Jõuluaeg on käes, aga mina räägin kuiva ja spetsiifilist juttu: räägin õiglusest.
Autoriõiguse seadus (AutÕS) on muutmisel, eelnõu käis 16. XII esimesel lugemisel. Võib paista, et ennäe, lõpuks miski liigub selle kaua hautatud seadusemuutmisega. Aga liigub ainult see osa, mis teeb justiitsministeeriumi elu lihtsamaks, s.t erakopeerimistasude jaotuskava, mis jätab raha jaotamise asjaosaliste organisatsioonide endi õlule. Kirjanikke erakopeerimistasude supipoti ligi ei lasta, sest seni pole ju lastud.
Kõik Sirbi lugejad ei pruugi iga päev erakopeerimistasule mõelda, niisiis paar sõna sellest. Tasu tuleb lõivust, mida makstakse seadmetelt, millega saab enda tarbeks kopeerida või salvestada autoriõigusega kaitstud teoseid. Autoril on õigus oma teoste kopeerimine keelata, aga endale võib inimene Euroopa Liidu infoühiskonna direktiivi järgi ikkagi koopiaid teha, ja selle eest saab autor hüvitist. Lõivu maksavad need, kes seadmeid sisse toovad või ise toodavad. Kunagi nimetati seda „tühja kasseti maksuks“, sest toona salvestati peamiselt lintkassetile või VHSile. Salvestasin minagi rõõmuga muusikat ja filme, kopeeriti ka kontserdi- ja etendusesalvestisi. Sellesse aega on jäänud ka meie AutÕSi paragrahvid 26 ja 27, mis lubavad teoste kopeerimise eest hüvitist saada üksnes helisalvestiste ja audiovisuaali loojatel. Paragrahvi 26 lõige 1 ütleb uueski eelnõus: „Audiovisuaalse teose autoril, esitajal ja filmi esmasalvestuse tootjal, samuti teose helisalvestise autoril, esitajal ja fonogrammitootjal on õigus saada õiglast tasu teose sellise kasutamise eest (§ 27)“. Kirjanikele hüvitis ei laiene, ehkki kirjalikke tekste saab juba ammu digiseadmetega kopeerida, skaneerida, pildistada, neist võib ekraanifotosid teha. Hüvitist ei saa muuseas ka audioraamatute ega kuuldemängude autorid, ehkki kuuldemänge ja raadios ette loetud lastejutte salvestati omal ajal ka kassettidele, mille linti pidi pliiatsiga keerama.
Ilu- ja muud kirjanikud näevad päevast päeva, kuidas somes ja veebilehtedel levivad fotod nende tekstidest. See teeb nii mõnelgi meele rõõmsaks: näe, mu teoseid ikka loetakse – kas see pole reklaam? Muidugi, see on juba teose avalik kasutamine, mille autor saaks teoreetiliselt ka ära keelata. Aga ehkki selline kasutus pole enam erakopeerimine, on see hea indikaator, kui palju tekste ikkagi digividinatega kopeeritakse. Enne seda, kui lased Facebookis ära arvata, kes on vahva talveluuletuse autor, teostad siiski erakopeerimise akti. Või enne seda, kui laadid Annaabi keskkonnas üles mõne skaneeritud Doris Kareva luuletuse, mille allalaadimise eest tahad hiljem teistelt tasu.
Kirjanikelt paluti uue eelnõu kohta arvamust suve lõpul ja novembris: võimlesime, küsisime juristidelt abi ja esitasime ministeeriumile ettepanekud. Soovisime hüvitise saajate ringi laiendamist, salvestusseadmete nimekirja täiendamist ja tasumäärade tõstmist. Aga ettepanekutega ei arvestatud, sest see polnud algusest peale kavas. Riigikogu stenogrammist loen, et kirjanike häält siiski meenutati, minister tõi ettekäändeks kollektiivse esindamise organisatsiooni (KEO) puudumise, eelnõu kitsa eesmärgi ja selle, et pole tehtud uuringuid, palju inimesed ikkagi kirjandust kopeerivad. Aga kirjanike KEO on loomisel, kitsas eelnõu tekitab kahtlust, kas laiemad muudatused üldse ette võetakse, ja uuringud tekstide kopeerimise kohta peab tegema ministeerium ise.
Pole mõistlikku põhjust, miks meie seaduses peaks jätkama autorite ebavõrdse kohtlemisega ja lubama hüvitist saada vaid kahe valdkonna tegijatel. Euroopa õigus seda ei nõua ja paljud liikmesriigid (nt Leedu, Prantsusmaa, Austria, Saksamaa) ongi valinud laiema mudeli.
Mulle vastati justiitsministeeriumist, et kui mitmel pool saavad hüvitist ka kirjalike tekstide autorid, siis vähemalt helisalvestiste ja audiovisuaalteoste autorid saavad seda igal pool. Sest seda tajutakse traditsioonina. Muidugi. Traditsiooniliselt kasutame ka telefonitoru, kirjaümbriku ja postipasuna ikooni. Need on toredad.
Õiguste vallas on traditsioon siiski kahtlane asi, mis kõlbab seletuseks, aga mitte põhjenduseks. Praegu näib küsimus olevat lihtsalt mugavuses. Kui kirjanike õigustatud huvidega ei arvestata, mis nad siis teevad? Neil on hea fantaasia ja nad võivad kirjutada näiteks jutte päkapikkudest, kes ebaõiglastes riigiasutustes susside sisse pabulaid jätavad. Aga muid meetmeid on ka.
Maarja Kangro
