Hiljaaegu püüdis Eesti teaduste akadeemia ametisse valida innovatsiooniuuringute akadeemikut. Konkurss küll luhtus, valimisega ei tuldud toime, kuid sellega seoses tõusetus arutelu, mis üldse on innovatsiooniuuringud ja kus on selle valdkonna distsiplinaarne päriskodu. Eestis on ehk tegu uue küsimusega, kuid rahvusvaheliselt on aru peetud aastakümneid. Sestap on ehk paslik seda teemade ringi veidi avada.

Tõsiasi on, et innovatsioonist kõneldakse ennekõike majandusteemade ja -teaduse kontekstis. Nii Eesti kui ka ELi strateegiates on innovatsioon seotud eeskätt konkurentsivõime, tootlikkuse ja majanduskasvuga. ELi poliitikadokumentides on innovatsioon kesksel kohal nii tööstusstrateegias, digipöörde kui ka rohepöörde raamistikus. Sama kehtib Eesti teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ning ettevõtluse arengukava kohta, kus innovatsioonist räägitakse kui peamisest hoovast, millega väikeriik saab end globaalses konkurentsis kehtestada.

Seejuures eeldatakse innovatsioonilt palju enamat kui pelgalt majanduskasvu. Sellelt oodatakse panust demokraatia kestlikkusse, avalike teenuste kvaliteeti, kultuuri elujõusse, regionaalsesse tasakaalu ja ühiskonna sidususse. ELi tasandil räägitakse üha rohkem missioonipõhisest innovatsioonist ja ühiskonna väljakutsete lahendamisest. Ka Eestis kerkivad samad pinged (nt tehisintellekti kasutuselevõtuga seoses): kuidas siduda tehnoloogiline areng riigi ja ühiskonna eesmärkidega ning mitte lasta sellel kujuneda iseseisvaks ja kontrollimatuks jõuks?

Kuhu innovatsiooniuuringud kuuluvad?

Sellest omakorda tõusetub küsimus: kas innovatsiooni uurimine ongi olemuslikult majandusteaduse alamharu või on see midagi laiemat? Pakun, et see ei ole pelgalt akadeemiline vaidlus distsipliinide vahel, vaid küsimus, millist muutust ühiskonnas üldse osatakse ette kujutada ja juhtida.

Oluline on meenutada, et innovatsiooni uurimine ei alanud ühtse teadusvaldkonnana ega ka majandusteaduse sees. Uudsuse, muutuse ja kohanemise küsimused olid kesksel kohal ammu enne, kui tekkis innovatsiooniuuringute mõiste. Sotsioloogias käsitlesid Max Weber ja Émile Durkheim modernsust sügava murranguna ühiskonnas: see tähendas ratsionaliseerumist, tööjaotuse kasvavat keerukust ja traditsiooniliste autoriteedivormide lagunemist. Neid ei huvitanud üksikud tehnilised leiutised, vaid see, kuidas ühiskonnas üldse suudetakse toime tulla pideva muutumisega.

Tehnika- ja majandusajaloos uuriti industrialiseerimist kui pikaajalist protsessi, mille käigus tehnoloogilised uuendused, töökorraldus ja sotsiaalsed suhted kujunevad koos. Innovatsioon ei ole seal erandlik sündmus, vaid protsessi osa. Organisatsiooniteoorias keskendusid juba XIX sajandil Frederick Taylor ja hiljem Chester Barnard küsimusele, kuidas organisatsioonid kohanevad uute tehniliste ja sotsiaalsete tingimustega, kuidas kujunevad koostöö, juhtimine ja vastutus. Ka siin esineb innovatsioon kui probleem, mitte kui eraldi uurimisobjekt.

Sellesse intellektuaalsesse konteksti lülitus XIX sajandi lõpul ka esimene majandusteadlane, kes majanduse muutumisi uurida võttis, innovatsiooni­uuringute vanaisa Thorstein Veblen. Kuid ka tema institutsionalistlik majanduskäsitlus tugineb teadlikult mitmele muule distsipliinile. Veblen ammutas antropoloogiast arusaama harjumustest ja rituaalidest, psühholoogiast instinktide ja imitatsiooni rolli ning kultuurianalüüsist staatuse ja sümboolsete tähenduste mõju majanduslikule käitumisele. Tema meelest ei olnud majandus autonoomne sfäär, vaid kultuuriliselt ja institutsionaalselt kujundatud tegevus. Innovatsioon ilmneb Vebleni käsitluses pingena tehnoloogiliste võimaluste ja väljakujunenud sotsiaalsete institutsioonide vahel. Just tema tööde interdistsiplinaarsus hoiab need jätkuvalt aktuaalsena, arvestades ka tänapäeva innovatsiooniuuringute ulatust.

Kui Veblen näitas, et innovatsiooni ei saa lahutada institutsioonidest ja kultuurist, siis Joseph Schumpeter andis innovatsioonile keskse koha majanduse dünaamika seletamisel. Just seetõttu peetakse teda tavaliselt majandusteaduslike innovatsiooniuuringute isaks. Ent ka Schumpeterit oleks eksitav käsitleda pelgalt majandusteadlasena. Tema mõtlemine tugines ajaloolisele analüüsile, sotsioloogiale ja poliitfilosoofiale. Schumpeteri kuulus mõiste „loov hävitamine“ ei kirjelda ainult tehnoloogilist arengut, vaid institutsionaalset ja sotsiaalset ümberkujunemist. Innovatsioon lõhub olemasolevaid struktuure, rolle ja võimusuhted ning loob uusi. Ettevõtja ei ole siin ratsionaalne kasumi maksimeerija, vaid ühiskonnas tegutseja, kes toob süsteemidesse uudsust ja ebastabiilsust. See ebastabiilsus ei ole tema järgi kõrvalekalle, vaid kapitalistliku majanduse toimimise eeldus.

Oluline on, et Schumpeter seostas innovatsiooni otseselt demokraatiaga. Oma hilisemates töödes käsitles ta demokraatiat protsessina, kus eliidid konkureerivad legitiimsuse pärast, ning nägi majanduslikku innovatsiooni ühe jõuna, mis kujundab seda konkurentsi pidevalt ümber. Innovatsioon võib tugevdada demokraatiat, avades uusi osalusvorme ja majanduslikke võimalusi, kuid võib seda ka destabiliseerida, kui institutsioonid ei suuda muutustega kohaneda. Sellest vaatenurgast ei ole innovatsioon pelgalt majanduskasvu küsimus, vaid puutub demokraatliku ühiskonna kestlikkusse.

Just selles seoses hakkas avanema pinge, mis saadab innovatsiooni­uuringuid tänapäevani. Kui Schumpeteri mõtlemine hõlmas nii majanduslikku, sotsiaalset kui ka poliitilist dimensiooni, siis hilisemas majandusteoorias võeti tema ideed üle valikuliselt, sageli nende laiemast kontekstist lahutatuna. See pinge on üks põhjusi, miks küsimus innovatsiooniuuringute distsiplinaarsest kuuluvusest on endiselt aktuaalne.

Niisiis, XX sajandi esimesel poolel kerkis esile nn neoklassikaline majandusteadus, mis muutus juba sajandi keskpaigaks peavooluliseks, seejuures ennast ainuvõimalikuna esitleva majandusteaduse variandiks. Innovatsiooni käsitlus läks seeläbi ent märksa kitsamaks: innovatsioon tuli muuta mõõdetavaks, modelleeritavaks ja võrreldavaks. Selle tulemusena taandus innovatsioon kas tootmisfunktsiooni faasiks või teadus- ja arendustegevuse investeeringuks, mille mõju avaldub tootlikkuse ja majanduskasvu kaudu.

Seejuures oli varastes neoklassikalistes kasvumudelites innovatsioon eksogeenne: midagi, mis tuli väljastpoolt majandussüsteemi ning mida majandusteadus ei osanud seletada, kuid ka ei vaevunud seda tegema, kuid mis siiski parandas selle toimimist. Hilisemates, nn endogeense kasvu mudelites nihutati innovatsioon küll süsteemi sisse, kuid üksnes väga spetsiifilisel kujul. Innovatsioonist sai firmade teadlik investeerimisotsus, mida juhivad hinnasignaalid, ootused ja intellektuaalomandi kaitse. Teadmisi käsitleti kvaasiavaliku hüvena, mille puhul turud kipuvad alainvesteerima, mistõttu riigi roll piirdub eeskätt stiimulite korrigeerimisega.

Selles raamistikus uuritakse innovatsiooni eelkõige kolme küsimuse kaudu. Esiteks: millised stiimulid panevad ettevõtted innovatsiooni investeerima? Teiseks: kuidas mõjutavad patendid ja konkurents innovatsiooni tempot? Kolmandaks: kuidas mõjutab innovatsioon majanduskasvu ja heaolu taset? Need on olulised küsimused, kuid eeldavad siiski vaikimisi, et innovatsioon on olemuselt tehniline ja majanduslik protsess, mille sotsiaalsed ja institutsionaalsed tingimused ja tulemid on teisejärgulised.

Just siin eemaldub neoklassikaline käsitlus nii Vebleni kui ka Schumpeteri omast. Institutsioonid ilmuvad neoklassikalises analüüsis pigem piirangute või moonutustena, mitte innovatsiooni kujundavate jõududena. Demokraatia, võim, kultuur ja ajalooline arengutrajektoor jäävad väljapoole analüüsi. Innovatsioon on efektiivsuse, mitte suuna ega tähenduse küsimus. See kitsendus on ent olnud mõjukas, sest just neoklassikaline raamistik on kujundanud suuremat osa tänapäeva innovatsioonipoliitikast.

Neoklassikalise innovatsioonikäsitluse kitsaskohtadele vastasid mitmed nn heterodokssed lähenemised, mis tõusid esile 1970. ja 1980. aastatel. Evolutsionistlik majandusteadus, institutsionalistlik majandus ja postkeyneslikud lähenemised jagasid veendumust, et majandust ei saa mõista vaid nõudluse ja pakkumise tasakaalusüsteemina ning innovatsioon ei ole süsteemile erakorraline šokk, vaid pidev muutuse allikas.

Katsetamine konstantses ebakindluses

Evolutsionistlikus majandusteaduses, mille võtmeautoriteks on Christopher Freeman, Richard Nelson, Giovanni Dosi ja Bengt-Åke Lundvall, nihkub fookus üksikute firmade otsustelt laiematele kollektiivsetele õppimisprotsessidele. Innovatsioon ei ole siin optimaalne valik teadaolevate alternatiivide vahel, vaid pidev katsetamine konstantses ebakindluses. Teadmised ei pruugi seejuures liikuda vabalt, vaid on sageli paiksed, kinni konkreetsete institutsioonide või tähendussüsteemide küljes, eeldavad spetsiifilist lugemis- või interpreteerimisoskust. Õppimine toimub konkreetsetes suhetes ehk ettevõtete, ülikoolide, riigi jpt agentide vahel.

Siit kasvas välja innovatsioonisüsteemide mõiste, mis seob tehnoloogilise muutuse ühiskonna institutsionaalse korraldusega. Riik ei ole selles süsteemis enam pelgalt turupuudujääkide parandaja, vaid üks süsteemi suunaja ja koordinaator. Innovatsiooni ei hinnata ainult selle majandusliku efekti, vaid ka võime järgi toetada pikaajalist arengut ja ühiskonna kohanemist mitmesuguste muutustega. Selles käsitluses on selgelt näha Vebleni pärand: institutsioonid ei ole neutraalsed raamid, vaid ajalooliselt kujunenud jõud, mis nii võimaldavad kui ka piiravad uuendusi.

Kõige uuemal ajal on Jason Potts, Kurt Dopfer ja nende mitmed kaasteelised arendanud välja uue evolutsionistliku lähenemise, kus innovatsiooni keskne objekt ei ole mitte tehnoloogiad ega organisatsioonid, vaid „reeglid“. Selles vaates on majandus ja ühiskond komplekssed kohanevad süsteemid ning innovatsioon tähendab muutusi käitumist suunavates reeglites, normides ja koordinatsioonimehhanismides. Uued tehnoloogiad ei ole olulised mitte niivõrd oma tehnilise sisu tõttu, vaid seepärast, et võimaldavad inimestel, organisatsioonidel ja institutsioonidel omavahel uuel viisil suhestuda. Innovatsioon ei seisne seega ainult tootlikkuse kasvus, vaid uute koostöö- ja väärtusloome mustrite tekkes.

Potts on seejuures sidunud majandusteooria otseselt sotsiaalsete võrgustike ja kommunikatsiooniuuringutega. Innovatsioon levib oludes, kus uued reeglid muutuvad koordineeritavaks ja jäljendatavaks ning see leiab aset ennekõike kommunikatsiooniprotsesside ja ühiskonna kultuurilise korralduse kaudu. See nihutab fookuse innovatsioonijuhtude edukuselt laiematele institutsionaalsetele nihetele, kommunikatsiooniprotsessidele ja väärtus­süsteemidele.

Seejuures on olnud oluline on ka Pottsi ja tema kaastöötajate panus kultuuri rolli mõtestamisse innovatsioonisüsteemides. Nad on näidanud, et innovatsioon kultuuris ning infotöötluses ja teenusmajanduses ei allu samale loogikale kui tööstuslikud või tehnoloogilised uuendused. Kultuuris ja ühiskonnas tekivad väärtused sageli sotsiaalse heakskiidu, tähendusloome ja kollektiivse koordineerimise tõttu, mitte hinnasignaalide toel.

Kui evolutsionistlik ja institutsionalistlik majandusteadus nihutasid innovatsiooni käsitlemise turgude uurimiselt laiemale õppimisele, kultuurile ja institutsioonidele, siis järgmine samm oli selle uurimisvälja laienemine teistesse distsipliinidesse. 1980. ja 1990. aastatel sai üha ilmsemaks, et paljusid innovatsiooniga seotud nähtusi ei ole võimalik mõista isegi laiendatud majandusraamistiku sees.

Organisatsiooni- ja juhtimisuuringutes hakati innovatsiooni käsitlema rutiini, võimekuse ja kultuuri kaudu. Innovatsioon ei seisne üksnes uute ideede genereerimises, vaid organisatsiooni võimes need ideed stabiliseerida, skaleerida ja praktikasse integreerida. See tõi esile juhtimise, töökorralduse ja koostöö tähtsuse ning näitas, et innovatsioon võib ebaõnnestuda ka siis, kui tehnoloogiline lahendus toimib.

Geograafias ja regionaalarengu uuringutes tõusis esile ruumiline mõõde. Innovatsioon ei levi ühtlaselt, vaid koondub teatud piirkondadesse, klastritesse ja ökosüsteemidesse. Kohalikud institutsioonid, haridussüsteemid, ettevõtluskultuur ja avalik poliitika kujundavad innovatsiooni trajektoori. See vaade seab kahtluse alla universaalsed poliitikasoovitused ja rõhutab spetsiifilise konteksti ja olude tähtsust.

Poliitika- ja avaliku halduse uuringutes sai innovatsioonist otseselt valitsemise küsimus. Riik ei ole seejuures enam ainult rahastaja või reguleerija, vaid strateegiline osaleja, kes kujundab innovatsiooni suunda. Tööstus- ja teaduspoliitika ning edaspidi missioonipõhine innovatsioonipoliitika näitasid, et innovatsioon ei ole neutraalne protsess, vaid poliitiliste valikute tulemus. Seesugune laienemine kinnistas arusaama innovatsiooniuuringutest kui probleemi­kesksest, mitte distsipliinikesksest uurimisalast.

Innovatsiooni difusiooni uurimine

Üks olulisemaid samme innovatsiooniuuringute eraldumisel majandus­teaduse kitsastest raamidest oli innovatsiooni leviku uurimise kujunemine. Innovatsiooni nn difusiooni uurimine ei kasvanud välja majandusteadusest, vaid sotsioloogiast, antropoloogiast ja kommunikatsiooniuuringutest. Selle keskne tees on lihtne, kuid kaugele­ulatuv: innovatsiooni ei tee ühiskondlikult mõjusaks mitte leiutamine, vaid kasutuselevõtt.

Difusiooniuurimus näitas, et innovatsiooni levikut ei määra üksnes hind ega tehniline efektiivsus. Otsustavaks saavad usaldus, normid, sotsiaalsed võrgustikud ja tähendusloome. Inimesed ja organisatsioonid võtavad uue lahenduse omaks siis, kui see sobitub senise praktika ja identiteediga. Innovatsioon peab muutuma kõigepealt mõistetavaks ja sobituma kultuuriga, enne kui see saab laialdaselt levida.

Innovatsioon ei ole hetkeline sündmus, vaid pikaajaline institutsionaliseerumisprotsess. Uued tehnoloogiad muutuvad sageli ise kasutuse käigus: neid kohandatakse, tõlgendatakse ümber ja mõnikord kasutatakse täiesti teisel viisil, kui algselt kavandatud. Selline vaade seob innovatsiooni tihedalt kultuuri ja kommunikatsiooniga ning avab selle analüüsiks meediauuringutes, haridusteaduses ja ka avaliku halduse uuringutes.

Difusiooniuurimuses rõhutatakse ka seda, et innovatsioon võib eba­õnnestuda sotsiaalsete, mitte tehniliste põhjuste tõttu. Kui puudub usaldus, kui institutsioonid ei toeta muutust või kui innovatsioon on vastuolus valitsevate väärtustega, jääb selle mõju piiratuks. See teadmine on osutunud keskseks nii digiteenuste, rohepöörde kui ka tehis­intellekti ühiskonnas rakendamise puhul. Just siin saab selgeks, miks ei saa innovatsiooni uurimine lõppeda majandus­teaduse väravate taga.

Uurimisvaldkond „teaduse ja tehnoloogia uuringud“, mis on rahvusvaheliselt tuntud lühendina STS, on viinud innovatsiooniuuringud neoklassikalise majandusteaduse raamidest veelgi kaugemale. STSi keskne tees on, et tehnoloogia ei ole midagi neutraalset, mis lihtsalt ilmub ja levib seejärel. Tegemist on algusest peale sotsiaalselt kujundatud, väärtustega laetud ja võimusuhetest läbi imbunud vahendiga.

STSi uurijad on näidanud, et tehnoloogiate kujunemises osaleb palju toimijaid: insenerid, teadlased, ettevõtted, poliitikakujundajad, kasutajad, standardeid loovad organisatsioonid. Innovatsioon ei ole lineaarne protsess teadusest turule, vaid läbirääkimiste ja konfliktide jada, kus otsustatakse, millised probleemid üldse väärivad lahendamist ja millised lahendused muutuvad „loomulikuks“ või „paratamatuks“.

STSi oluline panus on arusaam kaasloome protsessidest. Tehnoloogia ja sotsiaalne praktika kujunevad koos. Kui muutub tehnoloogia, muutuvad ka töövormid, organisatsioonid ning arusaamad vastutusest ja demokraatlikust kontrollist tehnoloogia või protsesside üle. Seetõttu ei saa innovatsiooni käsitleda väljaspool poliitikat.

Küsimus ei ole ainult selles, kas tehnoloogia on efektiivne, vaid kelle huve see teenib ja milliste alternatiivide ees see uksed sulgeb.

STSi perspektiiv on eriti oluline tänapäeva digitehnoloogiate, platvormide ja tehisintellekti mõistmisel. Need ei ole pelgalt uued tööriistad, vaid institutsionaalsed infrastruktuurid, mis kujundavad ümber otsustusõigused, teadmiste kättesaadavuse ja avaliku ruumi. STS uurimisvaldkonnana osutab, et innovatsiooni suund ei ole vältimatu ega tehniliselt ette määratud, vaid kujuneb sotsiaalsete valikute tulemusena. See tõstab veel kord esile selle, et innovatsiooniuuringud ei saa olla majandusteaduse alamharu, vaid peavad hõlmama võimu, teadmiste loomise ja väärtuste analüüsi.

Kui vaadata praegusi innovatsiooni­debatte Eestis ja Euroopa Liidus, siis korduvad paljud varasemad pinged uuel kujul. Ühelt poolt rõhutatakse vajadust kiirendada innovatsiooni: tuleb suurendada investeeringuid teadus- ja arendustegevusse, tugevdada koostööd ettevõtete ja ülikoolide vahel ning efektiivistada tehnoloogiate turuletoomist. Teiselt poolt seistakse silmitsi küsimustega, mida ei saa lahendada pelgalt innovatsiooni tempo tõstmisega.

Rohepööre, digiplatvormide kasvav võim ja tehisintellekti laialdane kasutuselevõtt on näited innovatsioonist, mille ühiskondlik mõju sõltub otseselt institutsionaalsest disainist. Küsimus ei ole ainult selles, kas need tehnoloogiad on efektiivsed, vaid selles, kelle huve need teenivad, kuidas jaotuvad risk ja kasu ning milliseid demokraatlikke kontrollimehhanisme on seejuures vaja. Euroopa Liidu missioonipõhine innovatsioonipoliitika püüab neile küsimustele vastata, kuid siin sõltub edukus sellest, kas innovatsiooni nähakse endiselt majanduskasvu tööriistana või ühiskonna muutumise protsessina.

Meie seisukohalt on see küsimus samuti terav. Väikeriigina on Eesti sageli olnud edukas tehnoloogiliste lahenduste kiire kasutuselevõtjana, kuid edu on mõnikord varjanud sügavamaid, institutsionaalse võimekuse ja ühiskonna sidususe küsimusi. Digiriigi areng näitab, et innovatsioon võib tugevdada demokraatiat ja usaldust, kuid võib ühtlasi süvendada mitmesuguseid kon­flikte, kui institutsioonid ja oskused ei arene koos tehnoloogiaga. Innovatsiooni suund osutub seega vähemalt sama oluliseks kui selle kiirus.

Küsimus, kas innovatsiooniuuringud on majandusteaduse alamharu, osutub seega eksitavaks. Innovatsiooniuuringud toetuvad majandusteadusele, kuid ei ole kuidagi selle osa. Nagu näitab antud ainevallaga seotud uuringute kujunemislugu, s.o alates Weberist, Durkheimist ja Veblenist kuni Schumpeteri, nüüdisaegsete evolutsionistliku ja institutsionalistliku majandusteaduse, difusiooniuuringute ja STSini, on innovatsiooni mõistmine eeldanud alati paljude distsipliinide koostööd.

Innovatsioon ei tähenda ainult uute toodete või tehnoloogiate loomist, vaid seisneb institutsioonide, reeglite, tähenduste ja võimusuhte ümberkujundamises. Sellisena on see vältimatult seotud demokraatia, avaliku väärtuse ja ühiskondliku vastutuse küsimustega. Kui taandada innovatsioon väga kitsalt neoklassikalise majandusteaduse alateemaks, on see vaid tehniline küsimus, mida lahendatakse stiimulite ja investeeringutega. Aga seda tehtaks kanapimedalt – saamata aru, kust innovatsioon tuleb ja milline on selle mõju. Kui aga käsitleda innovatsiooni distsipliine ületava uurimisväljana, avaneb võimalus seda ka teadlikult suunata.