Lõppenud aasta 2. detsembril anti Kinoliidu iga-aastane kolleegipreemia „Kuldne Kiisk“ üle operaatorile Elen Lotmanile sõnadega: „Teda iseloomustab erakordne töövõime ja julgus ning temas eksisteerivad haruldasel moel kõrvuti sügavutiminemise kunst nii teoorias kui ka praktikas. Alates 2013. aastast on ta ihu ja hingega vastutanud omamaise filmihariduse käekäigu eest.

Kinoliidu kolleegipreemia „Kuldne Kiisk“ saab mineviku, oleviku ja tuleviku ühendamise ning Eesti filmiharidusele jätkusuutliku vundamendi ladumise eest Elen Lotman.“

Laureaat oli ka nõus Sirbiga jagama mõtteid Eesti filmi ja kultuuri hetkeseisust.

Sa oled tegelnud ülikoolis juba aastaid filmihariduse edendamisega. Mis on sinu hinnangul peamine takistus, mis ei ole lasknud filmikirjaoskusel jõuda haridussüsteemi, sh põhikoolide ja gümnaasiumide õppekavadesse?

See, et me ei tee – Juhan Ulfsakit tsiteerides – piisavalt seakisa. Üleüldse on kultuuriga see häda, et riigi tasandil kiputakse seda nägema mingi fakultatiivse tore-on-asjana. Et meil on tõsised teemad nagu rahandus ja sõjandus ja majandus. Ja siis on kirsike tordil – kultuur. Anname sellele näpuotsaga raha, sest ega see sisse too, viib ainult välja. See on fundamentaalselt tagurpidine arusaam ühe riigi eksisteerimisest.

Eesti riik võrdub ju eesti keele ja eesti kultuuriga. Kui neid kahte ei ole, ei ole ka Eesti riiki. Kui siinsamas maalapil elaks 1,3 miljonit inimest, kes oleksid majanduslikult väga võimekad ja tooksid metsikult raha sisse, aga ei räägiks eesti keelt ega elaks eesti kultuuris, siis see ei oleks Eesti riik. See oleks mingi teine riik. Meie põhiseadus ütleb sõna-sõnalt, et meie kohustus on kindlustada ja arendada riiki, „mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade“. Seal ei ole kirjas „kindlustada ja arendada riiki, millel on rakendatud kogu ekspordi­potentsiaal, kõrgepalgaliste töökohtade tekitamise meetmetega maandatud demograafilisest olukorrast tingitud tööjõuprobleemid ja kaitsetahte garantiiks arendatud välja laiaulatuslik kinnisvaraportfell“. No ei ole ju. Ma ei ütle, et see ei ole oluline – muidugi on kõik muud valdkonnad väga olulised –, aga kuidas saab olla, et riigi olemuslik kese, kultuur, on eelarves täiesti marginaalne.

Filmivaldkonna näitel arvan vahel, et ainus viis raha riigieelarvest juurde saamiseks on euro euro vastu, ehk siis näiteks tagasimaksesüsteemi kaudu arvutuslikult tõestades, et see toob tulu. Tegelikult on sisse toodavate eurode kaudu kultuuri väärtuse hindamine absurdne, sest kultuuri mõju ei saa mõõta eelarveaasta lõikes. Näiteks, kui ajada fiskaalset loogikat, siis kas oleks võimalik välja arvutada, kui palju tõi 1905. eelarveaastal sisse Juhan Liivi „Ta lendab mesipuu poole“? Või tuleks, arvestades selle luuletuse rolli Eesti riigi praeguses eksisteerimises, arvutusse kaasata ajavahemik 1905–2026? Või hoopis ad infinitum, kuni elab see keel ja meel? Kas eksisteerib kalkulaator, mis arvutaks välja, mitu potentsiaalset maksumaksjat jättis siit riigist lahkumata selle tõttu, et nad kunagi koos emaga seisid Kalle Vellevoo, Jaan Tiidemanni, Tiiu Truusi, Kirke Kangro ja Lidia Zarudnaja kommunismiohvrite memoriaali kõrgete tumedate seinte vahel ja kuulasid, kuidas ema rääkis mesilastest, kes alati kodu poole lendavad, ja kuigi vanaisa ei jõudnudki tagasi, siis on neil tänu sellele kodu? Kas on võimalik eurodes esitada seda, millist rolli mängib ühe kodaniku kaitsetahtes see, et su ümber räägivad inimesed, kelle elu päästmiseks sa barri­kaadidele lähed, sinuga samas keeles? Sest kaitsmist (ja ka oma maksueurode siia jätmist) on väärt ainult see kodu, mis on kodu moodi – ning kodu on ju keel, kultuur ja loodus.

Ja nüüd, et see pikk jutt kõik filmikirjaoskuse juurde tagasi tuua, tahan tsiteerida David Vseviovi: „Ma olen ajaloost alati toonud näite etruskidest, suurest ja võimsast rahvast, kes sisuliselt kahe põlvega kadus. Miks? Hästi lühidalt öeldes sellepärast, et präänik hävitab kultuuri sama efektiivselt nagu piits. Inglise keel on muutunud mingis mõttes väga vajalikuks, aga ka präänikuks.“

Millisel moel tarbib tänapäeva noor kõige rohkem informatsiooni? Lühikeste videoklippidena. Seda kinnitavad kõik viimase aja noorte meediatarbimise uuringud. Mis keeles see sisu valdavalt on? Loomulikult inglise keeles. Kui kuulata teismelisi rääkimas, siis nende omavaheline jutt on juba ammu kas eesti-inglise segakeeles või väga suures osas ainult inglise keeles. Kui noored otsivad sõnu, siis mitte sünonüüme, vaid eestikeelseid vasteid „oota, kuidas eesti keeles on „vaib“?“. Lauseehitus on aina ingliskeelsem ja aina rohkem on neil end lihtsam väljendada inglise keeles. Tartu ülikooli teismeliste keele uurimisrühma töö tulemused näitavad, et suulistest vestlustest umbes 3,4% ning kirjalikust võrgusuhtlusest umbes 7,5% toimub inglise keeles.

Ärge minust valesti aru saage: ma ei arva, et noorus on hukas või et eesti keel on hukule määratud. Noored ongi keeleuuendajad ja on täiesti loomulik, et nad painutavad keele endale sobivaks. Küll aga on toimumas hiiglaslik muutus, millele haridussüsteem ei ole suutnud reageerida. See on inimsuhtluse muutumine kirjaliku ja sõnalise keele kesksest video- ja pildipõhiseks. Ma arvan, et kogu maailma haridussüsteem lohiseb videosisu kasvu järel maas ja meie haridussüsteem omakorda lohiseb ingliskeelse videosisu kasvu järel maas.

Selleks et internetis oleks eesti keele ja kultuuri säilimiseks vajalikus koguses noortele kättesaadavas vormis eestikeelset videosisu, on ainus võimalus viia filmikirjaoskus ja audiovisuaalse sisu loomise oskus laiaulatuslikult kõikide haridustasemete õppekavadesse. Ja mitte ühe eraldi „kirss tordil“ õppeainena, vaid laiaulatusliku õppeaineülese oskusena, mida saaks omakorda rakendada kõigis õppeainetes, näiteks teha lisaks bioloogia referaadile loodusdokumentaalfilm, lisaks matemaatika kontrolltööle videoesitlus, mis selgitab valemeid, lisaks füüsikakatsele animatsioon ning lisaks ajaloo testile video­essee. Siis tekib eesti lastel ja noortel harjumus luua ning tarbida eestikeelset liikuvat pilti ja on lootust, et meist ei saa etruskid.

Kas sinu arenguteel või filmikarjääris on olnud mõni hetk, mil kolleegide toetusel on olnud määrav osa selles, kuhu sinu tee edasi kulges?

Kuna ma olen naine ja operaatorite hulgas on meid vähe (kahjuks olen väidetavalt ainus naisoperaator, kes on eesti filmikunsti algusest peale siin täispikki mängufilme teinud), siis kõige olulisema mõjuga on minu karjäärile olnud need kolleegid, kes siis, kui ma olin veel noor operaatorikutsikas, ei üritanud mulle selgeks teha, et „naised ei saa olla operaatorid“, vaid suhtusid minusse nagu inimesse ega teinud minu soost numbrit. Mait Mäekivi ja Rein Pruul, kes andsid mulle esimesed võimalused olla mängufilmi peal laadija. Anneli Ahven, kes usaldas mulle filmida mu esimese täispika mängufilmi. Elo Selirand, kes võttis mu telesse operaatorina tööle, sel ajal kui filminduses mind ei tahetud. Tiina Lokk, kes usaldas mulle „Just filmi“ festivali ülesehitamise, kui ma olin alles tudeng. Katrin Saks, kes kutsus mu BFMi filmiosakonda juhtima, kuigi ma olin olnud vaid juhukülalisõppejõud.

Kuna kasvasin üles kodus, kus ei olnud mingit erinevust selles, kuidas suhtutakse nais- või meessoost inimestesse, vaid kõiki võeti alati isiksusena, siis olin filmimaailma sisenedes küllaltki naiivne ja alles sinna jõudes kogesin esimest korda, et maailmas on inimesi, kes suhtuvadki sinusse lähtuvalt soost, välimusest, päritolust või mõnest muust sinust mitte sõltuvast tegurist.

Seetõttu on mind kõige rohkem aidanud just need kolleegid, kelle jaoks olen olnud lihtsalt Elen. Kes ei ole teinud sellest mingit numbrit, et naiseks olemisega kaasneb mingi eripära. Näiteks vahel kaasneb sellega rasedus. Kui me valmistasime ette Ain Mäeotsa filmi „Deemonid“ (2012), mille võtteperiood oli augustis ja novembris, siis tehnikanimekirjast rääkides mainisin oma kallile kaameraassistendile Rein Pruulile, et kuna ma ootan teist last (mis sellel hetkel veel välja ei paistnud), siis novembri võtteperioodiks on mul juba üsna suur kõht ees. Rein ei pilgutanud selle peale silmagi, vaid ütles ainult: „Ahah, ma panen siis pika pildiotsija tehnika nimekirja juurde.“ See on olnud mulle läbi aegade kõige ilusam toetus. Kõige parem on tegutseda siis, kui eripäradest ei tehta mingit numbrit, vaid võetakse kui üht loomuliku elu – nii päriselu kui ka filmielu – osa.

Kui saaksid midagi muuta selle osas, kuidas filmitegijad koostööd teevad või üksteist toetavad, siis mis see oleks?

Oleks vaja jagada kogemusi asjade kohta, mille kohta me üldjuhul üksteisega ei jaga. Kui me näeme valmis filmi, siis see on ju, nagu me kõik teame, vaid jäämäe veepealne osa. Aga kõik, mis vee alla jääb, on kõigile täiesti peidus peale tegijate enda. Testid, proovid, katsetused, meetodid leiutada midagi, mida pole varem tehtud – iga filmi puhul tehakse selliseid asju ju sadu. Ma unistan regulaarsest seminaride-kohtumiste sarjast, mis toimuks iga kord, kui mõni uus film välja tuleb, kus näiteks Kinomajas võiks kohtuda publikuga selle filmi tegijad; avada oma arvutid otse ekraanile ja näidata kolleegidele kogu seda kullapuru, mis filmi ettevalmistuse kaustades leiduda võib. Täiesti vabas vormis, isegi moderaatorit pole vaja. Üritus võiks vabalt olla selline, et me vaatame ühiselt, mis seal arvuti kaustades peidus on, samal ajal kui tegijad seletavad ja näitavad vastavaid filmilõike juurde.

Eesti Filmimuuseumi püsinäituse regulaarne osa võiks olla see, et iga kord, kui tuleb uus eesti film, lisanduvad sinna uue filmi kostüümid-rekvisiidid kas või ajutise väljapanekuna. Ja võiks olla üks koht, mis võtaks vastu kogu eesti filmipärandi museaalia, mis praegu on veel inimeste kodudes. Kui palju on meie vanema põlve rekvisiitoritel, kunstnikel, grimeerijatel ja kostüümi­kunstnikel alles ajaloolise väärtusega filmide pärandit!

Mälestuste kogumise olen võtnud südameasjaks ja iga mu uus filmikursus teeb filmitegijaga intervjuu. Praeguseks on neid intervjuusid kogunenud juba üle 200. Ükskord võiks kinoliidus teha lausa nende intervjuude vaatamise seansi …

Milline roll on sinu meelest erialasid ühendavatel organisatsioonidel filmitegijate arengu ja kasvu toetamisel?

Et film ei sünni kunagi üksi, on filmiinimeste koondumine väga loomulik. Eriti, kuna filmitegemine on meil väga hooajaline ja sageli juhtub nii, et omavahel kohtutakse ainult filme tehes ja projektide vahel kiputakse isolatsiooni jääma. Vaimse tervise heaks on tähtis olla oma kolleegidega kontaktis ja kuulda neilt uudiseid selle kohta, kuidas neil läheb. Viimase aja suured raskused töö­turul näiteks on tekitanud olukorra, kus paljud filmitegijad on kuid ja kuid ilma tööta. Kui inimesel korraga töö ära kaob, siis üksinda ja omaette seda kogedes süveneb arvamus, et temaga on midagi valesti, et miskipärast teda enam ei taheta. Aga kui on võimalus kuulda, et ka teistel on samasuguseid raskusi – või veel parem, osaleda näiteks kinoliidu ühisseminaril, kus parasjagu käsitletakse aktuaalset olukorda filmimaailmas –, saab inimene aru, et ta ei ole üksi. Ja äkki jääb tänu sellele valdkonda edasi.

Millised lood või hääled on sinu meelest praegu Eesti filmimaastikult puudu või alaesindatud, ja miks?

Eesti on erakordne koht. Meil on näiteks režissööril võimalik täispika debüütfilmini jõuda palju varem kui rahvusvahelises filmitööstuses. Austraalia filmitööstuse 2016. aasta uuring näitas, et režissööride esimese täispika mängu­filmi tegemise keskmine vanus on 35–40. Sama kinnitab uuring USA režissööride kohta. Eestis oleme seda vanust allapoole toonud: kui 1992. aasta filmirežissööride lennu puhul oli keskmiseks vanuseks 36,25, siis 2008. aasta lennu puhul juba 30,6. Siin on võimalus end tõestada varem ja vähema eelpagasiga kui väga suure konkurentsiga keskkondades.

Ka need lood ja hääled, keda me veel hiljuti ei olnud Eesti filmis üldse kuulnud, näiteks vene kodukeelega vabas Eestis üles kasvanud noorte omad, on nüüdseks suurele ekraanile murdnud või kohe-kohe murdmas. Üleüldse on lood mitmekesised ja aktiivselt tegutsevaid režissööre on meil peaaegu kõigist täisealiste põlvkondadest.

Stsenaristidega on natuke kehvemini, sest pärast kooli lõpetamist oma erialal edasi tegutsedes satuvad kõiki teisi ameteid õppinud noored kas platsile või filmi eel- ja järeltootmise meeskonda ja see tõmbab nad vooluga kaasa. Stsenarist peab aga sageli just oma karjääri alguses, kui keegi veel temasse ei usu, tegutsema omapäi. Üksi iseendasse uskuda on keeruline ning motiveerida end muudkui kirjutama ja kirjutama ka siis, kui keegi sult veel ei ole tellinud, suudavad vähesed. Mul on väga hea meel, et filmiprodutsendid ja ettevõtted on hakanud aina rohkem stsenaristiharidusega noori kaasama nii projektide arendusse kui ka andma võimalusi noortel stsenaristidel kätt proovida. Läheb veel mõni aeg, enne kui tulemused paistma hakkavad, aga mu töö filmikoolis annab võimaluse ka tulevikku piiluda ja ma näen, et nende muutuste tulemused on juba varsti meie ees.

Eesti film muutub iga aastaga žanrilt mitmekesisemaks: meil tehakse lisaks psühholoogilisele draamale ja autori­filmile ka õudusfilme, spordifilme, noortefilme. Suuri ja eepilisi sõja- või seiklusfilme, mis mastaabilt võistleksid Hollywoodiga, pole me kunagi ise teha saanud (mitte et ei oleks tahtnud, aga eelarved ei luba), aga tänu välisprojektidele nagu „Sisu 2“, „Tenet“ ja „Agentuur“* saavad meie inimesed aina rohkem kogemusi, kuidas kihutada, pauku teha ja midagi õhku lasta, nii et usun, et need kogemused tilguvad peagi üha rohkem ka kohalike filmitegijate paletti. Meil on olemas unikaalsed autorifilmi­tegijad, kelle filmid võidavad rahvus­vahelistel festivalidel auhindu.

Ma ei taha öelda, et seda otseselt puudu on, aga kui mõtlen, millised teosed on mulle rahvusvahelise filmi­kunsti tippudest kõige suuremaid vapustusi tekitanud, siis on need filmid, mille tegemise käigus ei ole vastandatud autorifilmi ja publikufilmi, vaid on sünteesitud mõlemast kokku midagi täiesti uut, mis on korraga nii arusaadav kui ka arusaadavuse piire nihutav. Nagu mu vanaisa Juri Lotman on öelnud: „Selleks, et me saaksime suhelda, peame olema piisavalt sarnased. Kuid selleks, et meil oleks mõtet suhelda, peame olema piisavalt erinevad.“ Kusagil seal kahe vahel on üks punkt, kus film on korraga nii arusaadav ja arusaamatu ning nii ennustatav ja ennustamatu, et ta muudab sind inimesena. Viimastel aastatel tuleb minu arvates ka meil sellise ambitsiooniga filme aina rohkem ja ma usun, et just sellised filmid on meie filmikunstile rahvusvaheliseks läbimurdeks vajalikud.

Kui vaadata tagasi omaenda teekonnale: kas on mõni projekt või hetk, mis kõige enam on kujundanud sinu arusaama sellest, milline võiks olla eesti film?

Pole pääsu, eks need on ikka seotud minu endiste ja praeguste tudengitega. Konkreetset hetke ei tahaks välja tuua, sest oma õpilastest olen ma vist pidevalt ebaadekvaatses vaimustuses ega taha neist kedagi eraldi rõhutada, aga kõige imelisemad hetked on ikkagi need, kus mu endised või praegused tudengid on vägeva filmi teinud ja maailm võtab nad avasüli vastu ning mina mõtlen omaette: „Uhh! See on alles algus! Oodake, kui nad veel suuremaks kasvavad!“

* „Sisu 2“, Jalmari Helander, 2025; „Tenet“, Christopher Nolan, 2020; „The Agency: Central Intelligence“, Jez Butterworth, John-Henry Butterworth, 2024 – …