Kahetsusväärse üksmeelega tõdesid alanud aasta poliitikasündmuste ennustajad pikkades jutusaadetes, et tänavused suured asjad kodumaal on kõigepealt presidendi valimine, mille arutamine vältab varasügiseni, ning sealt edasi läheb juba valimiskakluseks, mille käigus opositsioon maalib sünkmustaks praeguste võimulolijate kogu tegevuse, mida tahes ka arvandmed ei näitaks. See, et erakonnad ja nende suhtekorraldajad ainumääravad ühiskondlikud aruteluteemad, tundub ennustajatele justkui paratamatu. Ikka vana mantra järgi, et kes sõnastab valimiste põhiküsimuse, see ka võidab. Suur vastasseis ühel teemal ja kõik. Aga kas see ikka on paratamatu ja kas tõesti ei ole vabakonnal, huvirühmadel ja kodanikel ühekaupa vähimatki õigust ja võimalust oma teemadele eluõigust nõutada?

Järgmise presidendi otsinguga tegid erakonnad juba otsa lahti. On see tõesti nii kontimurdev küsimus, et maadlema peab vähemasti pool aastat? Millest ja kellega üldse rääkida, kui kandidaadid tekivad alles riigikogu valimistoimingute eelõhtul? Kellega, on parteilastele selge. Loomulikult nendega, sest nemad on ju „presidendi tegijad“ riigikogus või valimiskogus. Sellele tiitlile pretendeerib iga erakond, sest see on kõva valuuta riigikogu valimistel. Aga millest? Siin jookseb jutt kahes liinis.

Esimeses etapis, mis on juba käivitunud, käib vilgas ideaalpresidendi omaduste kirjeldamine, nimesid nimetamata. Otse ilumaailma lihakaubanduse tasemele ei ole veel jõutud ja õnneks ei kirjutatud omal ajal ka põhiseadusse miinimumvanuse nõude kõrvale presidendi miinimumkaalu, -pikkust või talje ümbermõõtu. Isegi sugu mitte, kuid pole kahtlust, et keegi käib arutelu elavdamiseks peagi välja väite, et nüüd on jälle naiste kord. Ratsionaalne oleks kandidaati otsida pensionieelikute earühmast, sest ühiskonnas ei ole aastakümnetega kujunenud arusaama ega tava, mida muud peaks president pärast ametiaja lõppu edasi tegema kui mitte vaikselt pensionipõlve pidama. Piisavalt auväärseid jätkuameteid ei ole pakkuda kodu- ega välismaal.

Kuna Eesti saatus olevat kaalul, peaks järgmine president olema praegusest rohkem välis- ja vähem sisepoliitiline. Välisasjade professionaale leidub Eestis ainult diplomaatide hulgas, ehk paar õpetlast ülikoolides juurde arvata. Välisasjust ohtralt kõnelevad kohalikud ja ka Euroopa parlamenti pääsenud poliitikud on kõigest isehakanud asjaarmastajad. Rõhk välispoliitikal välistab ka tunnustatud loome- või teadusinimeste presidendikandidaadina esilekerkimise, mis sest, et presidendi valimisel hääleõiguseta kodanikkonnale võiks mõni selline hästi sobida. Isegi kui otsinguid sel suunal proovida, ei oleks need tõenäoliselt viljakad, sest – miks peaks keegi üldse tahtma? Presidendi välispoliitiline esindusroll on ju nii ahtake, et selle tööga ei täida päevi ära ning valitsuse ja välisministeeriumi jutupunktide tuim ettekandmine ei paku midagi ka vaimule. Pealegi, neid isepäiseid loomeinimesi ei saa usaldada, neil on omi mõtteid, mis tulevad mujalt kui parteist. Nad võivad ka kavaldada ja oma tõelist palet varjata, kuni ametivanne antud ja sellega koos jälle kadunud kogu parteiline kontroll Kadriorus toimuva üle.

Presidendi valimise formaalne pool on seaduses rangelt paigas ning riigikogu tegeleb praegu korra veel paremaks lihvimisega. Kõike kandidaatide ülesseadmisele eelnevat ei ole aga seaduses käsitletud, mis annab poliitikutele terveks poolaastaks hulga loomingulisi võimalusi asendustegevuseks ning tühja jutu ja spekulatsioonidega inforuumi täitmiseks.

Inimväärikuse seisukohalt on see kõik kohutav. Selle eeldus, et kellegi võimalikku kandidaadiks esitamist erakonnas või nende vahel üldse arutama saaks hakata, on inimese nõusolek. Kes ja kelle nimel seda nõusolekut küsima saaks minna? Küsimisele peab omakorda eelnema mingi erakonna siseringi arutelu. Kuidas aga tekivad nimed sellesse kandidaadi nominentide lühikesse või pikka nimekirja? Ainult tagaselja. Vaid Isamaas teatakse, kuidas see käib: nemad tegid Tallinna linnapead otsides harjutuse läbi. Ja oi kui põnev oli mitu nädalat! Seega on presidendi otsijad nagu varesed tõrvatud katusel. Arutada ei saa enne nõusolekut, aga nõusolekut küsida ei saa enne arutelu. Erakondadele ei ole see muidugi ületamatu takistus.

Eestis tõenäoliselt leidub mõni inimene, kes ärkab hommikul küsimusega, et ei tea, kas nad minust kui kandidaadist ka räägivad? Ja kui ei räägi, siis kuidas anda väike vihje, et hakkaksid rääkima. Ülejäänud elavad õndsas teadmatuses. Nominentide tekitamise erakondlik eelmenetlus ei erine just palju teadlaste ja katseis kasutatavate laborihiirte suhtest: hiir ei tea ette, millal ta puurist võetakse ja prožektorivalgusse tõstetakse. Presidendikandidaadi nominent teab sama vähe – ja kui teada saab, on juba hilja. Sest kui on nimi, järgneb kohe leke ja sellele eelmisest veel jõledam menetlusfaas.

Nominent antakse pidulikult meedia ja avalikkuse kätte, kes kehastuvad erakondlaste utsitatuna kombluspolitseiks ja puhtusefanaatikuiks ning suudavad tuvastada vähimagi mustusekübeme presidendiks pürgija valgel välispinnal ja südametunnistusel. Nii on juhtunud varem ja läheb ka edaspidi. Aga millega küll on ükski seni enam-vähem väärikat elu elanud inimene sellise röstimise ja paljastamise ära teeninud? Protseduur on küll pisut lühem, kuid ei erine kuigi palju politseijuhtide hiljutisest kohtu­saagast või keskaegsest patuse piinamisest linnaväljakul. Ja tagajärg: elada kogu ülejäänud elu teadmise ja tiitliga „mees või naine, kes ei kõlvanud presidendiks või isegi kandidaadiks“. Ainult üks on lõpuks võitja ja nagu kogemusest teada, ilmub tema areenile alles viimasel hetkel, kui kõik ettevaatamatult vara välja tulnud on juba auklikuks lastud.

Kirjutan selle kohta pikalt ja hoiatavalt nüüd kõik ära, et oleks öeldud ja Sirbi veergudel saaks sel teemal edaspidi säilitada rahu ja vaikuse. Muidugi sooviksin, et samasugust vaikust suudaks hoida kogu ajakirjandus, aga suurt usku mul sellesse ei ole: hasart on toimetustes juba kohal ja ülejäänu teeb robot. Eelmise võistluse alguses kirjutasin: „Jaanuarist saadik on võimu­koalitsiooni juhtidelt küsitud, kas, millal ja millise kandidaadi peale kokku lepitakse. Ümmargustest vastustest peab järeldama, et võimuparteid tahavad presidendi teemal rääkida siis, kui see sobib nende suhtekorralduslike ja kampaaniaplaanidega. Väga silmakirjalikuna tundub ümber nurga rääkimine, et otsime „laiapinnalise toetusega“ kandidaati (Kaja Kallas) või „arutame mais“ (Jüri Ratas). Üks on kindel: praeguse presidendi jätkamist võimuerakonnad ei soovi, vastasel korral oleks selle pakkumisega juba välja tuldud, sest siin ei ole midagi kaaluda, otsida ega arutada.“* Nimed muutuvad, sisu ja seisukoht jääb samaks, aga sel korral ei tohiks mineviku vigu korrata ega läbi lasta.

Jääb veel küsimus, kuidas siis saab, kui erakondade valitud ja nauditud viis sugugi ei kõlba, sest tekitab põhjendamatuid kannatusi mängus osalejatele ja ühtaegu taastoodab ühiskonna suures osas levinud väärkujutelma, mis puudutab presidendi rolli ja võimupiire. Kui üldse midagi arutada, siis seda, kas tänavu valitav president võiks jääda viimaseks, ning algatada tema juhtimisel põhiseaduse muutmine, millega presidendi pooltühi ametikoht kaoks ja tema ülesanded jaotataks targalt muude aukandjate vahel, nagu on täisparlamentaarsele riigikorraldusele kõige sobivam.

* Kaarel Tarand, Esimene võiks jääda ainsaks. – Sirp 26. III 2021.