Riste Sofie Käär, APS!. Toimetanud Jürgen Rooste. Illustreerinud ja kujundanud Riste Sofie Käär. Puänt, 2025. 50 lk.

Mulle meeldib Riste Sofie Käär. Naljakas öelda, et meeldib – ei tunnegi ju teist. Meeldis ta Elo Valneriga kahasse lavastatud „Nälg“, meeldib tema muusika, välimus, arvustused ning see, et näen teda tihti Palestiinat toetavatel aktsioonidel. Nojah, aga mis see tema luulekogusse „APS!“ puutub? Miks peaksid imagoloogia ja solidaarsusmiitingud üldse asja (loe: raamatusse, arvustusse) puutuma? Tõsi, ega peagi! Ometi on Kääri puhul märkimist väärt, et ta mitte ainult n-ö ei jutlusta, vaid ka praktiseerib. Ei ole ta miski tühine munitsipaalpunkar-provokaator. Õigupoolest polegi Käär ehk miski provokaator? Võib-olla pole isegi punk? On vaid lihtsalt normaalne inimene … Ja see, mida ta teeb ja esindab, üks tavaline inimene-olemise-värk? Nagu ta ühes intervjuus on sedastanud: „Hästi tüütu on, kui mõeldakse, et see, kuidas inimesed välja näevad või tegutsevad, on kuidagi selleks, et kellelegi kohta kätte näidata või näkku sülitada. See pole tõsi! Aga selleks, et headusest saaks normaalsus, peabki see vist paratamatult alguses pisut kiusama ja torkima. Tegelikult ei tahaks, et see oleks provokatsioon … tahaks, et see kõik oleks hästi tavaline ja normaalne. Ja keegi ei paneks tähele!“¹

Nojah, selle viimasega on noorel loojal halvasti läinud, sest märgatud on teda küll ja küll ning märgatakse edaspidigi. Täiesti õigustatult! Olen minagi samasuguseid mõtteid mõlgutanud: nii lihtne on Eestis inimesi oma keskmisest pisut veidrama olemisega kohe närvi ajada! Piisab pisikesest oma peaga mõtlemise katsest, kui juba tituleeritakse sind igasuguste (mitte-)toredate nimedega, mis peaksid „hukka mineva“ inimese tagasi „õigele rajale“ juhatama. Loodan, et Kääril jätkub lõpuni julgust jääda isepäiseks loojaks ja tugeva õiglustundega inimeseks. Miks ei peakski?

Kuidas nad seda teevad?

Kuidagi veider on viimasel ajal lugeda noorte teoseid. No ei saa aru, kuidas nad nii hästi, nii erinevalt ja huvitavalt kõik kirjutavad. Hüpotees: võib-olla meie väike kultuur juba eos tingib omamoodi ummamuudude kirjandust, teatrit, muusikat … Tõenäosus bestsellereid vormivaks loojaks saada on nagunii peaaegu null, nii et igaüks võib kirjutadagi nii, nagu ummale ja muudule kohane. Muidugi leidub igas kultuuris paras hulk isepäiseid tegijaid, kes kas trotsist, uudishimust või loomu poolest leiutavad ise nii oma olemasolu kui ka loomise reeglid. Miks peakski kogu aeg sama rada tallama? Igav ju! Käär paistab olevat just selline looja. Isepäine plika. Ja niisugused on mulle alati meeldinud.

Kääri kolmas luulekogu „APS!“ kogu oma headuse kiuste siiski revolutsiooni ei tee. Näib, et autoril polnudki üldse plaanis selle raamatuga teab mis suurt kirjanduslikku pauku ja ilutulestikku korraldada. Vist ei olnud eesmärk ka näiteks Betti Alveri auhinna laureaadi tiitel, millele teos oli õnneks küll nomineeritud. Ka ei aimu lugedes, et eesmärk oleks olnud jätta endast maha ajalooline märk või kedagi šokeerida, kellelegi meeldida, kedagi pahandada jne. Ei, seda mitte. Selle kogu missioon, kui nii võib öelda, on lihtsalt olemas olla. Ja sellest tegelikult piisab. Polegi vaja end teab mis tõsiselt võtta, end kirjandusmaastikul mingi kindla kategooriana määrata-märgistada lasta. „APS!“ ei lase endaga sellist sigadust teha. Ja küllap see ongi selle kogu kõige suurem sigadus, vabandust – tugevus! Ei ole see „nais“, ei ole see „mensu“, ei ole see „võuk“, ei ole see „balti“, ei ole see „isamaa“, ei ole ka „_sisesta_siia_ükskõik_mis_muu_loomingut_kitsendav_kirjeldav_sõna“!

Aga siiski! Kui hiljuti sai kirjutatud siinsamas Sirbis Aliis Aalmanni kohta, et tegemist on nn uue vana tüdruku kirjandusega², siis Käär sobitub samuti sellesse veidrasse kolmainsusse. Kui lugeda tema tekste ilma aastaarvuta 2025 (lõpuni on see muidugi võimatu), sugeneb mulje, et nood võiks vabalt kuuluda ka eelmise või üle-eelmise või isegi üleüleüle-eelmise põlvkonna luuletajaile. No olgu, viiteid tänapäevale leidub siingi, muidugi, muud moodi see olla ei saakski. Teisalt on „APS!“ teiste noorte ja debütantide teoste kõrval – Kääril ei ole see küll esimene luulekogu, aga on esimene, mis ilmus raamatu kujul – omajagu veider lugeda. „APS!“ ei ole kirjanduslik revolutsioon, kuid mõjub kõikide nonde supermoodsate tekstide kõrval ikkagi nagu korralik glitch. Igaks juhuks sedastan: mulle meeldivad kõik need teosed! Fännan võuke ja punke ja võukpunke ja punkvõuke ja muid frukte! Ainsad, keda ei fänna, on banaalsete ridade-riimide orjajad-funktsionäärid – need, kes oma lihtsate ja seksikate salmikestega kõigile meeldida püüavad. Te teate, kes te olete. Ma ei taha teid enam oma tekstides nimepidi nimetada. Aga see arvustus ei räägigi õnneks teist, see räägib Käärist ja tema uuest kogust. Ning teid ei anna temaga võrrelda ka kõige parema tahtmise juures!

Hea ja mõtleva inimese kirjandus

Mulle on sümpaatne Ameerika kirjaniku Robert Glücki sedastus: „Meid on õpetatud arvama, et peaksime suutma mõista mingi kirjutise tähendust, aga mis siis, kui kirjutise eesmärk on meid segadusse ajada, tekitada imetlustunnet ja lammutada meie kogemuse põhialused?“³ Tsitaat meenus mulle „APS!-i“ lugedes tihti. Ei oskagi öelda, miks, aga mul ei tekkinud kordagi kahtlust, et selles raamatus leiduvate tekstide tähendus peitub enamas kui nende pelgas olemasolus endas. Käär loob, sest muud moodi ta ei saa – loomine on tema olemasolu normaalsus. Vähemalt nii see mulle näib. Tõsi, mingeid üldistusi saab tema raamatu kohta ikka teha.

Esiteks. Käär on lugude jutustaja. Veidrate ja vimkadega narratiivsete lugude jutustaja. „APS!-i“ luuletused on nagu väiksed humoorikad proosalaastud, mis pea alati võtavad ootamatu pöörde ja kujundi: „kopp kopp / kes on / vastaskallas / vastaskallas kes / vastaskallas juba paistab pane vaim valmis ja heida hing üle parda / mõistus tõmba kiilu alt läbi ja ihu laota reelingutele laiali“ (lk 6). Teiseks. Käär on empaat. Õigemini tema autorimina on empaat. Laiema pintsliga maalides ütleksin isegi: humanist. Siin on üks noor looja, kel süda õige koha peal, kes püüab kogu meie va maailma raamiva(te) õudus(t)e kiuste olla ikkagi soe ja mänglev: „kõige­pealt on tarvis vabastada kõik olendid kannatustest / ja siis tohib oma kõige ilusama kleidi ja uute kingadega linnaväljakul / mõne purskkaevu või prügikasti äärel päikse käes peesitada / ülbe näoga nätsu närida ja möödujate üle kohut mõista“ (lk 4).

Riste Sofie Käär on mõneti nagu Mart Kangur, kes laseb tekstil end ja lugejat korralikult üllatada: üks sõna viib teiseni ja too kolmandani, aga ega enne näe, kuhu see luul jõuab, kui alles lõpus. Kui sedagi! Kui tavaliselt pikitakse luuletusse heal juhul mõni suurem ja „dramaatilisem“ pööre, siis Kääri tekstis keeratakse kuhugi pea igas reas. Ja mõnuga. Ei jõua vaene lugeja järelegi, kui tekst juba kukerpallitab eest ära kuhugi täiesti ootamatusse kohta! See toob esile veel ühe „APS!-i“ tugevuse: Käär suudab kõikide tekstidega üllatada, isegi kui need kohati meenutavad va eelmise põlvkonna värki. Iga tekst on keeleliselt ning kujundlikult pingul.

Raamatus on üsna palju viiteid jumalustele-jumalatele. Religioosset-teoloogilist allteksti-ainest leiab siin ehk rohkemgi kui ühele noorele inimesele tänapäeval kohane. Moraali „APS!“ seejuures ei loe, kaugeltki mitte! Isegi kui autor kirjeldab näiteks ebameeldivaid inimesi, kogemusi või stseene, uperpallitab ta oma „ainesega“ heatahtlikult: „täna leidsin täna leidsin / vabaduse väljakult roosa vildikaga / joonistatud haak­risti küll on tore / noored naised olid juba sallid kaelast võtnud .. päike paistis silma ja naiste juuksed / olid sätitud nii et keegi ei teaks / kui kaua see neil aega võttis“ (lk 16).

Niisiis. Kääri autorimina on ninakas, trotslik ning lustib teksti ja kujunditega pompoosselt (nii hea sõna ikka). Vaid ängi ja melanhooliat ootaval lugejal-kundel tuleb viimasele leheküljele jõudes tunda pettumust, sest Kääri kirjutamiskreedo on muu hulgas järgmine: asi on tõsine, aga mängima peab! Käär näitab vaikimisi inimeksistentsi absurdi, joonistab välja inimolu tõsiselt tobedad tahud ning viib need omakorda veel suurema absurdini: „lindude toitmine pargis KEELATUD / lindudele nimede andmine KEELATUD .. lindude peale hiljem kodus mõtlemine KEELATUD .. lindude keele õppimine KEELATUD .. ja murul käimine“ (lk 13-14).

Kokkuvõtteks (sest arvustused peavad ometigi vaadeldava kohta mingile tõdemusele jõudma!). Mina, Sveta Gri­gorjeva, leian (mitte nii alandlikult), et „APS!“ ja Riste on väga hea glitch meie kultuuriruumis. Tegemist on väga hea kirjandusega! Normaalse inimese täiesti normaalse luulega. Niisuguseid normaalseid imeinimesi võiks rohkemgi olla … Õnneks pole normaalsus meite maal veel KEELATUD. Aitäh tähelepanu eest!