Üks asi on igatahes selge. USA rünnakul Venezuela vastu ei ole midagi tegemist narkootikumidega ega ammugi mitte demokraatiaga. Päev pärast seda, kui Eesti kohaliku poliitika juhmimad jõud, politoloogid ja muidu lobistid jõudsid kriisata nagu kassid jooksuajal, et „Maduro võim oli ebaseaduslik“ ja selline sangarlik tegu „pole USA välispoliitikas midagi uut“, teatas Trump, et toetab Venezuelas võimu üle võtnud asepresidenti Delcy Rodríguezt.
Päev varem juubeldanud Venezuela opositsioon võib muutustest suu puhtaks pühkida. Demokraatiat seal küll kehtestama ei hakata, sest – üllatus – CIA hinnangul on demokraatia ebastabiilne ja opositsiooni ülekaal kahtlane. Samuti on Trump ähvardanud nii Mehhiko kui ka Colombia täiesti seaduslikult valitud riigipäid sama saatusega, kui nood ei peaks alluma USA agendale. Lisaks on jälle päevakorral jutt Gröönimaa ülevõtmisest. Kui Trump on üritanud manada maailma silme ette kujutelma Venezuela presidendist kui narkokartelli bossist, ei ole tema endagi valitsus muud kui kuritegelik organisatsioon. Kuuldavasti olevat Trump juba 2019. aastal katsunud Venemaaga diili teha ja Venezuelat Ukraina, või noh, Donbassi vastu vahetada. Eestis praegu küll rõõmustada ei maksaks, sest meie vaates ei tähenda see muud kui võimalust ise tulevikus sarnase diili ohvriks langeda. Trump tahab Kuubat, venelased saavad Baltikumi ja Hiina võib ära võtta Taiwani. OK?
Rünnak Venezuelas oli USA meeleheitlik samm. Selles on kindel suurem osa analüütikutest, kes ei kahtle, et kogu operatsiooni ainus eesmärk oli saada Venezuela naftavarud oma kontrolli alla. Ka Gröönimaa puhul ihutakse hammast üksnes loodusvaradele, kuigi seda ei saa kuidagi süüdistada üheski imperialistlikus või kuritegelikus plaanis. Nädal enne rünnakut hakkasid liikuma kuulujutud, et Venezuela, maailma suurima naftavaruga riik, plaanib hakata oma naftat müüma ainult BRICSi riikide valuutas. USA on juba kolm aastat müünud oma strateegilisi naftavarusid, et hoida nafta hinda kunstlikult all, ja reserv on praegu 1980. aastatest saadik väikseim. Samal ajal keeldus Saudi Araabia uuendamast USAga lepingut, mille alusel on 1971. aastast nafta hinda arvutatud dollarites, ning saudidki kaaluvad BRICSiga liitumist. Nii on petrodollar suremas või vähemalt koomas, sest kellelgi ei ole dollareid enam vaja. Kui Venezuela ja Saudi Araabia lõpetaksid dollarites arveldamise, kukuks huvi USA võlakirjade vastu, intressimäärad kerkiks taevasse ja kogu lääne võlapõhine majandus ähvardaks kokku kukkuda. Saksa ärimehe Friedrich Trumpi õnnetul järeltulijal ei oleks siis ilmselt samuti pikka pidu.
USA ei ole energiasõltumatu, vaid vajab suurel määral rasket toornaftat, et oma majandust käigus hoida, sest kõik sealsed rafineerimistehased ei saa kohaliku kergema toorainega hakkama ja tehaste ümberehitamine maksaks miljardeid. Venezuelat üritati sanktsioneerida ja kehtestada naftaembargot, siis meelitada, räägiti isegi sanktsioonide kaotamisest, kuid kui saudid diilist keeldusid, vajas USA juba meeleheitlikult kontrolli sealse nafta üle. Selmet BRICSi, saudide ja Venezuelaga läbi rääkida, otsustati kasutada jõudu täiesti ebaveenval ettekäändel. Aga kas füüsiline kontroll nafta üle hoiab ikka ära rahanduskollapsi? Eesmärgiks oli ühtlasi näidata jõudu ja ähvardada ka teisi, kes USA reeglitele ei allu, aga võidakse hoopis leida, et on võimalik ja palju meeldivam toimetada väljaspool dollaripõhist majandust. Kõiki riike ei jaksa okupeerida isegi ameeriklased.
Kuna igal pool vajati dollareid, et naftat osta, siis võis USA süüdimatult raha juurde trükkida ja delegeerida inflatsiooni kolmandatesse riikidesse. Kui nõudlus dollari järele kaoks, tooks see kaasa hüperinflatsiooni USAs ja elukalliduse tõusu üleöö paar-kolm korda. USA üritab maailma vägivaldselt dollarisüsteemi tagasi suruda. Isegi kui USA-l õnnestub kontroll Venezuela maavarade üle säilitada, ei pruugi hirm vägivalla ees teisi ennast dollari pantvangidena tundvaid maavararikkaid riike lõa otsas hoida. Needki otsivad sellest lõksust väljapääsu. Euroopal on igal juhul muretsemiseks põhjust küllaga. Taani Kuningriigi autonoomne territoorium Gröönimaa on üpris kaitsetu – ja mida teevad NATO liitlased siis, kui üks NATO liige teist ründama peaks?
