerimine-automatiseerimine, mis võtab elult tähenduse ning toidab karjuvat tööpuudust ja ebavõrdsust. Uuskeinsistlik lahendus on suunata ülearused massid elukestvasse koolitustsüklisse, mis masindab lootust, et ükskord tuleb ka minu aeg. See on väga nutikas skeem, mis tapab kohe hulga kärbseid korraga: asetades kriisi haldamise kulud avaliku sektori ja lapsevanemate või suguseltsi õlule, õigustab see elanikkonna totaalset kontrollimist, kasvatab proletaarsete tehnosõltlaste reservi, võõrutab toimetulekuoskustest, taastoodab hierarhilist ühiskonda ja aitab moraalselt õigustada mis tahes murekohta: kui sul läheb halvasti, oma viga, olnud siis koolis tublim!

Nii et küllap peaks haridusele, abistamisele, parendamisele-arendamisele lähenema sama rangelt eristades nagu majanduskasvule. Iga hariduslaad on ettevalmistus ja kohastumus teatud laadi eluviisiks teatud keskkonnas. Nagu kirjutas juba 1971. aastal dissidentlik misjonär, arenguabi ja developmentalismi varane kriitik Ivan Illich: kool on reklaamibüroo, mille ülesandeks on veenda, et maailm peab olema just selline, nagu ta on.¹³ Praegune läänelik haridussüsteem on ideoloogiline tehas, mis toodab masinühiskonnale vajalikke individualistlikke standardtöötajaid ja -tarbijaid. Aga tasaarengu lähtekoht on ju, et on vaja mõelda, unistada ja tegutseda kuidagi teisiti! Sellises olukorras on vaja haridust (üldse mitte tingimata kooli), millel on hoopis teistsugused ülesanded: võib-olla lahtiõppimine, ümberhäälestumine, unustamine, sõnakuulmatuse harjutamine?

Tööst ja institutsioonidest kõneldes ei suuda Hickel välja murda tööstusühiskonna stampidest: töö tähendab tegutsemist palka maksvas ettevõttes või asutuses, mitte näiteks rahmeldamist-majandamist talus, töökojas, peres, hõimus, klannis; haridus tähendab kooliskäimist, mitte näiteks kogukonnale vajaliku oskusteabe sisse kasvamist argipraktikas ja rituaalides. Loomad on talle toitlustus-, metaani-, eetilise Teise või abstraktse biodiversiteedi probleem, mitte lesknaise õlekõrs või evolutsioonilised kaasteelised. Ometi avastatakse looduse isereguleerumisvõime kohta üha uusi imetlusväärseid asjaolusid. Isegi siga, va paha loom, võiks olla kliima­kangelane: kui ta kombinaatidest „lahti tarastada“ (loomulikult mitte neidsamu ülearetatud rasvarulle), pakuks ta sonkides ja tuhnides meeleldi hiiglaslikes kogustes süsiniku mulda sidumise „teenust“, metsa uuendamisest ja lihast rääkimata.¹⁴ Rohkem usaldust looduse ja inimkonna isereguleerumisvõimesse!

Majanduse kestlikuks kahandamiseks pakub Hickel töönädala lühendamist. See on ennast tööstusühiskonnas tõestanud sotsialistlik, aga ka tehnokapitalistlik standardmeede. Aga Hickeli kastmes hõngub siit kodanliku jõude­klassi maitset ja maailmavaadet, mille kohaselt töö on põhimõtteliselt nõme ja tuleks asendada millegagi – millega õigupoolest? Ka joogatundidel ja kunsti­harrastusel on märkimisväärne materiaalne jalajälg, nagu Hickel õigustatult toonitabki. Kõik tööd pole võrdselt kurnavad ega suvaliselt lühendatavad. Ja mitte igasugune toimetamine ja nikerdamine pole keskkonnamahukas või ülekohtune „tööorjus“. Uued heaolumõõdupuud (SKT asemel), hooletöö rehkendamine jms kõlavad õilsalt, aga kapitalismijärgsust tõotava tasaarengu puhul panevad need kõik häiretuled plinkima: oot-oot-oot, veel rohkem tööd vää!?

Pealegi, kes on ikkagi see poliitiline subjekt või suverään, kes lühendab tööpäeva, tühistab võlad ja patendid, kehtestab uued heaolumõõdikud? Riik, rahvusvahelised organisatsioonid, MTÜd? Kui käsitleda tasaarengut lahtitarastamise-lahtianastamise riigiprojektina, tähendab see lootuse asetamist imperiaalsete tuusade, ennekõike USA ja ELi, vähemal määral Venemaa, Hiina ning nende suuremate vasallriikide militaartööstus-akadeemilise kompleksi võidujooksule või heale tahtele. Miks ometi peaks nad iseendal jalad alt lööma? Kui selles kasvuistlikus ookeanis üldse on mingeid alternatiive, siis tasub neid otsida väljastpoolt selle kompleksi aedikuid.

Realismi mülgas

Hickeli õpetaja, antropoloog David Graeber on kusagil ironiseerinud, et kapitalismivastased kaevavad end ikka ja jälle veel sügavamale mülkasse sellega, et püüavad olla realistlikud. Venemaal ei tehtud kommunismi, tehti riigikapitalism, sest see oli realistlik. Skandinaavias ei ehitatud üles sotsiaaldemokraatiat, vaid kapitalistlik heaoluriik, sest see oli realistlik. Ja anastatud rahvad ei dekoloniseeri ennast, vaid rajavad üleilmsete kapitali kuhjamise protsesside kohalikuks korraldamiseks rahvusriike. Kaugem kogemus euroopalike revolutsioonidega on sama trööstitu: renessansi ja valgustuse revolutsioonid rajasid tarastamise ja anastamise, klassi- ja rassikolonisatsiooni moraalsed, kontseptuaalsed ja õiguslikud alused. Vahest on tasaareng oma eesmärkide täitmiseks liiga tasane ja „realistlik“?

Lakota indiaani aktivist Russell Means on leidnud, et mis tahes Euroopa „revolutsioonid“ ei taotle tegelikku muutust, vaid Euroopa kultuuri kestlikkust; et eurooplased ajavat pidevalt segi revolutsiooni ja järjepidevuse, teaduse ja religiooni, paleepöörde ja vastu­panu. Põhja-Ameerika indiaanlastele pole lahtitarastamine mingi abstraktne metafoor – maa (taas)metsistamine ühiskarjamaaks, piisonikarjade ja piisonimajanduse taastamine ning põlisrahva käratult ja poliitiliste loosungiteta enam-vähem traditsioonilise eluviisi juurde (tagasi)pöördumine on reaalsed arengud. Russell Means teeb teatavaks: „Me ei taha võimu valgete institutsioonide üle; me tahame, et valged institutsioonid kaoksid. See on revolutsioon.“¹⁵

Kuidas teha nii, et tasaareng poleks järjekordne euroopalike võimusuhete sättimine, lisapeatükk kapitalismi ajaloos, kuigi vahest väiksemate võlgadega ning 20tunnise töönädalaga? Sest nii on – noh, realistlik …