Tõnis Kahu on ennekõike tuntud kui suurepärane popmuusikakriitik, kuid ühtlasi on ta Eestis üks paremaid tehnoloogilise kultuuri mõtestajaid. Ta ei kirjuta sageli, mistõttu võib julgelt väita, et iga tema teksti ilmumine on sündmus. 2025. aastal kirjutas ta Sirpi kolm kunstiarvustust, mis kõik on huvitavad, provokatiivsed, analüütilised ning sünge poeetilise laenguga. Kõigi kolme artikli puhul on tegu mitte ainult väga heade arvustuste, vaid ka autonoomsete kunstiteostega.
Mis neid arvustusi ühendab? Mulle tundub, et Kahu huvitab ennekõike tehnoloogiliste (ent miks mitte ka looduslike) süsteemide surve inimese sisemaailmale ning kõik sellest tulenev. See aga tähendab, et inimliku ja tehnoloogilise – või ka tehisliku ja loomuliku – piir on natukene poorjas. Iga näitus või ka üksikteos on Kahu käsitluses ühteaegu (infotehnoloogiline) süsteem, kultuurikoodide kogum, ent samal ajal ka midagi afektiivset, isiklikku. Sama võib tegelikult öelda ka Kahu enda tekstide kohta. Need on justkui masinad, mis poevad lugejale naha alla. Mulle tundub, et Kahu käsitluses võib masin olla nii kunst, kapitalism, aga miks mitte ka inimese teadvus või eneseväljendus kui selline. Sedasi vaadates muutuvadki erakordselt akuutseks kõikvõimalikud inimliku ja mitteinimliku ristumised, üleminekud, põimumised ja võimusuhted. See tähendab ühtlasi, et inimese sisemaailm ei ole sugugi nii vaba, vahetu ja loomulik, kui esmapilgul tunduda võib, vaid on allutatud kõikvõimalikele kultuurilistele koodidele. Kuid teistpidi võttes: ka seda sisemust ümbritsevad ühiskondlikud (välised) jõu- ja võimusuhted on ise sageli hämarad, kehalised, irratsionaalsed ja afektiivsed. Kahu kui kirjutajat näib paeluvat see, kuidas kunstiteosed asuvad loomuliku ja tehisliku piiril, ta kirjutab korraga äärmiselt intensiivselt ning hoiab samal ajal umbusklikult distantsi. See jõulisus ja põiklevus annab väga hästi edasi tema lemmikteemade ja võtmeküsimuste mitmetahulisust, aga markeerib ka seda, mis on nende küsimuste puhul kaalul. Kas masinavärk saab inimesest võitu? Või on inimene alati olnud ainult kogum informatsiooni, millega on võimalik manipuleerida ja mängida? Mis saab sellises maailmas vastupanust? Kas tehisliku ja loomuliku vahele jääva süsteemi sisepingeid tuleks aeglustada või hoopiski kiirendada? Kahu otsib neis küsimustes sõlmesid ja vastuolusid, laiendab neid, toob igas tekstis sisse ootamatuid seoseid ning paneb arvustatavaid teoseid nägema täiesti uue pilguga.
Mulle väga meeldib, et Tõnis Kahu tekstidest kumab selgesti läbi, et ta paneb alati mingi veidra surve alla peale arvustatava objekti ka iseenda. On näha, et ta võtab kriitikuna arvustatavaid teoseid ja autoreid väga tõsiselt, isegi (või eriti juhul) kui need teda kuidagi vaevavad. Selle käigus paneb ta ka lugeja oma eeldusi üle vaatama ning teeb – teinekord sama teksti sees – mitu kontseptuaalset pööret, kuni jõuab lõpuks mingi huvitava (häiriva?) filosoofilise lahenduseni. Tema Sirbi arvustused on virtuoossed ja mul on hea meel, et need on ilmunud.
