Minu katsetused mängida täiskasvanuna arvutimänge on alati lõppenud frustreerivalt nii mulle kui ka neile õnnetutele hingedele, kes on sattunud seda kõrvalt nägema. Miks?

Kuidagi läks nii, et lapse ja teismelisena kasutasin pärismaailmast eemaldumiseks lugemist ning arvutimängud ei sattunud mulle kunagi teele ette. Kui nüüd täiskasvanuna ütlen inimestele, et ma ei ole peaaegu kunagi oma elus arvutimängu mänginud, tekitab see hasarti ja vahel on pakutud, et aga mängime siis midagi. Kui olen neist pakkumistest kinni haaranud ja peab otsustama, mida mängida, on mul eelistus täiesti olemas: tahan sellist, kus esineb silmatorkavalt häid arhitektuurilahendusi. Mäletan elamust: mul vajus suu lahti, kui tõetruu on “Assassin’s Creed’i” Firenze. Iga katedraal, palazzo ja sild nägigi välja täpselt selline, nagu ma olen seda  päriselt näinud. Niisuguseid mänge on veelgi, mille puhul on kõrvalt vaadates selge, et a) mäng on visuaalselt kompvek ja b) arvutimängu mängimine võib pakkuda samasugust katarsist, nagu mina olen kogenud teatris või kunstinäitusel.

Kuna olen arvutimängude maailmas võõras ning käte ja silmade koordinatsioon kontrolleriga on null, siis lõppeb see katsetus tavaliselt sellega, et mul on käed rinnal ristis ja ma olen maailma peale pahane. 

Siin võiks olla õpimoment – keegi pole midagi uut katsetades kohe virtuoos –, aga ma pole seda õppetundi veel omandanud. Võib-olla seetõttu, et arvutimängud lahterduvad mu peas n-ö vaba aja veetmise kategooria alla, ei rakendu nende puhul loogiline mõtlemine, et endale meelde tuletada – kohe alguses ei saagi uues asjas hea olla.

Nii vaatangi väikest viisi kadedusega inimesi, kes saavad pingete maandamiseks arvutimänge mängida. Kuid mine sa tea: mis 20ndates ei õnnestunud, võib veel 30ndates eluaastates või hiljemgi korda minna.