Mustpeade maja valges saalis üles astunud koosseis on musitseerinud juba kaheksa aastat, 2019. aastast Ensemble Auftakti nime all. Muusikud, kelle igapäevane töö ERSOs ja EMTAs jätab esmapilgul lisaprojektidele vähe ruumi, on leidnud just kammermuusikas väljundi, mis kõneleb nii pühendumusest kui ka energiast.

Ensemble Auftakt ei piirdu üksnes klassikalise repertuaariga, vaid nende kavapildis on olulise koha leidnud nüüdismuusika. Seetõttu on trio teinud koostööd mitme Eesti heliloojaga ning kontserdid Eestis ja väljaspool on sellest kujundanud koosluse, kes on end kindla kunstilise nägemusega veenvalt tõestanud.

Kuna kuulsin ansamblit eelmisel korral Tallinna raekojas, oli mul väga hea meel, et sel korral anti kontsert Mustpeade majas, eemal Raekoja platsi jõuluturu kommertskärast, mis kandub pahatihti ka raekotta, häirides publikut ja küllap esinejaidki. Mustpeade majas seevastu saab kuulaja maksimaalselt kontsentreeruda ja, tõepoolest, kontserdile kogunenud asjatundlik kammermuusikaseltskond oskas vääriliselt hinnata nii kontserdikoha atmosfääri, huvitavalt-hoolikalt valitud kava kui ka muusikute etteastet. Kuulati sellise huviga, et kontserdi avaloo ja esiettekandena kõlanud Maria Kõrvitsa (snd 1987) teose „Sulam 2“ (2025) ajal oleks võinuks kuulda ka nööpnõela kukkumist! Helilooja on lähtunud materjalist, mis kujunes välja tema eelmisel aastal ilmavalgust näinud ning Pärnu muusikafestivalil Martine Värniku (oboe), Paula Ernesaksa (metsasarv) ja Kärt Ruubeli (klaver) esiettekandes kõlanud loo „irdumine/sulam“ (2024) lõpuosast. Nagu Maria Kõrvits kontserdil ka selgitas, ei andnud selle teose lõpetamata mõte talle kuidagi rahu, mistõttu tundis ta vajadust selle juurde tagasi pöörduda. Pisikese muigega suunurgas rääkis helilooja, et teose üks varjatud algtõuge oli üsnagi isiklik: abiellumise eel ei leidnud tema ja ta väljavalitu sobivaid sõrmuseid. Nii koguti sugulaste käest kulda – justkui killukesi perekonna ajaloost –, mille ühtesulamisel vormus noorpaari ehtemärk. Just ümberkujundamine ja ühtevoolamine toonudki helilooja silme ette sulami kujundi: metallid, mis üksteisele järele andes ja segunedes sünnitavad midagi seninägematut ning uut. Kui põnev ja samal ajal nii intiimne-isiklik võib vahel olla ühe teose sündimise lugu!

Järgmisena kavas olnud II osa „Adagio“ Alban Bergi (1885–1935) kammerkontserdist klaverile, viiulile ja 13 puhkpillile viis kuulajad muusikaajaloos täpselt sajandi jagu tagasi, aastasse 1925, mil teos valmis, ehkki variant klaverile, viiulile ja klarnetile sündis Bergil alles kümme aastat hiljem. Kammerkontserdi teine osa kuulub tema kõige läbimõeldumate ja miks mitte ka poeetilisemate teoste hulka, sest tegu on palin­droomiga: teose teine pool on esimese kordus peegelpildis.

Ensemble Auftakti interpretatsioon oli samavõrd läbimõeldud ja tasakaalukas, rõhutades teose sisemist pinget ning arhitektuurset sümmeetriat. Vaatamata rangele konstruktsioonile, mis võiks mõnele esitajale tunduda piirav, mõjus trio tõlgendus pingevabalt ja intiimselt. Esile tõusis viiul, kellele klaver ja klarnet lõid veidi tumeda tooniga taustakõla. Palindroomi pöördepunkti märkiv klaveri hetkeline esiletõus – justkui vaevumärgatav sisemine nihe – oli ansamblil peenelt välja joonistatud. Trio nõtke vormitunnetus, detailitäpsus ja emotsionaalne pingestatus põimusid loomulikult, luues melanhoolse, kuid selgelt struktureeritud muusikalise maailma.

Esituse veenvus ei põhinenud siiski üksnes teose heal valdamisel, sest Bergi kammerkontserdi „Adagio’l“ on Ensemble Auftaktile eriline tähendus: EMIKi andmetel tõi just see ansambel Bergi teose trioversiooni 2016. aastal esimest korda Eesti publiku ette ning tookord astus esimest korda lavale ka trio praegune koosseis. Seetõttu mõjus seekordne ettekanne ühtaegu tagasivaatena ansambli kujunemisloole ja praeguse küpsuse kinnitusena: tõlgenduses peegeldus aastatega välja kujunenud ühine muusikaline mõtlemine.

Kuna ka järgmisena kõlanud Pärt Uusbergi (snd 1986) „Peegeldusi Sulupere sillalt“ (2020) on kirjutatud just Ensemble Auftaktile ning trio on seda kontsertidel varemgi esitanud, kõlas muusika neile omaselt ja loomuliku rahuga. Uusbergi helikeele vaikne sisekaemus, mis inspireeritud lapsepõlvemälestusest, Sulupere sillast Rapla külje all, peegeldus ka esituses: trio laskis muusikal kulgeda omas tempos, kaotamata teose rahulikku, endasse vaatavat kõla.

Kontserdil eelviimase teosena kõlanud (viimane lugu, Ernst Kreneki (1900–1991) trio op. 100 jäi nii teose kui ka ettekande poolest pisut varju ega olnud sama selgelt isikupärane kui ülejäänud kava) Jörg Widmanni (snd 1973) „Tränen der Musen“ ehk „Muusade pisarad“ (1993) avas hoopis teistsuguse helimaailma. Minu arvates kujunes sellest kogu kontserdi kõrgpunkt. Kui sel õhtul juba kõlanud, trio püsirepertuaari kuuluvad teosed olid ansamblil hästi sisse mängitud, siis Widmanni muusika esitab iseenesest nii rohkesti muusikalisi ja tehnilisi väljakutseid, et juba see hoidis trio esituse erksana: värskus ja keskendumine kandsid veenvalt teose mitmekihilist helikeelt.

Teose „Muusade pisarad“ taustal on ütlus „kui kõnelevad kahurid, siis muusad vaikivad“ (s.t sõja ajal ei saa teha kunsti). Noor helilooja (Widmann oli teost kirjutades vaid 20aastane) oli protestivaimus parafraseerides küsinud, „kas muusad tohivad üldse vaikida, kui relvad räägivad?“. Niisiis ei ole Widmann käsitlenud vaikust abstraktsioonina, vaid aktiivse väljendusvahendina: dünaamilised äärmused ja nendevahelised peened varjundid moodustavad teose telje. Helilooja on talle omaselt põiminud siia mitmeid äratuntavaid ja varjatud vihjeid: mälupilte, tsitaadikatkeid ja ootamatuid stiilimuutusi. Need seovad teose mineviku, aga ka nüüdisaegse kõlamaailmaga. Muusika liigub sujuvalt eri väljendusviiside vahel: meloodia, mis võib ühel hetkel olla teravalt artikuleeritud, paneb järgmisel lauale juba märksa lüürilisemad kaardid või muutub sootuks unenäoliseks. Oluline roll on siin kahtlemata ka Widmannil kui klarnetistil, sest klarnetipartiile iseloomulik nüansitundlikkus, eriti tundlikud pianissimo’d, nõuab mängijalt väga head pillivaldamist, et teose peen fraasitunnetus ja dünaamika esile pääseksid. Niisiis nõuab Widmanni muusika kõlavärvide mitmekihilisus ja pidev kõla muutumine täpsust, aga ka riskijulgust. Ja ehkki Ensemble Auftakti tõlgendus oli keskendunud, oleksin soovinud kuulda reljeefsemat viiulipartiid ja Widmanni värviküllase helikeele julgemat väljendust – just neid ootamatuid kõlavärve ja iseloomulikke žeste, millele toetub teose dramaturgia. Kohati jäi mulje, et väljenduslik vabadus, mida Widmann interpreedilt ootab, jäi tagasihoidlikumaks, kui teos seda võimaldanuks. Klaveri- ja iseäranis klarnetipartiis ma selliseid kitsaskohti ei täheldanud: Soo-Young Lee julges riskida, muusika oli hästi läbi tunnetatud ja orgaaniline.

Ensemble Auftakti tugevus peitub pikaajalises koosmängus ja valmisolekus esitada eriilmelist repertuaari. Olgu tegu Bergi range vormiloogika, Uusbergi melanhoolse sisekaemuse või Widmanni tehnilis-väljendusliku nõudlikkusega – trio leiab usutava ja ainuomase tõlgenduse. Jah, mõnes kohas võinuks astuda sammu veelgi julgema ning värvikama väljenduse poole, ent kontserdi lõppedes jäi mulje, et koos liigutakse edasi avatud meele ja siira pühendumusega.