Eesti lugeja on saanud lühikese vahega kaks raamatut XIX sajandi saksa kunstnike kohta: ühe Caspar David Friedrichist (1774–1840) ja teise Carl Sigismund Waltherist (1783–1866). Esimest teab iga kultuurisõber ning teisest on vähemalt kuulnud kõik Eestis kunstiajalugu tudeerinud ning baltisaksa kultuuri ja kirikukunsti huvilised. Nende elulugu esitavad raamatud pakuvad senistele teadmistele lisa, kumbki omal viisil.
Üks aeg, kaks kunstnikku, kaks lähenemist
Olen varem võrrelnud saksa menuautori Florian Illiese kirjutatud Friedrichi käsitlust „Vaikuse võlu“ õnnestunud teatritükiga, kus stseenid vahelduvad kiiresti ja edasi-tagasi hüpped ajas ei ole probleem, vaid osa kompositsiooni tuli-vesi-maa-õhk dünaamikast. Nüüd Illiese tööd Kröönströmi ja Polli Waltheri omaga kõrvutades on selge, et olin liiga tagasihoidlik: mitte pöördlaval,* vaid karussellil kulgeb Illiese lavastus – Friedrichi elustamine. Nii erinev on see viimaste rahulikult, lineaarselt-kronoloogiliselt, traditsiooniliselt noorusest surmani kulgevast Waltheri loost.
Kuigi aeg, XVIII sajandi lõpp kuni XIX sajandi keskpaik, mida Friedrichi ja Waltheri raamatus on käsitletud, on sama, ei kattu autorite eesmärk ega meetod. Kunstiajaloolase Illiese soov näib olevat olnud külvata Friedrichi kohta teadmisi laiale väljale ning võimestada külvi oma kuldse kirjanikusulega. Kunstiajaloolase Polli ja ajaloolase-arhivaari Kröönströmi eesmärk on aga olnud korjata kokku kõik Waltheri eluloo killud ja luua sellele tuginedes terviklugu Baltimaade, kitsamalt Eestimaa ja Tallinna XIX sajandi kunstielust. Lisatud on rikkalikult arhiiviallikaid, mistõttu ei räägi Kröönström ja Polli ainult Waltherist, tema perest, sõpradest ja kunstist, vaid ka siinsest saksa teatrist, seisuslikust Tallinnast ja vabamüürlastest, koolidest ja tütarlaste haridusest, kirikute ja kodude sisustusest jne.
Võrreldes Illiesega on Kröönström ja Polli teinud rasket aeganõudvat tööd, tegelenud alusuuringutega, rajanud vundamendi, millele uued (kunsti)ajaloolaste põlvkonnad saavad toetuda ja millelt kergete sulgedega kirjanikud lendu minna. Seda, kas raamatust saab ka uue raamatusarja nurgakivi, nagu eessõnas lubatud, näitab aeg.
Walther Dresdenis, Eestimaal ja Tallinnas
Tänu Kröönströmi ja Polli käsitlusele on nüüd selge, et Carl Sigismund Walther õppis Dresdenis professor Johann David Schuberti juures ja õppimine ei käinud mitte ainult vanameistrite, vaid ka Schuberti teoseid kopeerides. Õpetlik on lugeda ka Waltheri sõprusest baltisaksa aadlimehe, mõõga pintsli vastu vahetanud Johann Carl Emanuel von Ungern-Sternbergiga, nagu teistestki kunstniku karjääri suure Venemaa väikeses provintsilinnas kindlustanud seltskondlikest sidemetest, mis sõlmitud Suurgildi, Isise looži või nn paremate kaaslinlastega läbikäimise ja laste ristimiste kaudu. Nagu võib lugeda Waltheri esikpoja ristivanemate (sh Dresdeni professor Schubert) teema kokkuvõtteks: „38 vaderit lapsel, kelle isa on just hiljuti linna saabunud, on märkimisväärne saavutus. Igati näib paika pidavat Waltherile nekroloogis antud hinnang – et ta oli „läbinisti populaarne mees“.“
Üks teema, mille Kröönström ja Polli on Eesti kunstiajaloo kirjutuses Waltheri looga uuesti avanud, on käsitöölise ja kunstniku suhe ajal, mil ühed kuulusid ikka veel tsunfti ja teised juba literaatide hulka, omades seeläbi respekti ka aadelkonna seas. Sillaks kahe seisuse vahel, nagu näib kinnitavat tsunftimeister Johannes Hau ja tsunftist sõltumatu Waltheri läbikäimine, võis olla ennekõike Isise loož. Just vabamüürlik vaim, soov teenida avalikkust, kuid tegutseda salaja, võis innustada Waltherit organiseerima ka 1817. aastal Tallinna esimest kunstinäitust. Selle korraldajaks on peetud küll raamatu- ja kunstiärimeest Friedrich Kosengartenit, kuid – NB! – see toimus Waltheri ämma majas.
Põneva täienduse siinsesse kultuurilukku pakub Waltheri kaudu avatud, pärast vabamüürliku liikumise keelustamist alanud Fraternitas Revaliensise tegevuse portreteerimine, sealjuures kunstniku tehtud vennaskonna koosolekute joonistatud protokollid. Oluline lisandus Eesti kunstiajaloole on Waltheri töö kirjeldus Tallinna toomkooli ja erakoolide joonistusõpetajana ning tema litograafiatrükikoja tegevuse täpsustus. Sellest ja paljust muust, nagu Waltheri Saksamaa ja Peterburi reisidest, tööst Eestimaa Kirjanduse Ühingus jne – lugedes kerkib silme ette rõõmsameelse kunstniku, igas olukorras hakkama saava sekeldaja portree, mis erineb täielikult tema rahvuskaaslase, nukrameelse ja suuresti oma naise toel elanud Caspar David Friedrichi omast. Esimene on kunstiajaloos biidermeierit, teine romantismi esindav kunstnik, üks kujunenud Euroopa vaiksel äärealal, teine tormilise kultuurielu südames.
Mõned küsimused ja lahtised otsad
Pidades Waltheri monograafiat Eesti (kunsti)ajaloo seisukohalt Friedrichi omast tähtsamaks, pean vajalikuks märkida, et kohati kipuvad Waltheri raamatu põhiteksti koormama laused, mis on tema eluloo jutustamise seisukohalt liigsed ja mida kui põnevaid uurimisleide pole raatsitud joonealuseks kommentaariks taandada, nt Preisi konsuliks saanud August Kotzebue aruanded keiser Aleksander I-le. Teiseks on üldjuhul rikkaliku viiteaparatuuriga raamatus kohti, kus tahaks küsida, millel see põhineb või kas seda ei ole öelnud juba mõni autorite kolleeg.
Samuti häirib mõningane sõnastuslik ebakõla. Kas XIX sajandi algusest, isegi kui jutt keerleb Riia arenguga võrreldes maha jäänud Tallinna kontekstis, on ikka sobilik rääkida kui uusaja koidukust? Kas vahepealkirjast „Dresdenist Eestisse“ poleks parem olnud „Dresdenist Eestimaale“, eriti kui arvestada raamatu kultuuriloolist ambitsiooni? Ja kas sinine pildil on ikka soe toon, kui seda vastandatakse pruunidega, nagu seda on tehtud Waltheri pastor Ignatiuse perekonna portreel n-ö meeste ja naiste poolt kirjeldades? Samal ajal, ja siin on tunda värsket lähenemist, pööratakse naistele Waltheri eluloos päris palju tähelepanu: ikka ja jälle korratakse üle laste arv peres ja mitmendat last proua Walther ootab (15 abieluaasta jooksul sünnitas ta kümme korda).
Väga meisterlikuks pean ma Kröönströmi ja Polli käsitlust Waltheri joonistatud-maalitud Eestimaa biidermeierlikest interjööridest. Samal ajal on autorite Waltheri altarimaalide käsitlus kataloogilik ja hingetu, jättes avamata XIX sajandi looja suhtumise Loojasse. Maalida Jeesust ristil ilma religioosse sisekõneta näib mulle, XIX sajandi kirikukunsti uurijale, võimatu. Pühalikkuse konteksti mõistmisel ja avamisel on Illies Kröönströmist ja Pollist üle, tema taustateadmised religiooniajaloost on lihtsalt laiemad.
Lõpetuseks: lugejad on autoritele tänulikud Friedrichi ja Waltheri biograafia eest, sest nende kõrvutamine lubab taas kord tõdeda, et iga looja on unikaalne – elagu nad pealegi ühel ajal. Ühest saab romantismi, teisest biidermeieri esindaja, üks kirjutab nii, teine-kolmas naa, aga oma tõde peab igaüks ise otsima.
* Tiina-Mall Kreem, Raamat kui teatritükk. Kes ei armastaks Florian Illiest? – Postimees 4. X 2025.
