Leelo Tungal, Urmas Vadi, Meelis Friedenthal, Indrek Hargla, Kristiina Ehin, Eesti raamatu lood. Koostanud Triin Ploom-Niitra ja Marja Unt, toimetanud Kati Metsaots ja Triin Ploom-Niitra. Illustreerinud ja kujundanud Marge Nelk. Eesti Kirjanduse Selts, 2025. 142 lk.

Palju vaeva on näinud kirjatundjad mehed, et tõde terahaaval kokku koguda, aga need on varsti salvedes kopitama läinud. Aga iseenda ja kuulajate rõõmuks räägib jutustaja laagritule valgel ja legendi ainsast sinepiivast kasvab peagi suur puu, mis elab tuhat aastat ja rohkem ja mille seemnetest kasvavad uued puud. Või nagu rändaja põlgab sirget tolmust maanteed ja sellele eelistab rohtunud metsarada, nii on minulegi ürikute tolmust armsam legendide sinine udu.

Karl Ristikivi, „Põlev lipp“¹

Eesti raamatu loo alguses on õigupoolest raamatu(te) lõpp, eesti raamatu lugu algab hävitamisega. Tuleroaks määratakse vaaditäis luterliku sisuga raamatuid, et need ei jõuaks siinsetele aladele ega kisuks rahvast enda võimusesse. Raamatute arestimise kohta leiab sissekande Lübecki toomdekaani Johannes Brandese protokolliraamatust 8. novembrist 1525. aastast, mida kokku­leppeliselt peetaksegi eesti raamatu sünni­daatumiks. N-ö tänapäeva teadmisse jõuab see teade 1958. aastal seoses Saksa uurija Wilhelm Jannaschi Lübecki reformatsiooniloo käsitlusega.²

See, õigupoolest üsnagi kiretu fakti­rida, on lähtepunktiks „Eesti raamatu lugudele“, mille saatesõnas märgitakse: „Soovides konteksti ja koloriiti, kus eestikeelne raamat sündis, lugejatele lähemale tuua, samuti omakeelse kirjanduse ja eesti kirjakeele 500aastase ajaloo mõtestamist kõigile kergemini hoomatavaks muuta, palus raamatuaasta tegevtoimkond, et kirjanikud Leelo Tungal, Urmas Vadi, Meelis Friedenthal, Indrek Hargla ja Kristiina Ehin meie esimese raamatu saatuse või ka eesti raamatuloo edasise arengu ilukirjanduslikku vormi valaksid“ (lk 6). Niisiis, tolmuste ürikute asemel legendide sinine udu. Ja mida suuremad on faktide lüngad, seda rohkem on fantaasial ruumi neid lünki täita. Saatesõnas küll ei põhjendata autorite valikut, ent teada-tuntud loojate loomingu kvaliteedis ei pea lugeja pettuma. „Eesti raamatu lood“ on ilmunud ka inglise keeles, nii et võõrkeelselgi lugejal on võimalus ilukirjanduslikku vormi valatud eesti raamatu alguslooga tutvust teha.³

Kogumiku juhatab sisse Leelo Tungla luuletus, mis on kantud luule, laiemalt raamatu mõjust ja rollist. Raamat on ühtaegu esteetiline ja empaatiline, see pakub lohutust ja mõistmist, aga selle ülesanne on olla ka ajaloolise mälu kandja: „Raamat kaitseb neid, kes kannatasid ülekohut, / püüdes olevikust eemal hoida samad ohud. / Loob küll uusi katsumusi iga aastasada, / raamat aitab mäletada, aitab armastada“ (lk 11).

Armastuse lõõmale keskendub Urmas Vadi proosapalas „Esimene armastus“, mille minajutustajana astub üles üks olulisi eesti raamatu sünniga seotud tegelasi – tuli, mille (või peaks siiski ütlema „kelle“?) elukäigu tipphetkeks on olnud kohtumine hõllandusliku Ristimisraamatukesega, tule esimese armastusega. Timuka koldest pärinevast leegist saab tulihingeline estofiil, kelle armastus on kirglik, aga ka lõplik: „Ja muidugi on mul kahju sellest paratamatusest, et ma saan ühte raamatut lugeda vaid korra ja kui mina juba loen, siis teised seda enam teha ei saa“ (lk 27). Paraku on aastasajad pakkunud tulele küllaldaselt armuobjekte, iseäranis külluslikud olid 1940. aastad.

Möödunud aastasadade ja lugematute armastusaktidega on tulel kogunenud inimkonna kohta omajagu teadmisi, vt nt: „Üldse omistame me tagantjärele inimestele voorusi, mida neil polnud, räägitakse talupojamõistusest, kuldsetest aegadest, kui inimesed olid ausamad ja aatelisemad ja põhjalikumad ja süvenesid“ (lk 20). Niiviisi viidatakse omaaegsele inkvisitsioonikomisjonile: enam kui esimese eestikeelse raamatu saatuse määramisest huvitus komisjon pikantsetest eraelulistest detailidest, mis seotud rikka kaupmehe ja tema naisega.⁴ Inimloomus on oma põhiolemuselt muutumatu, muutuvad vaid kombed ja riietus, nagu on märkinud ka Ristikivi „Rooma päevikus“⁵.

Kui Vadi loo keskmes on isikustatud tuli, siis Kristiina Ehini proosapalas „Raamatute Raamat ja Laulude Laul“ on selleks isikustatud Regilaul, kes saab muu hulgas raskejalgseks ja toob ilmale Kalevipoja, saatjaks „Kreutzwald, see isane ämmamoor“ (lk 130). Märgiliste daatumite kaudu ja regivärsi võttestikule toetudes tehakse ekskurss eesti raamatu lukku, esimese eestikeelse trükise juurest jõutakse Alo Mattiiseni viie isamaalise lauluni ning pakutakse võimalik optimistlik tulevikuvisioon: „Te panite mind muuseumikirstudesse kinni ja mõned arvavad, et olengi surnud. Aga kuni veel kõlab meie keeli, tuleb ükskord seegi tundi, kui kõik pirrud kahel otsal … ja ehk tõusen minagi veel ülesse?“ (lk 142).

Ehini loos põrkuvad uus ja vana, modernne ja arhailine, muu hulgas heidab Regilaul nüüdisaja inimesele ette nõiasõnade unustamist (samas). Mäletatavasti viib ussisõnade unustamine Andrus Kiviräha romaanis „Mees, kes teadis ussisõnu“ (2007) ühe maailma hukuni. Eesti rahvapärimuses on maol silmapaistev koht, ka „Eesti raamatu lugude“ kaanelt leiab raamatutele toetuva ussikuninga, seevastu kui piibli järgi meelitanud madu inimesed sööma hea ja kurja tundmise puust, mille tõttu nad aeti paradiisist välja. Nii et omamoodi maailmade kokkupõrge kangastub juba kogumiku esikaanel. Kogumiku teatavast unenäolisest fluidumist kantud illustratsioonid on tulvil tähenduslikke ning esimese raamatu looga tihedalt seotud detaile.

Indrek Hargla „Libarebase pihtimuse“ peategelane on kohalikku päritolu munk, kellest saab asjaolude sunnil esimese eestikeelse raamatu looja. Tekst on üles ehitatud pihtimusena Lübecki Maria-Magdalena dominikaanlaste kloostris, kus munk selgitab, et on oma kloostriülema käsul vaid näiliselt liitunud usuvahetusliikumisega, et selle varjus kaitsta kiriku tõest õpetust. Liivimaa kõige parem mittesaksa jutlustaja vend Laurens saab ülesande: „sinu viinamägi on eestlased ja sind ma palun hoolitseda selle eest, et rebased selle juuri ei tuleks närima. Ja selleks ma palun, et sina ise hakkad rebaseks“ (lk 86). Eesmärk pühitseb abinõu ning sel teel jõuab Laurens ka eestikeelsete raamatuteni: „Raamatute sisu ei olnud aga ketserlik ega luterlik, vaid ma kirjutasin need ise, selles vaimus, nagu mind on õpetatud ja mida ma olen jutlustanud. Need olid katoliiklikud raamatud, eestikeelsed katoliiklikud katekismused, mille sisu oli kümne käsu õpetus, nagu dominiiklased seda jutlustavad, apostellik usutunnistus, Meie Isa palve, Ave Maria palve, peamiste sakramentide ja heategude õpetus, palved tähtsamatele pühakutele, kellest maarahval rohkem abi on, ja lihtsad seletused, mis on paastumine, pihtimine, armulaud ja palveränd. Ma uskusin, et ma viin need tagasi Liivimaale ja aitan jagada laiali preestritele ja linnarahvale, et võidelda luterliku usurüvetamise vastu“ (lk 113).

Nii nagu Hargla „Libarebase pihtimuses“, on ka Meelis Friedenthali loo peategelane – jaankrossiliku motiivina – maarahva päritolu, munk, kellest saab esimese eestikeelse raamatu looja. Friedenthali lakoonilise pealkirjaga „1525“ on viite- ja vihjerikas, tekstist aimub autori teoloogilist tausta ja detaili­täpsust.⁶ Friedenthali munk Christian läheb ühes teiste munkadega Erfurti, kuid temagi vahetab asjaolude sunnil kuube, nii nagu Hargla Laurens võtab ült libarebase rüü. Ja nii nagu kuub võimaldab muuta identiteeti, saab ka sõnadega oskuslikult varjata või näidata asju sobivas valguses: „Paljusõnalisus on hea seal, kus on vaja vähene tõde peita võimaluste heinakuhja või varjata eeslit kähara lakaga lõvinaha all või lasta sõnade voolul kanda kaasa kahtlused, nagu vesi uhub minema prügi ning ta hakkas seletama kõigest võimalikust“ (lk 39).

Keerdkäike ja käänakuid pidi saab Christianist, kes muu hulgas puutub kokku ka Martin Lutheri endaga, esimese eestikeelse raamatu autor. Tõlkides seisab ta silmitsi raskustega, töö ei edene, sest puuduvad vasted ja nagu ta ise märgib, „oleks ta võinud sinna ju kirjutada ükskõik mis abrakadabrat“ (lk 56). Nii jõuab ta faustiliku tehinguni kuradiga, kelle toel saab tekst lõpuks valmis, kusjuures doktor Faustusest on tekstis juttu ka otsesõnu (lk 60) ning tekstis tsiteeritakse Goethe „Fausti“. Näiteks mõtiskleb Christian Kuradi olemuse üle: „On tal substantsiaalne ulatus, või on ta osa jõust, kes kõikjal tõstab pead?“ (lk 67). Vägagi aktuaalsena mõjub järgmine juurdlus: „Pisut imelik oli küll kuradi tehtud tõlget kuulsale reformaatorile pakkuda, aga on siis lõpuks vahet, kes tõlke on teinud, peaasi, et see on täpne, loetav ja arusaadav. Kas tõlke puudumine on parem kui mehaanilise pea tehtud tõlge? Kas võib keelata vaimuvalguse jõudmist talurahva keelde selle pärast, et tõlget ei ole teinud inimene?“ (lk 64). Taas pühitseb eesmärk abinõu. Tänapäeva lugeja võib mehaanilist pead muu hulgas tõlgendada tehisaruna, milles kasulikkust ja ohtlikkust alles vaetakse.

Kaalukausile vaagida jääb ka Christiani saatus. Esimene eestikeelne raamat küll põletatakse, ent nagu ütleb Christian, on tal ometi Jumala sõna. „See ei põle ja rohkem pole mulle vaja. Ja õigeks ei mõisteta mind mitte tegude, vaid armu kaudu“ (lk 77). Nii nagu ei põle Jumala sõna, ei põle teatavasti ka käsikirjad, mis annab lootust, et on veel kusagil midagi, mis ootab leidmist.