On tänuväärne, et Eesti Meremuuseum on näitusel „Kuulsad mereretked. Eurooplaste maailmapildi avardumine“ kajastada võtnud eri valdkondi, geograafilisi piirkondi ja huve hõlmava keerulise teema. Meremuuseumi direktor Urmas Dresen kirjutab näitusekataloogi eessõnas, et muuseum alustas maailma ookeane tutvustava näitusesarjaga juba 1980ndatel. Nüüdne väljapanek on selle „võimsam ja atraktiivsem“, Euroopa koostööpartneritega tehtud mõtteline järg, kus keskendutakse Vaiksele ookeanile. Feliks Gornischeffi kureeritud „Kuulsad mereretked“ võtab vaatluse alla kartograafia XVIII ja XIX sajandi arengu, et rääkida baltisakslaste rollist ning panusest maailma kaardistamises.

Lääne maadeavastuste ja kolonialismi ajalugu on seotud sündmustega, mis on kujundanud meie maailmapilti ja mille paljud aspektid on jäänud eesti vaatajale süsteemselt avamata.

Näituselt, mis lubab käsitleda maailmapildi avardumist, eeldame ka ebavõrdsust tinginud tagajärgede avamist. Kuigi näitusele MTÜ Mondo loodud täienduses avatakse koloniaalpärandi teemasid, jäävad need väljapanekus teisejärguliseks. Baltisakslastest meresõitjate osalust Vene keisririigi ekspeditsioonidel ei suhestata maailmas toimunud koloniaalvallutustega.

Dekoloniaalse ja kriitilise museoloogia toel on tänapäeva muuseumitöö märksõnadeks saanud hoolivus ja empaatia. Ida-Euroopasse on dekoloniaalsusega seotud diskussioonid jõudnud võrdlemisi hiljuti, kuid nii Kumu, Eesti Rahva Muuseumi kui ka kunstiakadeemia eestvedamisel on toimunud näitusi ja peetud arutelusid, kus vaadeldakse ajalugu rõhutud põlisrahvaste ja elanike positsioonilt. Selline lähtepunkt nõuab ajaloolise ebaõigluse tunnistamist ja ebavõrdsusele osutamist, samuti koloniaalajastu kangelasnarratiivide kriitilist läbivaatamist. Neid põhimõtteid toetab Rahvusvaheline Muuseumide Nõukogu, kes on dekoloniaalsusest teinud kuni aastani 2028 ühe peavaldkonna. Seda üllatavam, et meremuuseumi näituse kitsas pilk on koloniaalvallutuste käigus suunatud kartograafia arengu jälgimisele.

Kelle pilk? Kelle hääl? Näitusel keskendutakse sellele, kuidas eurooplaste teadmised kaugete piirkondade kohta täienesid, kaartide arengule ja navigeerimise tehnilisele edenemisele. Kuigi mainitud on üksikuid naisi, nt Jeanne Berret ja Rose de Freycinet, kes tegid karjääri Prantsuse mereväes oma identiteeti varjates, jäävad nad erandiks ning narratiiv keskendub ikkagi peaasjalikult meestele. Näituse ruum on valdavalt maskuliinne, ülesehitus hoiab tugevasti kinni kangelasnarratiivist, millest kriitiline ajalookirjutus on loobunud. Põliselanike ja sealhulgas ka naiste vastu suunatud vägivallast on seinatekstides juttu harva. Vaatluse alt jääb täielikult välja uute kartograafiliste teadmiste karm hind näitusel kajastatud piirkondade põliselanikele.

Näitus viib külastaja esmalt läbi kartograafia arengut selgitava ekspositsiooni Adam Johann von Krusensterni (1770–1846) koju Kiltsi mõisa, kus saab tutvuda tema pingutustega luua oma aja parim maailma atlas. Kuraatoritekstis domineerib eurooplastest teadlaste ja kaardiloojate vaatenurk. Võõra ja tundmatu teisestamisest räägivad kaartidele tehtud märked „tundmatust maast“ (terra incognita), „deemonite saarest“ (isola de demoni) või fantastilistest koletistest. Kuigi näitusetekstis selgitatakse, et Orteliuse atlase Ida-India ja Vaikse ookeani osa „illustreerib eurooplaste toonaseid teadmisi ja huve sealses piirkonnas“ ei selgitata lähemalt, millised need huvid olid. Alles hiljem, kui külastaja otsustab külastada koloniseerimist käsitlevat osa, selgitatakse, et XVI ja XVII sajandil oli kaubanduslik ja sõjaline ülemvõim maadeavastuse lahutamatu osa ning et selles regioonis tegutses koguni nelja riigi Ida-India kompanii. Krusensterni kodu ekspositsioonis esitletakse ka Krusensternide koduõpetaja Pouzait’ mõisa aknale graveeritud luuletust, mis lisab ruumile isiklikkust ning kutsub külastajat suhestuma tollase ajaga. Olles juba selles hetkes, oleksime ometi soovinud kuulda midagi ka mõisa argipäevast – Krusensterni abikaasa elust mehe pikkadel äraolekuperioodidel, kui ta kasvatas üksi nende kuut last, samuti talupoegade rollist mõisa ülalpidajana ja perele kõrgklassi eluviisi võimaldajana. See arutelu oleks asetanud Krusensterni biograafia konkreetselt Eesti oludesse ning näidanud, millised sotsiaalsed ja klassisuhted tema töö üldse võimalikuks tegid.

Näituse järgmises eraldi ruumis tegeldakse kõige otsesemalt koloniaalajalooga. Selgitatakse maadeavastuste tagamaid riiklike huvide ning maadejagamise kaudu. Ajalooline narratiiv jõuab aga teadusajastusse, kus uueks edasiviivaks jõuks maadeavastuse juures on hoopis „sõbralik ja avatud teadmiste vahetus“. Selline järeldus on vastuolus samas ruumis oleva MTÜ Mondo loodud seinatekstiga, kus on märgitud, et „kuigi kirjeldatud maadeavastused on avardanud maailmapilti, on oluline ka aktiivselt teadvustada, et sellega on tihedalt seotud vägivaldne ajalugu – kolonialism on sajandite vältel tasalülitanud kultuure, kogukondi, ühiskonnakordi, inimeste elulaade ja enesetaju“. See kontrast osutab sidususe puudumisele Mondo kriitilise diskursuse ja näituse narratiivi vahel.

Mondo haridusprogramm esitab näituse külastajale küsimusi, pannes nad kaasa mõtlema oma tõekspidamistele ühenduses esitatud teemade ja eksponeerimise eetikaga.¹ Need on esitatud pöördkaartidel, kus tuuakse lühidalt välja kolonialismi tagajärjed ning seotakse külastaja eluga, küsides näiteks „kuidas tulla toime naabriga, kes arvab, et teab, milline elu on sulle parem?“. Samuti on Mondo kureeritud nurgas külastajatel võimalus avaldada arvamust keerulise pärandi kohta, kuid kahjuks on see esitatud väga väikesel ekraanil, millest võib seda märkamata mööduda. Mondo kriitiline hääl jääb näitusel kõrvaliseks, võimaldades põhiekspositsioonil mõjuda eurotsentristlikult ja konflikti­vabalt.

Näitus jätkab kartograafiakeskse ja meresõitjatele keskenduva looga. Selle osaks on arvestatav etnograafiliste esemete väljapanek. Reisidelt toodud esemeid esitletakse ajatus minevikuvormis, mis eraldab need nii kolonialismi mõjust kui ka asjaomaste rahvaste elust ja saatusest. Näiteks Beringi väina ümbrusest ja Põhja-Ameerika looderannikult pärit esemete kirjeldused käsitlevad küll detailselt sealsete põlisrahvaste kombeid ja uskumusi, kuid ei seosta neid Vene koloniaalpoliitika mõjudega, sh õigeusu misjonite, merisaarmaste üleküttimise, elanike ekspluateerimise ja sissetoodud haiguste tagajärgedega.

Võib väita, et kuigi näitusel mainitakse keerulist pärandit, ei ole eksponeeritud pärandi esitlus kuigi keeruline. Vastupidi, Vaikse ookeani etnograafilisi esemeid saatvas kuraatoritekstis nenditakse, et esemed olid viis, „mille kaudu Vaikse ookeani kultuure paremini tunda õpiti“, ning sealsamas asetseva õiglase vahetuse mängu seinatekstis selgitatakse, et eurooplaste ja põliselanike suhtluses tahtsid osapooled „teise kultuuri kohta rohkem teada saada, omavahel häid suhteid luua ja kasulikke asju ja infot vahetada“. Selline toon loob mütologiseeriva pildi kokkupuudetest, mille tegelikud tagajärjed olid traagilised.

Näituse lõpetab meresõitjate biograafiate allee, milles Eesti päritolu balti­saksa mehed on seatud teiste „maailma­meeste“ vahele. Ekspositsioon algab James Cookist ja lõpeb Adam Johann von Krusensterniga. Enne lahkumist kohtab külastaja veel maa­ilmakaardi kõrval Eesti lippu küsimusega „Kuhu seilaksid sina?“. Näituse narratiiv on geograafiliselt liiga laiahaardeline – see hõlmab Austraaliat, Uus-Meremaad, Okeaaniat, Jaapanit, Hiinat, Indiat, Kamtšatkat ja Alaskat –, et see võinuks minna süvitsi. Põhirõhk on „eurooplaste teadmistel“ ning kaartide arengul, s.t liiga kitsas, et arvestada laiema konteksti ja eurooplaste koloniaalvallutustest tuleneva vägivallaga.

Vägivalla puudumine näituselt. Aeg, mil koloniaalajalugu oleks saanud käsitleda ilma vägivalda tunnistamata, on Euroopas möödas. Eestis peame kriitiliselt mõtestama nii baltisakslaste ja lääne­riikide koloniaalvallutusi kui ka baltisakslaste koloniaalsuhteid eestlastest alamklassiga – mõlemad on seotud vägivallaga. Kas asjaolu, et Vene keisririigi ekspeditsioonidel, milles baltisakslastest meresõitjad osalesid, midagi ei vallutatud, saab olla põhjus selle eiramiseks?

Mereretkede käigus oli pea alati nii sõbralikke kui ka vaenulikke kohtumisi kohalike elanikega, nii esemete vahetust kui ka loata omandatud inimsäilmete kogumist. Maadeavastuste käigus loodud kontaktid, neile järgnenud eurooplaste laevade saabumise tihenemine ning hiljem ka koloniseerimine tõid endaga kaasa surmavaid haigusi. Majanduslikku ja poliitilisse struktuuri lisandus uusi elemente, mis destabiliseeris kohapealseid ühiskondi.

Arheoloogid Phillip Partoni ja Geoffrey Clark rõhutavad, et eurooplaste reiside ning kolonialismi taga­järjed olid Vaikses ookeanis asuvate saarte elanikele laastavad. Nende uuring Tonga saare demograafiliste muutuste kohta XIII ja XIX sajandi vahel näitas, et rahvaarv vähenes ligikaudu 80% võrra.² Ka näitusel mainitud Nuku Hiva elanikkond, kus Krusenstern veetis 1804. aastal 12 päeva, hääbus aastaks 1920 40 000 inimeselt vaid 2000-le.³ See sunnib küsima, kas sealt omandatud ning näitusel eksponeeritud kargud tõesti „läksid moest“, nagu mainib selgitav seinatekst, või kadusid need XIX sajandi seoses eurooplaste tulekust tingitud rahva hääbumisega. 

Maadeavastajad täitsid lääneliku teadus­loome nõudmisi, mille hulka kuulus ka inimsäilmete kogumine, mis on andnud aluse hilisematele rassi­teooriatele. Ajaloolased on lugenud merereisidel osalenute kirjavahetust ning näidanud, et inimsäilmeid toodi kaasa nii Krusensterni kui ka Kotzebue juhitud ekspeditsioonidelt. Kuigi andmed nende inimsäilmete kohta Eesti kogudes puuduvad, on Moskva ülikooli meditsiini­ajaloo muuseumi kogudes Markiisaartelt pärinev kolju inskriptsiooniga „saadetud admiral Krusensternilt“.⁴

Pealuude toomist nõudsid Kotzebuelt nii teadlased kui ka pereliikmed. August Kotzebue teine naine Christiane Gertrude von Kotzebue olevat kirjutanud, et ta hindaks väga, kui Ottol õnnestuks talle end ohtu seadmata kaasa tuua mõni „võluv pealuu“, kuna tema sõber koguvat pealuid ja luid. Krusensterni reisidel kunstnikuna osalenud Tilesiuse andmetel toodi reisidelt kaasa üle 20 pealuu.⁵ Mida selliste kaalukate faktide näitusel mainimata jätmine tähendab? Üks eesmärke on baltisaksa meresõitjate kangelasnarratiivi toetamine, ometi ei luba see murendada ka üllast ja heatahtlikku narratiivi, millel näitus püsib.

Kaartide loomise taustaks on ka lääne­keskse maailmapildi kujunemine, kõnealusel ajajärgul kujundati ümber kategooriad, milles me mõtleme ja toimime. Need koloniaalsed reisid on avaldanud mõju ka sellele, mida me sööme, mida seljas kanname, kuidas end maailmas positsioneerime. Varasema eliitkauba asemel ilmus massitarbesse üha uusi koloniaalriikidest pärit kaupu nagu suhkur, kohv, tee, šokolaad, tubakas, puuvill, siid jpm, mille toorainet vahendasid koloniaalriigid. Nii Lääne- kui Ida-Euroopa suurlinnades arenevad sel ajajärgul meelelahutusvormid, mille hulka ilmuvad võõrapärased kurioosumid – „inimloomaaiad“, kus esinejad pärinevad lääne kolooniatest ja hakkavad Euroopas kujundama koloniaalseid fantaasiaid. Läänemaailm alustab koloniaalriikide ekspluateerimist oma heaolu tarbeks ja see kestab tänapäevani.

Nii Lääne- kui ka Ida-Euroopa ülikoolides areneb samal ajal jõudsalt rassiteadus, luuakse uusi kategooriaid, et põlistada inimkonna jaotamist privilegeeritud valgeks ja tumedanahaliseks „vähem arenenud“ rassiks ja et põhjendada lääne­eurooplaste moraalset ja intellektuaalset üleolekut. Tumedanahaliste inimeste kohta levivad halvustavad stereotüübid, mida omakorda rõhutavad reklaamid, etendused, kunst ja raamatud, mis toidavad koloniaalseid fantaasiaid üle­olekust ja kontrollist. Lääne-keskse maailmakorra loomist toetab ka tänapäevase teaduse kujunemine ning XVIII sajandi lõpul ja XIX sajandil publikule avatud muuseumid, kus esitletakse koloniaalriikidest pärit kurioosseid esemeid. Paljudes Euroopa suurlinnades viib see uut tüüpi koloniaalmuuseumide sünnini, mille ülesandeks saab läänekesksuse eksponeerimine. Seega nähtub, et kaardid ei ole ainult kitsalt piiritletav teadus, vaid oma ajastu peegeldusena on nende loomisega seotud maailmakorra läänekeskseks muutmine. Heatahtliku uurimistöö asemel on territooriumide kaardistamine olnud enamasti inimeste ja maade, mida edaspidi sooviti koloniseerida, kontrollimise vahendiks.

Keele problemaatika. Vägivalda kannab endas ka keelekasutus. Nii näiteks räägib näitus endiselt kontinentide „avastamisest“ ja keskendub sellele, kes neid paiku mis järjekorras „avastas“. Ometi teame, et põliselanikud on enamikus osutatud paikades elanud aastasadu, kui mitte aastatuhandeid. Koloniaalajaloos perspektiivi muutmine nõuab paratamatult ka terminite muutmist, sest teisestatud kultuuride uurimisel ja kaardistamisel on olnud ka teine pool, kellel on samuti oma keel, oma nimi ja hääl. Sellest, et keelekasutus ja sõnad koloniaalsetes kontekstides loevad, andis tunnistust ka Bart Pushaw’ näituse „Erinevuste esteetika“ (2021) ümber lahvatanud diskussioon. Kumu kunsti­muuseumi näitusel uuriti, kuidas on Eesti kunstnikud kujutanud rassilisi erinevusi. Ilmnes, et on ka neid, kes peavad solvavate nimetuste muutmist teoste pealkirjades ajaloo ümberkirjutamiseks.

Küsisime endilt, kuidas vaataksid näitust näiteks Tahitilt või Alaskalt pärit külastajad. Tõenäoliselt on neil väga keeruline end näituse narratiiviga identifitseerida, sest kartograafia arengut näidatakse ühepoolselt. Lähtuvalt hooliva muuseumi ideest ja globaalsest näitusepublikust tasub muuseumil sellise teema püstitamisel nii pikaaegse näituse puhul ometigi arvestada. Näitust saadab kaarte romantiseeriv positiivne toon. Kuraatoritekstis jäetakse mainimata, et eurooplaste poolt kaardile lisatud paigad on „ettekujutatud“ paigad. Sellest annavad tunnistust ka meresõitjate antud nimetused. Probleemitsemata on jäetud nimetuste üle nagu Novaja Zemlja, Aleksander I maa, Peetri saar. Kotzebue nime järgi on saanud nime ka laht ja linn Alaskas, Põhja-Jäämeres on Wrangelli saar. Nendes nimetustes ei ole midagi iseenesestmõistetavat ega neutraalset, vaid need moodustavad osa sümboolsest võimust ning on oma mõjujõu põlistamise osa. Näiteks niisamuti vahetati pärast Eesti taasiseseisvumist kiiresti välja Nõukogude ajal pandud tänavate ja väljakute nimed, sest ka need olid okupatsioonivõimu sümbolid.

Võib küsida, kas meresõitjad ikkagi olid oodatud külalised, nagu osutavad meresõidu ja ekspeditsiooni mõiste, või tuleb need ümber mõtestada sissetungijatena? Õhku jääb küsimus, kuidas rääkida baltisakslastest Vene keisririigi armee koosseisus, seejuures arvesse võttes koloniaalseid ja imperiaalseid jõude, kellega nende tegevus seotud oli.

Mitmehäälsus. Museoloogias eeldab hea tava kontekstuaalset lähenemist ja paljuhäälset eksponeerimist. MTÜ Mondo loodud sisu seab teadusnarratiivi kahtluse alla, sellest hoolimata paistab näituse ekspositsioonides ja näituse kataloogis silma diskussiooni vähesus ning kuraatoripositsiooni domineerimine. Novembris 2025 näitusega seotud rahvusvahelisel konverentsil „Euroopa mereretkede ja avastuste ümberhindamine Vaikse ookeani piirkonnas (ca 1750–1870)“ oli ka mõtteid teadusajaloo ümbermõtestamisest kuulda. Näiteks arutati põlisrahvaste teadmiste assimileerimisest kartograafiasse ning mõtestati põlisrahvaste vaatenurgast ekspeditsioonide kunstnike loodud kunstiteoseid.

Olles asetanud baltisaksa maade­avastajad globaalkonteksti ning kõrvutanud neid tuntud meresõitjatega nagu James Cook, võinuks „Kuulsad mereretked“ saada inspiratsiooni ka nende isikute mõtestamisest maailma­teaduses. Hea näide sellest, kuidas ühe maadeavastaja lugu saab käsitleda mitmehäälselt ja kriitiliselt, on Londonis 2018-2019 toimunud Cooki esimese maailmareisi 250. aastapäeva näitused – Briti Muuseumi „Reimagining Captain Cook“, Briti Raamatukogu „The Voyages“, Kuningliku Kunstiakadeemia „Oceania“ ja Greenwichi meremuuseumi püsinäitus „Pacific Encounters“. Need väljapanekud kasutasid juubeliaastat, et käsitleda Cooki pärandit koos Vaikse ookeani põlisrahvaste vaadete, kogemuste ja ajalooliste tagajärgedega.

Cook oli Briti mereväe ohvitser, maade­avastaja ja kartograaf, kes juhtis XVIII sajandil kolme uurimisretke Vaiksele ja Lõuna ookeanile. Teda on peetud teiseks eurooplaseks, kes jõudis Uus-Meremaale, ning esimeseks, kes kaardistas Austraalia idaranniku ja külastas Hawaii saari. Tema pärand on jäänud vastu­oluliseks, sest suhetes põlis­rahvastega on see seotud mitme vägivaldse juhtumiga. Cook tapeti Hawaiil puhkenud konflikti käigus. Koostöös põlisrahvaste, kunstnike ja ekspertidega tõid näitused maadeavastuste kõrvale nende keerukad koloniaalmõjud – poliitilised ümberkorraldused, haiguspuhangud, loodusvarade ekspluateerimine – ning pöörati tähelepanu muuseumide osale maadeavastajate idealiseerimisel. Briti Raamatukogu avas retkede olulisi hetki põliselanike vaatepunktist eksponeerides Cooki teejuhina tegutsenud tahiti navigeerija Tupaia joonistusi ja kasutades väljapanekutes videointervjuusid kogukonna liikmete ja ekspertidega. Kaasaegse kunsti kaasamine, eriti Kunsti­akadeemia ja Briti Muuseumi näitustel, murendas traditsioonilist kangelas­narratiivi ja tõi esile alternatiivse ajaloo.

Ka Eestis on kunstnikke, kes on loominguliselt avanud koloniaalsuhete kompleksset dünaamikat ning välja toonud selle ajaloolise mõju. Hea näide on Kristina Normani Veneetsia biennaaliks valminud teos „Orhideliirium“ (2022), kus käsitletakse arhiivitööle tuginedes Indoneesias Hollandi ja Saksa koloniaalvõimu teenistuses tegutsenud Andres Saali ja tema abikaasast kunstniku Emilie Rosalie Saali lugu. Selle osana valminud videos mõtestas Norman Emilie kui kõrgklassi naise ja nende Indoneesia päritolu teenijannade suhteid. Mõne kaasaegse kunstniku kaasamine oleks võimaldanud külastajasõbralikult täiendada näituse fookust ning esile tuua praegu puudujäävat komplekssust. 

Muuseumid toimivad muutuvas maailmas ning näituste tegemisel tuleb nende muutustega arvestada. Teemade esitlusel on näitusel „Kuulsad mere­retked“ läbi proovitud erinevaid võimalusi, mõeldud on nii lastega külastajatele kui ka vaegnägijatele. On kasutatud 3D-prinditud esemeid ja katsutavaid kaarte, lehitsemiseks on lamineeritud Krusensterni kaart, lastele on mänge ning oma kaart. Palju on ka interaktiivset ekraanilt ja audiona esitatud materjali. Tänuväärne on seegi, et seinatekstides on huvilise näitusekülastaja kõrval arvestatud ka piiratuma ajaga külastajaga ja pikemad tekstid lühidalt kokku võetud.

Meremuuseumi näituse puhul jäeti kahjuks kasutamata võimalus arendada Eesti ühiskonnas diskussiooni teaduse ja kolonialismi suhete üle, et luua uusi tasandeid selle keerulise ja ometi kaaluka teema mõtestamisse. Näitusele „Kuulsad mereretked“ kaasatud materjali hulk on tohutu. Eraldi on käsitletud mitut regiooni, kümneid meresõitjaid, reise, kaarte ning eksponeeritud etnograafilisi esemeid väga erinevatest piirkondadest. Selline ulatuslik käsitlus osutab meremuuseumi soovile teemat laialdaselt avada. Ent just selle avaruse raames saab ilmseks, et narratiivi romantiseeriv raamistik on jätnud olulise näituse põhiosast välja.

Kui etnograafiliste esemete puhul ei ole võimalik avada nende päritolukogukondade perspektiive, kas siis on eetiline neid üldse eksponeerida? „Kuulsad mereretked“ on „pühendatud Eestiga seotud maadeavastuste hiilgeaegadele“ ning lähtuti Krusensterni Vaikse ookeani atlase esimese osa avaldamisest, millest 2024 möödus 200 aastat. Ometi võiks tänapäeval kriitikavabalt „hiilgeaegadest“ rääkimine olla läbi, eriti arvestades, et eestlastest alam­klassile tähistasid need ajad pärisorjust ja rõhumist. Mütologiseerimise asemel oleks olnud omal kohal tuua baltisaksa pärandi puhul välja nii kohalikud kui ka globaalprobleemid. Krusensterni pärand jääb näitusel kahjuks kriitilise foonita, mis aitaks seda mõista mitmetahulise ning vastuolulise materjalina.