Sirp on oma paremaid autoreid-kaastöölisi laureaadi tiitliga tänanud juba aastast 1964 ja nii tänaseni välja.
Sadade 2025. aasta jooksul lehele kirjutanud autorite hulgast valis Sirbi toimetus välja neli laureaati, kelleks on: Isabel Mari Jezierska, Tõnis Kahu, Andrei Liimets ja Tanel Mällo.
Isabel Mari Jezierskat huvitavad teemad, mis seonduvad paremradikaalsuse, kõrghariduse ja sotsiaalse õiglusega, ennekõike vaesusega. Samadest huvidest on kantud viis eriilmelist kaastööd, mis tõid Jezierskale Sirbi laureaadi tiitli. Jezierska artiklid toovad diskussiooni uusi argumenteeritud vaatenurki. Neist aimub autori soe süda ja tugev õiglustunne.
Tõnis Kahu on ennekõike tuntud kui suurepärane popmuusikakriitik, kuid ühtlasi on ta Eestis üks parimaid tehnoloogilise kultuuri mõtestajaid. Ta ei kirjuta sageli, mistõttu võib julgelt väita, et iga tema teksti ilmumine on sündmus. 2025. aastal kirjutas ta Sirpi kolm kunstiarvustust, mis kõik on huvitavad, provokatiivsed, analüütilised ning sünge poeetilise laenguga. Kõigi kolme artikli puhul on tegu mitte ainult väga heade arvustuste, vaid ka autonoomsete kunstiteostega.
Andrei Liimets on pärast vabakutseliseks hakkamist on ta asunud justkui kvantitatiivse rekordi püstitamise teele, tõestamaks, et inimvõimete piiride osas valitsevad mingid iganenud arusaamad. Ainuüksi Sirpi kirjutas ta 2025. aastal 30 lugu. Kvantiteet iseenesest ei ole mingi näitaja, aga oma kirjutistes suudab ta alati ühendada kultuuriteksti konstruktiivse tagasiside ka laiema ühiskondliku kandepinnaga – õigemini, võib vist isegi väita, et just laiem sotsiaalne kontekst ongi tema puhul käivitav jõud.
Tanel Mällo kirjutas 2025. aastal Sirpi viieosalise artikliseeria tehisintellektist „Inimene masina ees“. Üldise tehisintellekti vaimustuse taustal mõjub tema vaade tehisintellektile kui puuslikust valejumalalale ja võimuvahendile külma dušina. Ent Mällo ei ole kitsapiiriline tehnoloogiakriitik, vaid vaeb tehisintellekti võimu, moraalse vastutuse ja inimloomuse vaatepunktist. Ta rõhutab järjekindlalt, et AI ei ole neutraalne ega „inimlik“, vaid eelkõige omanike huve teeniv äri, tuues esile probleemid, ohud ning psühholoogilised ja poliitilised riskid, mis on juba täiesti olemas, mitte tuleviku-ulme.
