„Auroraga“ (2025), Andres Maimiku ja Rain Tolgi filmiga, tehti filmiaastat jaanuaris alustades hea valik: film on hea, sest see on tehtud ilmselt teemal, mida nad tunnevad – abielu võib praguneda igaühel.

„Aurora“ algus on konarlik. Oli küll ette teada, et stseenid improviseeriti ja Aurora (Maarja Johanna Mägi) on usklik. Improvisatsioon toob esile toored tunded. Haarad mõistmiseks igast asjast, näiteks Sten Šeripovi muusikast. Bassklarnet. Klaver. Tuule hääl. Maimiku ja Tolgi filmidele kohaselt osaleb Aurora mees vähemalt bändis. Selle lauljat mängib Robert Linna. „Mäng, mäng, mäng,“ võiks laulda tema isa Ivo moodi, laulda Aurora vahingliku armukese Lenny (Jörgen Liigi luigelaul) kirjeldamiseks. Lenny Bruce oli kartmatu koomik. Filmi edenedes hakkavad pusletükid oma koha suunas liikuma: siksakitavad stsenaarium, operaatoritöö, montaaž; Aurora (ld koidik), kes sööb mulda. Kas klassikaliste väärtustega meigitud maski taga peidab end muu? See on film popi­psühholoogidele. Mõnikord on autofiktsioon vajalik. Mõnikord ei märkagi seda: „Bergmani saare“¹ puhul ei maininud peaaegu keegi lavastaja Mia Hansen-Løve lahkuminekut Olivier Assayasist.

*

Aasta algul jagati Oscareid. Oligarhi poja ja strippari romansis „Anora“² mõjusid ainult lõpu viis minutit, ent see oli eelmise aasta filmidest ainuke, millele järgmisel päeval mõtlesin. Akadeemiagi mõtles ja Sean Baker võitis lausa neli Oscarit. Eelmise aasta ülevaates³ jätsin „Anora“ tutistamata, sest ei antaks ju kuldmehikest Borati seiklusi meenutavale jandile, mille esimene pooltund kulgeb kui Vividi video. Filmiakadeemia otsustab aga ise, millise sõnumi saadab see, et järjest pärjati end igas mõttes alasti kiskunud Emma Stone’i ja Mikey Madisoni parima naisnäitleja preemiaga, või see, et Bakeril on nüüd rohkem Oscareid kui Lynchil, Scorsesel, Fellinil, Bergmanil ja Cassavetesel kokku. See on kultuuripoliitika. Võib-olla ei nähtud „Anoras“ seksitöötajalugu. Võib-olla nähti seda inimliku nõrkuse aktsepteerimisena. Akadeemia koosneb ju suures osas näitlejatest.

*

Aasta alguskuid iseloomustas Eesti filmide ülepakkumine. Jäädi võib-olla maarahvale kaugeks, tehti filme tallinlastest („Pikad paberid“, „Must auk“⁴). Eesti asetses tänavu miinimumpalgaliste ostujõu poolest Euroopa Liidus viimasel kohal, kuid meenus Jacques Rivette’i jutt, et 1960. aasta paiku oli Prantsusmaal oluline lihtsalt filme teha, mitte meeldida. Kui Eesti uus laine oli Tallinna Pedagoogikaülikooli Arvo Iho juhitud esimene filmikursus, siis Tallifornia, konkreetsemalt nende noorimad, on uus uus laine. Nii noorte režissööride maailmapilt ei peagi eakate kriitikute omaga kaasa võnkuma.

Üle 100 000 kinokülastuse kogus Tõnis Pilli „Fränk“ (2025), mida mindi vaatama klasside kaupa. Järgmise aasta EFTAde jagamisel peaks võitma „Aurora“. Võidab „Fränk“.

*

EFTAde hulgas peaauhinna, parima filmi preemia sai tänavu „Emalõvi“⁵. „Elu ja armastus“⁶ meisterdati võib-olla terviklikum, aga ei osatud veel varjata väheseid vigu, millest olen vestelnud tegijatega Edasis⁷. Noortekampadest rääkivad „Fränk“ ja „Emalõvi“ on õppefilmid, žanrifilmid kuskil seal Georges Polti dramaatiliste situatsioonide seas. „Fränk“ on jäänud liiga lastefilmiks. Liina Triškina-Vanhatalo hoiab „Emalõvis“ raudset aeglast tempot, ambient–drone’liku džässi pinget. Tundub, et ükski meie naistest ei võta näitlemist tõsisemalt kui Katariina Unt (ema). Mulle meeldib Margo Tedre (politseinik) filmogeensus; meeldib endast Brandot väljutav Nils Mattias Steinberg (kambaliige), kelle etteasteid ilmselt montaažis kärbiti. Stsenaarium tekitab algul sinkjaid auke (nt ei tutvustata kampa). Need likvideeritakse teises pooles, kui ema valib tütre kriminaalsest kambast eraldamiseks äärmusliku viisi.

*

Kannatus võib olla üheaegselt võigas ja kaunis. Hemingwayle olid vaid härjavõitlus, mootorisport ja mägironimine sport, muud pelgad mängud. „Üksilduse pärastlõunad“⁸ jõudis „Docpoint’ile“. „Cahiers du Cinéma“ valikul osutus see ka tänavuseks parimaks filmiks. Toreadoor saabub areenile semudest pungil kaubikus. Kaamera on fikseeritud. Sõidetakse nagu kontserti andma. Kui „tantsima“ minnakse, tehakse stiliseeritud raevu taltsutades lausa kolmekordne axel, uisukeeli. Toreadoor on tipphetkedel nagu tippdirigent. Lõpuks väsivad nii toro kui ka inimene. Toreadoor jõuab mõelda: „Ma ei sure.“ Härg ründab hoolikamalt. Just siis saab toreadoor demonstreerida suurimat osavust. Surev härg vajub peaaegu selili. Vaatab taevasse. Aeg aeglustub. Eesti filmis on seapea peaaegu ontoloogiline (nt „Elu ja armastus“). Härjapea siin esindab hetkeks kogu maailma valu. Kas Pablo Berger näitab „Lumivalgekeses“⁹ härjavõitlust kritiseerides ja Albert Serra siin kritiseerimata? Teab härg, millal filmitakse doki jaoks? Buss lahkub, kõik kordub. Eraellu ei piiluta. „Ma ei tantsi teile, ma tahan elu üle järele mõtelda,“ teatab Ragne Teet Kallase romaanis „Corrida“. Kaks tundi tapmist on self-cannibalism, isegi poeetilise muusika saatel.

*

Mais kogunetakse Cannes’i. Mulluse festivali filmid kogusid rekordiliselt 31 Oscari-nominatsiooni. Sahistati, et festivali direktor Thierry Frémaux ei soovinud tänavu näidata Jim Jarmuschi, László Nemesi ega Spike Lee töid (Lee leppis linastumisega väljaspool võistlust). Prantsusmaa on Ameerika järel aegade suurim filmitootja. Iga festivali eesmärk on toetada kohalikku, isegi kui tase jääb alla. Frémaux püüdis siiski tänavu veenda Julia Ducournaud osalema kõrvalprogrammis¹⁰. Ennustati, et Kuldne Palmioks ulatatakse Mascha Schilinskile¹¹. Aga võitis Jafar Panahi¹². Ta ei saanud 2010. aastal žüriis osaleda, sest istus vangis. Juliette Binoche puhkes siis nutma. Tänavu juhtis Binoche žüriid.

*

Veidraim asi kehaõudust ja erootikat sisaldava „Salaagendi“¹³ juures on pealkiri: film ei vesta agentidest. Wagner Moura mängib poliitilises põnevikus 1977. aastal palgamõrtsukate eest põgenevat tehnoloogiaeksperti. Spiooni töö ongi illusioonide loomine. „Salaagendi“ dialoogis seguneb paranoia huumoriga: „Miks sa kirja avasid?“ – „Avasin, aga ei lugenud.“ – „Miks siis avasid?“ Kleber Mendonça Filho soovib filmidega anda vaatajaile ideid. Cannes’ist blogis ta 2010. aastal Quentin Dupieux’ autokummi­filmi¹⁴ kohta, et selle moto on „põhjust polegi“. „Salaagendi“ üht palgamõrvarit kehastava Roney Villela ülahuult katab paks turvamehevunts ja tema torso on nagu kunstiteos – Michelangelo „Taavet“, kui Taavet olnuks 64aastane ja Riost. Mendonça on pisut tarantinolik. „Salaagent“ on siiski väärikusest, kinovaimude toetuseks ja Bolsonaro vastu, kuid Mendonça ja Tarantino tõepoolest kasutavad anamorfset objektiivi, mille puhul pildikeel luuakse ovaalsete valguslaikude, horisontaalsete valguspeegelduste, häguse tausta ja vaatevälja kuvasuhte muutmisega. Nagu Oscarite, nii on ka Cannes’i puhul omad probleemid: suurem osa võistlusprogrammist pärineb Euroopast või Ameerikast. „Salaagent“ valmis Prantsusmaa abil ja korjas lausa neli auhinda. Ma ei hakanud arvutama, kas see on rohkem kui näiteks Cassavetesel ja Bakeril Cannes’ist kokku, sest võibki olla aasta parim film.

*

„Unelmad“¹⁵, milles jäise ärinaise (Jessica Chastain) ja noore mehhiklase (Isaac Hernández) suhe näib anoralik tehing, raha asemel seks, võistles Berliinis, sest Cannes’is ja Veneetsias lükati see tagasi. Saksa kultuuriministeerium andis mullu festivali uuele direktorile Tricia Tuttle’ile soovituse viia „Berlinale“ Cannes’i ja Veneetsia festivali tasemele. „Unelmad“ ja Cannes’is võistelnud „Heli ajalugu“¹⁶ vestavad samast ja samas erinevast keelatusest: eilne sotsrealist Michel Franco on nüüd Mehhiko Adrian Lyne, Oliver Hermanusele meeldib teha geifilme. „Heli ajalugu“ oleks aasta ilusaim film, kui ilu passiks mõõta heleda häälega laulmisega. Nii võis end tunda legendaarne rahvalaulukoguja Alan Lomax. Hermanusel on tegelikult ka silma uduruske viiruga faulknerliku Ameerika tabamiseks. Josh O’Connor näitab sajanditaguse rahvalaulukogujana, miks ta on huvitav näitleja, näiteks stseenis, kus ta vastuseks teise koguja Paul Mescali palvele rindelt kirjutada vaikib ja suitsetab, muigab virilalt. Silmad kõnelevad. Kahjuks teda napib. Siiski, olnuks rohkem, läinuks Mescal ja vaatajad temaga varsti tülli.

*

Cannes’is pälvis tähtsuselt kolmanda auhinna ehk prix de jury ulme „Sirāt“ (2025). „Sirāt“ tähendab teed paradiisi, film ütleb, et see paradiis võib olla reiv. See on nagu kultuspaik. Kummardatakse bassi. Kõlarid nagu monoliidid. Tuleb olla üsnagi isalõvi, et kodust lahkunud tütar ühelt selliselt Maroko kõrbes üles leida. „Sirāt“ on taas Oliver Laxe’i teekonnafilm. Ühe sellise tegi ta muuladega, nüüd liigutakse autodega ja seega kiiremini. Mingi seesmusetus on selles filmis. Laxe lubab, et „Sirāt“ ulatab käe popkultuurile, tunnistab George Milleri mõju. Ta hüpnotiseerib vaibumatu nn vaibakloppimisega, aga päike, kõrb neutraliseerib selle; pidudel lastakse ruum tossu täis sellepärast, et pimeduses keskendub inimene rohkem helile. Võib-olla illustreerib film muusikat. Teekond koosneb üsna tavapärastest juhtumitest, koer haigestub jms, kuni muutub poliitiliseks. Seal, kus mõne teise režissööri film peatub vahepeal ja tangib, kihutab „Sirāt“ tundmatusse ja lõpetab tühjavõitu paagiga keset kõrbe, isegi kui lahendus ei tundu võimatu.

*

„Frankenstein“ on Guillermo del Toro lemmikraamat. „Frankenstein“ (2025) on tema karjääri kokkuvõte, kuigi seda Toronto festivali publiku teisest preemiast välja ei loe. On see usust, esimesest inimesest Aadamast? Ema surm käivitab Victori (Oscar Isaac), kes peab alistama surma, saama Võitjaks. Ja nii asub Victor kokku panema seda, mida on üritanud paljud enne del Torot, olgu see meditsiiniline, mehaaniline või segu: Huntmees, Fritz Langi Maria, Pinocchio. Isaaci õhin sütitab. Haarata on osanud del Toro juba algusega, sellega, millega raamat lõpeb: jäävangistusega, habetunud taanlastega. Ta saab näidata, et temagi suutnuks maalida King Kongi laeva. Stseenides torkab muidugi silma kompositsioon, detailsus. Värvid on tegelased. See on aasta kauneim film, lummavaim Shelley ekraniseering. „Frankensteinis“ asetses raha ekraanil, kuni del Torot hakkasid metsa kiskuma kiiruga arvutis loodud hundid. Oscar Isaac lahkus 20 minutiks ja film seiskus. Kui inimene isegi soovib hüljata inimkeha ja asuda masinkehasse, ei lahuta see mees- ja naisseksuaalsust, sest inimese mälu jääb inimmäluks. Võib-olla on see mingi koroona metafoor.

*

„Tean küll, kes te olete,“ ütleb automüüja filmis „Springsteen. Päästa mind eikusagilt“¹⁷. „Aga mina veel ei tea,“ vastab Bruce Springsteen (Jeremy Allen White). Ta hakkab komponeerima akustilist plaati „Nebraska“, järge edukale, kuid justkui 1955. aastast kõlavale rock’n’roll’i-plaadile „The River“ (1980). Muusikast on saanud tema töö. „Sellised laulud ongi?“ küsiti plaadifirmas „Nebraskat“ kuuldes ja ilmselt ka filmi investorite seas, ainult et filmis avanes võimalus hitid sisse libistada (levitab Disney) ja see rikub meeleolu. Bruce’i muusika on huvitavam kui intervjuud. Häbelik Bruce on üks meie seast: teda vaevavad deemonid näivad usutavad, kuid mustvalged meenutused konfliktse isaga mõjuvad kunstlikult, seetõttugi, et rolli täidab inglane (Stephen Graham). Pruut on kompositsioon mingite inimeste nägemustest. Sotsrealismi apoteoosis märkamatult fenomenaalne White ei tekita tunnet, et vaatad Bruce’i. Youtube’i bootleg „1981–1983. How Nebraska Was Born“ toob vaimusilma valikukahtlused ja sünnitusvaevad.

*

Teame, et pika karjääriga loojate tööde kvaliteet langeb ajaga. Vahel kiidetakse, sest polnud vist võimalust esimesi kiita. Ei saa aga rääkida autorifilmist pärast autori nõnda paljusid teoseid, kui raamid on paigas ja tegemist on ainult nende modulatsioonidega. Wes Andersoni tippaeg jääb nullindatesse. Kriitikud said vigurimehel sabast kinni „Foiniiklaste skeemiga“¹⁸. Teekonna­film sellest, kuidas südametu ärimees (Benicio del Toro) reisib mööda maailma ja kogub investoreid skeemi jaoks. On kurjast inimesest võimalik teha head? Sisu ei saabu või jääb pooside varju. Aega veedetakse näiteks mägitunneli hämaruses korvpalli mängides, kuritarvitades sellega rahvakunstnik Tom Hanksi, kes kehastab üht investorit. Anderson skeemitab proovitud veidrustega: del Toro seotud pea, naksid lapsed, eraldunud tütar jne. Tegelased karjuvad korraga üksteise peale nagu Andersoni nukufilmide purelevad loomad. Nukufilmid tulevad tal korralikud välja. Kriitik Anton Dolin kiitis „Foiniikia skeemi“, sest selle oleks justkui joonistanud Hergé.

*

Väärtfilmirežissööri kohtumisel kommertsfilmiga võib minna nii ja naa. „Üks võitlus teise järel“¹⁹ vältis festivale. Paul Thomas Anderson on proovinud lisaks Adam Naymani raamatus mainitud peenisefetišile raputada alaealise Michael Jacksoni laulmisega, omastada Steely Dani laulu „Dirty Work“, mille David O. Russell on juba pronksi valanud²⁰. Ameerikas vaadati nn vabariiklaste linnades filmi vähem. Rassidevahelise seksi puntrasse sattunud roostes revolutsionääri Leonardo DiCapriot ja Sean Penni on lavastatud nagu Wes Andersoni nukufilmide tegelasi. Benicio del Toro sai loa jääda heldeks kõrvalosatäitjaks. Ilu leidub, näiteks hüppavad siluetid öisel katusel, kuid psühholoogiat pudeneb sama hõredalt kui Bourne’i-filmides – elu on üks otsatu tagaajamine. Kui juba igaüks nimetab lemmikheliloojana Jonny Greenwoodi, tahaks silmi pööritada, siin aga hoiavad pooletunnised närvilised klimberdused „Sirāt’iga“ võrreldavas lohisevas kihutamises veidral moel survet. Paul Thomas Anderson on viimased kümme aastat vändanud videoid ainult Radioheadi meestele ja Haimile.

Kui sõna „eepiline“ ühes vasteks annab õigekeelsussõnaraamat „kiretu“, siis võib öelda, et oli eepiline aasta. Filmidest enam sobib seda ehk märgistama aasta filmimeem, hommikumantlis Leonardo DiCaprio.