Raamatumees on oma töö teinud, raamatu­mees võib minna. See oleks veel kestvast eestikeelse raamatu juubeliaastast kõige pessimistlikum schillerlik eelkokkuvõte, millega mittelugejad ehk kirjaoskamatud nii liht- kui ka võimurahva hulgast võiksid ühtviisi rahul olla. Saab selle jama kaelast ära ja et järgmine juubel on alles sajandi pärast, siis ei pea enam vastama lõpututele ja tüütutele juubeliküsimustele, et mida sa viimati lugesid ja mis on su lemmikraamat. Kirja­sõna elujõu, levimise ja majandusliku toimetuleku pärast muretsejatele võib nüüd häbitundeta kosta, et kannatage natuke, järgmise juubeli ajal – pärast meie aega – on raamat jälle priori­teet, vahepeal me lihtsalt väärtustame teda.

Saanuks suuremalt, aga läks ikkagi hästi. Ka riik oli presidendi isikus juubelil väga nähtavalt kohal ega vihastanud seejuures kordagi ei kirjanike, raamatute ega lugejate peale. Järelikult raamatu­rahva hulgas lolle ei leidu. See mõiste aga ei hõlma sugugi tervet eestlas­konda, põhiseaduses sõnastatud kohustus püsib kutsumuse ja mõnuainena veres läbi aja stabiilsel viiendikul, rahvuse kultuurilisel selgrool ja lihaskonnal, keda on kokku paarisaja tuhande jagu. Neile pakkus juubel kahtle­mata lusti, lisatähelepanu ja ka võimalust arengu­tee kitsaskohtadele osutada, aga on kindel, et lugenud ja kirjutanud, kirjastanud ja levitanud oleksid nad enam-vähem sama intensiivsusega ka juhul, kui kalendris poleks ümmargust tähist ette tulnud.

Täpselt samamoodi oleks Sirbis raama­tutest kirjutatud harjumuspärases mahus ka juubeliaastata. Juubeldamine andis siiski hea põhjuse siin tagaküljel läbi aasta ka suhterubriigi pidamiseks. Sirbi raamatuaasta oli „omadelt omadele“, kel polnud vaja üksteist veenda, kõik nad niikuinii loevad ja kirjutavad, aga olid nüüd temaatilises lisaühenduses. Kõik nad on raamatu, riiuli ja koguga kokku kasvanud, mis sest, et pole täpset ainuõiget retsepti, mille järgimisel tulemuseni on jõutud. Konsensuslikku lõppotsust, kas inimene teeb raamatu või teeb raamat inimese, ei sündinud. Ja polnud vajagi. Piisab teadmisest, et ollakse suhtes. Kauases püsisuhtes, milles enam ammu ei domineeri rahvusliku ärkamisaja romantika või iseseisva riigi algusaastate enesepiitsutamine kultuur­rahvaks, aga milles ei ole ka sugugi läheneva vältimatu lõpu mullahõngu. Igapäevast leiba jagub aegade otsani ja seda olukorda ei pea tähendamissõnade või pühaks kuulutamisega kinnitama ega ka laualt maha kukkunud raamatule suud andma. Korralikus peres on mõni raamat ikka põrandal, mitte kukkunud, vaid pandud. Pragmaatiline värk.

Seetõttu ei jaga ma pessimismi, mida siinses rubriigis (28. III) väljendas Marek Tamm, kirjutades: „Aga ma ei imestaks, kui tänavune eesti raamatu aasta jääb viimaseks, sest neid kaasmaalasi, kelle ellu raamatud enam ei kuulu, on üha rohkem, ja ühel hetkel, mis ei ole enam kaugel, saab neist valdav enamus.“ Eelinfo järgi saame uue aasta alguses valmivast suurest lugemisuuringust palju julgustavamat teavet. Et kirjutajaid ja lugejaid on endistviisi palju ja seda ka noorte hulgas.

Kõva fantaasialennuga võib püüda kujutleda olukorda näiteks kahe tuhande aasta pärast, mil mingil ebatõenäolisel põhjusel on just eestlased inimkonna hulgast välja arvatud või elavate keele- ja kultuurikandjatena kaotsi läinud. Pilk sarnaneks sel juhul sellega, millega tänapäeva eurooplane vaatab Vana-Rooma peale, kus imperiaalse hiilguse sajandite jooksul toodeti kokku vähem teksti kui eestlased või muud nooremad kirjarahvad on viiesaja aastaga suutnud. Roomlasi pole ja väga võimalik, et säilinud on vaid protsent sellest, mille nad kirja panid. Seda piskut aga hoitakse kui kullatera igal pool maailmas, sellele juurdepääsuks pingutavad tuhanded ja tuhanded üle ilma surnud keelt õppida. Kes söandaks väita, et eesti keeles kirjutatus on vähem originaalsust, tarkust ja nõnda ka igavikulisust kui iidsete roomlaste omas? Seega oleks eestlastel isegi välja surnud rahvana maailma ajaloo raamatus oma püsielupaik olemas. Kiviraamatu peatükk „Estonia“, nagu Betti Alver selle juba aastakümnete eest fikseeris. Meid jäädakse uurima ja lugema, kui meid ka enam ei peaks olema.

Vaevalt osatakse üheski põlises haritlasperes, kuhu mitme põlve hoolel on kokku kantud tuhandetesse ulatuv raamatukogu, sõrm peale panna sellele esimesele, millest kõik alguse sai. Oli see piibel, lauluraamat, kalender või hoopis mõni kasulik õpetus? Aga kunagi pidi üks ja ainus esmasaabuja ju olema, kui nad just mitmekesi korraga ei tulnud. Ja kus on, sinna tuleb juurde. Raamat ei küsi, kas ta tohib su ellu kuuluda või mitte, harilikult ootab ta juba ees kohas, kuhu sünnid. Või lähed. Igaühel võib olla „minu esimene raamat“, üldjuhul ei ole see aga kodu esimene. Isegi paremates vangikongides ja hotellitubades ootab külastajat öökapil piibel või koraan. Poleks paha, kui seda kommet järgiksid ka kinnisvara arendajad. Et saad uue korteri või maja võtmed kätte ja esimene asi, mida ust avades näed, on raamat. Esikus kinga-, köögis koka- ja magamistoas öökapiraamat. Naistekas, meestekas või see vahepealne. Soovitavalt pühendusega, mis teeb raskemaks selle paberi­konteinerisse pildumise, kui raamatu nägemine juhtumisi solvanguna mõjub.

Mõnes halvas Hollywoodi düstoopia­filmis võib ju juhtuda, et kurjad hiinlased on oma salalaboris meisterdanud Oxfordi mullusest aasta sõnast ajuvamm pandeemiliselt leviva viiruse, mis nakatunu ajust kaotab kirjaoskuse ja sunnib raamatuid hävitama, jättes muud toimetulekuoskused puutumata. Kuid sellisegi loo kohustuslik komponent on haruldase geenivariandiga väike tüdruk ja kultuurisõdadest rikkumata teadlane, kes lõpplahendusena päästavad maailma, inimkonna ja – ise seda teadmata – sealhulgas ka eestlased ja eesti kirjanduse.

Eestikeelse kirjasõna ja raamatu eduloo igavesel jätkumisel on hoopis proosalisemad põhjused kui põhiseaduse preambul või rahvuslikud tundmused. Õigupoolest on see universaalne, mitte Eestile ainuomane nähtus. Võimul on vaja ja majandusel on vaja. Igal võimul, olgu tegu jõhkra totalitaarse režiimiga või lahke liberaaldemokraatiaga. Läinud sajandi suurimad massimõrvarid Uljanov ja Džugašvili olid vilkad kirja­mehed, kelle kogutud teoseid mõõdetakse riiuli­meetrites. Masslevikuga teksti kui võimu saavutamise ja hoidmise instrumendita poleks neist ajaloos jälgegi.

Tegid kurja, mis nad tegid, aga ühele sai Lenin hästi pihta ja see olgu innustuseks ka loo alguses nimetatud vankumatule haritlasviiendikule: keskmik tuleb enda poole võita. Keskmised on need mõjutatavad, kuid nõrga omaalgatusega 60%, keda teise serva vaimupime viiendik enda poole sikutab, kui eestvedajad loorberitele lebama jäävad. Kas eestikeelse raamatu juubeliaastal keskmike mõjutamisel edu oli, selgub hiljem.

Majanduslikus plaanis võib pealispindselt öelda, et lugemisel, eriti jõude, pole seost SKT kasvuga. Statistikaamet kodanike lugemistunde kokku ei loe ega teisenda neid lisandväärtuseks. Kultuuri uurijad ja tarbijad aga tavatsevad kurta, et väli on killustunud ja enam ei ole kõigile mõistetavaid ja üldarutatavaid tekste. On tuhanded nimetused ja miljonid eksemplarid, aga nullkattuvus publiku hulgas. Igal on oma küll, kuid rahvuskeha liimina koos hoidvad tüvi­tekstid olevat kaotsi läinud. Aga mida muud kui katse minevikku veatult taastoota oleks Tammsaare üle lõputu jauramine? See tähendab vaid fantaasiavaest viletsust, kasvavaid kohtukulusid ja kulukamaid kohtureforme. Innovatsioon ühiskonnas rajaneb juhustel, vabal katsetamisel ja eksimisel ja mida rohkem kombinatsioonivõimalusi on, seda tõenäolisemalt sünnib infokildude põrkumisel uut ja tähenduslikku. Raamatute puhul siis: mida detsentraliseeritum on kirjutamine ja lugemine, seda kiirem on tulema rahvusliku ülirikkuse aeg.

Eestikeelse raamatu juubeliaasta kinnistas teadmist lõputust, uputavast küllusest, mida on võimatu seljatada, kuid kohaneda on võimalik. Mitu raamatut ma tänavu kuuse alla panengi? Oh, pagan … terve kuhja jälle.