Tanel Mällo kirjutas 2025. aastal Sirpi viieosalise artikliseeria tehisintellektist „Inimene masina ees“. Üldise tehisintellekti vaimustuse taustal mõjub tema vaade tehisintellektile kui puuslikust valejumalalale ja võimuvahendile külma dušina.
Ent Mällo ei ole kitsapiiriline tehnoloogiakriitik, vaid vaeb tehisintellekti võimu, moraalse vastutuse ja inimloomuse vaatepunktist. Ta rõhutab järjekindlalt, et AI ei ole neutraalne ega „inimlik“, vaid eelkõige omanike huve teeniv äri, tuues esile probleemid, ohud ning psühholoogilised ja poliitilised riskid, mis on juba täiesti olemas, mitte tuleviku-ulme. Mällo peamise postulaadi, et tehisintellekt on vaid haibitud tööriist võimu – käputäie tehnoloogiamiljardäride – käes ja tehisintellekti ümber toimuv on tegelikult võimuvõitlus, mis seab suurde ohtu senise demokraatliku maailmapildi, võiks olla edasise AI-debati üks alustalasid. Pole midagi imestada, kui autor hoiatab, et AI massiline ja kiirustav rakendamine (nt hariduses) on riskantne eksperiment, mida suuresti veab ilmajäämishirm, mitte aga tõenduspõhisus.
Üksikindiviidi tasandil oleme Mällo arvates jõudnud sotsiaalse ja eetilise murdepunktini, kus me peame küsima, mida AI teeb inimesega. Tehisintellekti maagiline kuvand teenib vaid omanike huve ning tehisintellekti antropomorfiseerimine ja pime usk tehis-üldintellekti (AGI) tekkesse või pime hirm selle ees moonutab reaalsust ja varjab tegelikke riske. Personaliseeritud tehisintellekt ei asenda lähedust ega ole sõber, vaid on sõltuvust ja kontrolli loov toode, mis toimib psühholoogilise võimendina ja võib seetõttu süvendada haavatavust, põhjustada vaimseid häireid ja soodustada enesekaotust. Autori eetika seab inimese haavatavuse kõrgemale efektiivsusest, tehisintellekt ei vabasta, vaid automatiseerib inimest ja illusoorne AI-sõprus kui inimsuhete asendaja on pelk inimsuhete kaubastamine. Tehisintellekti „mugavus“ ja „tõhusus“ ähvardavad asendada inimese mõtlemise, vastutuse ja elusolemise kogemuse.
Kuid probleemi juur ei ole tehnoloogias, vaid tehnoloogiaomanike vastutamatus ja reeglite puudumine. Mällo ei ole tehnoloogiavastane, vaid tehnoloogiakesksuse vastane, ta tõrjub ideed, et tehnoloogia on ühiskondliku tähenduse kese – probleem ei ole mitte AI olemasolus, vaid selles, et tehnoloogiast on saanud ühiskonna keskne seletus- ja lahendusraam. Kogu tehisintellekti ajastu „vääramatuse“ jutt on turundusstrateegia, mitte loodusseadus. Ta ei demüstifitseeri mitte ainult tehisintellekti, vaid tehnoloogilist maailmavaadet tervikuna.
Olles pessimistlik tehnoloogia suhtes, on Mällo optimistlik inimese suhtes. Tee edasi ei alga tehnoloogiast, vaid võimu ümberjaotamisest ning inimlikkuse ja tähenduslikkuse taastamisest. Kui me otsime lahendust tehnoloogiast, oleme juba eksiteel – ainus vastus peitub inimlikkuses.
Tanel Mällo ise ütleb, et tema meelest on tobe, et on vajalik tähelepanu juhtida sellele, et inimene on loonud jumalikult võimsad tehnoloogiad ja ühiskondlikud struktuurid, kus need tehnoloogiad, rahvad ja üksikisikud on mängukannid võimuhullude käes, kes ei suuda iseennastki valitseda. Tehisintellekt on lihtsalt äsjane näide sellistest tehnoloogiatest, aga võimalik, et see jääb pikaks ajaks viimaseks näiteks.
Tema arvates olulisim, mida ette võtta, on tehnoloogilisel keerukusel ja ressursikulukusel põhineva mugavusmaailma kõrvale autonoomsete tagavarastruktuuride kujundamine: „Need on inimlik kontakt (iseenda ja teistega, lamedate hierarhiatega) ja lihttehnoloogiline võimekus – põhimõtteliselt käsitöö, mis on hea kontakt füüsilise maailmaga. Need on meie evolutsiooniline normaalsus, millest eemaldudes meil pole hea.“
Mällo peres kasvab viis noort erilist inimest. „Arvestan, et ainus oluline mõju, mis mul maailmale on, on see, kui neil on võimalik näha, kuidas olla terve, rahus, rõõmus, heasoovlik ja toetav täiskasvanu, kaaslane, lapsevanem, kogukonna liige. Kuidas on olla inimene ka seal, kus see on keeruline, ebamugav või ebapopulaarne.“
Kui ei jõua tervet rehkendust, tee vähemalt pool – soovitan kõigil vähemalt üks Tanel Mällo artikkel läbi lugeda.
Tanel Mällo,, „Inimene masina ees. II“
Tanel Mällo, „Inimene masina ees. III“
