Hiljuti käisin ma Kasahstanis. Kõige muu seas sain kokku ka kolleegidega ja uiguuri restoranis läks ühel hetkel jutt Nõukogude ajale. Teema pole siin oluline, aga peab mainima, et jutu sisu oli tänapäeva võrdlus tolle ajaga ja see, kuidas on mingid praegused teadustraditsioonid seotud Nõukogude aja akadeemiliste saavutustega.

Üldse on lugu selline, et Eestis on tagasivaatamist Nõukogude ajale endiste NSV Liidu liiduvabariikide seas kõige vähem. Jah, ka Eestis mainitakse seda perioodi, ent võrreldes riikidega, kus olen käinud, nagu Venemaa, Ukraina, Moldova, Leedu, Läti, Gruusia ja Kasahstan, nähakse meil Eesti NSVd kõigega võrdlemise referentspunktina üllatavalt vähe. Teiselt poolt on eelmainitud riikide olukorras olnud tänu NSV Liidu taustale kerge orienteeruda. Paneelelamutest magalarajoonid; täiesti identse plaaniga koolimajad ja lasteaiad (seal leiab alati garderoobi ning direktori kabineti üles); kondiitritoodete poed, kus müüakse sefiiritorti; rongijaamad, mille puhul on alati teada, kus on bussi­peatus ja taksod. Need ja paljud muud Nõukogude elu järelkajad korduvad peaaegu kõigis kunagi NSV Liidu osaks olnud riikides. Enamasti saab seal ka probleemitult hakkama vene keelega. Ja siis need suured turuhallid, kus kõik on tuttav: tšeburekid, tomatimahl koonuse­kujulistes aparaatides, Moskva vorst ja Vene juust, pilotka ja põllega müüjannad. Ning vahet pole, kas tegu on Vladivostoki, Vilniuse, Almatõ või Lviviga. Raske öelda, kas olen sel või mingil muul põhjusel teinud enamiku oma uurimistöödest just endises NSV Liidus. Minu sügavalt subjektiivse arvamuse järgi peaks mingis ühiskonnas orienteerumiseks tundma selle riigi sporti, kirjandust, teadust ning mitte kõige viimases järjekorras ka filmikunsti – ja selleks pakub hea võimaluse PÖFF. Sel aastal oli esindatud enamik endisi liiduvabariike ning võtsin osa neist ka ette: sünopsiste, linastusaegade ja treilerite vaatamise järel jäi sõelale käputäis filme.

Film, mida ma muidugi kohe tahtsin näha, oli „Aeg sihtmärgini“¹. Film on elust Lääne-Ukrainas, Berliini ja Almatõ kõrval minu lemmiklinnas Lvivis. Film on väga aktuaalne, sest näidatakse elu nüüd ja praegu, kui käimas on täie­mahuline sõda. Kolmetunnine linateos on paras katsumus vaadata, sest tegemist on intensiivse esitusega. Sõjaaja näitamiseks on kasutatud kaht fookust: üks on sõjaväeorkestri tegevus ning teine kalmistul haua­kaevajana töötava mehe filosofeerimine. Sõjaväeorkester on kollektiiv kõigi oma kollektiivsete rõõmude ja muredega. Nad mängivad tähtsatel riigipühadel, matustel ja avalikel üritustel. Kõigil neil hetkedel saadab neid sõda. Teel proovi või esinemisele vaatab ikka keegi sõjateadete seisu ning see tuleb jutuks. Orkestrantidel on ka sünnipäev, vaja rääkida abikaasaga, mida tuua poest ning kes läheb lapsele järele. See on film, mida tunnetasin väga isiklikult – ja mitte ainult seetõttu, et tean mitmeid kohti, mida filmis näeb. Kas või Lvivi vanalinna kreekakatoliku kirik, kus leiab aset sõjaväelase ärasaatmine. Või raekoja plats, kus asub trammi lõpp- ja alguspeatus. Või pikk promenaad, mis algab ooperiteatrist ja kus korraldatakse igat masti laatu. Tundsin ära isegi mõned filmis näidatud inimesed, näiteks Lvivi legendaarse hipi Aleki, kellega ma kunagi seal tutvusin. Mõne aasta eest käis ta ka Tallinnas ja jõime siin koos tema ja ta tüdruksõbra Nataljaga kohvi. Alekit näidatakse koos Nataljaga tantsimas kuulsa Lvivi hipikohviku ees.

Kasahstani esindas tänavusel PÖFFil vaid üks film „Võitjat tunneb juba kaugelt“². Iseenesest väga lihtsa süžeega film: 17aastane venekeelne kasahhitar soovib saada edukaks ujujaks ning teeb kõik, et saada võistkonda, mille treener kasutab vaid talle mõistetavaid uudseid ja eksperimentaalseid treenimismeetodeid. Filmis näeb tegelikult Kasahstani ühiskonna mitmekihilisust. Seal on nii kasahhi- kui ka venekeelseid kasahhe (nende hulka kuulub peategelane), käib pidev vägikaikavedu traditsiooniliste arusaamade ja tänapäeva ühiskonna välja­kutsete vahel. Ka filmis on see kon­flikt näha ning loomulikult on konflikti allikaks naisterahvaste käitumine ning hea nimi. Lisandub absoluutselt peast segi treener, kelle eesmärk on saada üle ilma tuntuks tänu oma treeningumeetodite edukusele.

Moldova „Miss jõuluvana valimine“³ on dokumentaalfilm keskealisest naisest, kes kandideerib külavanemaks, kasutades sealjuures PR-trikina jõuluvana­kostüümis esinemist ning kingituste jagamist. Film annab väga hea ülevaate elust Moldova külas. Näeme hobuvankreid, mudaseid teid, kirjuks värvitud maju ning sedagi, kuidas inimestel kulub tunde ning päevi aiamaal igat masti juurviljade kasvatamise peale, et poes natukenegi vähem raha kulutada. Kes oskab märgata, siis on üheks süžeeliiniks Moldova ühiskonnas akuutne probleem – inimeste emigreerumine Lääne-Euroopasse, eriti Itaaliasse ja Prantsusmaale. (Moldova keel on romaani keel ja seega on itaalia ja prantsuse keelt moldovlastel kergem ära õppida.) Emigratsioon on jätnud Moldova ühiskonnale tuntava jälje, toonud kaasa purunenud perekonnad, mitmeti lõhestunud ühiskonna ja ka kasvava ebavõrdsuse.

Gruusia „Kuu, minu isa“⁴ on film poisist, kelle äsja vanglast vabanenud isa leiab ja viib kodukülla, hiljem tapab poiss kogemata jahil oma isa. See on film sellisest Gruusiast, mida muidu seda nii armastav eestlane ei näe. Elu toimub filmi alguses külas, mis asub kusagil jumalast unustatud orus: elatakse majades, kus remonti tehti viimati Nõukogude ajal, elatakse vaeselt ning kogu ühiskond pakatab patriarhaalsusest ja konservatismist. See ei ole see Gruusia, kus kõik kohad on täis naeratusi, koduveini, tšatšat ja hatšapurisid. Siin näidatakse Gruusiat, kus inimesed on karmid ja tusased ning valivad Moskva kremli meelset Gruusia Unelma nimelist erakonda. See on hipsterivaba Gruusia, kus siiani kehtivad kogukondlikud keskaegsed reeglid. Ja film demonstreerib, et nende kollektiivsete keskaegsete reeglite vastu on üksikisik jõuetu. Ka peategelase isa on sunnitud kodukülast keldriaugu kaudu põgenema, sest kohalikud džigitid tahavad ta vanglamineviku pärast lintšida. Edasi minnakse jahile, järgneb saatuslik lask ja lõpukaadrites näeme peakangelasest poissi külakoolis, kus seintelt koorub maha värv, lapsed on riides nii odavalt kui võimalik ning direktor on kooli käigushoidmise tõttu ülekoormatusest näost hall.

Kui nüüd üritada neid filme üldistada, siis võib öelda, et tegemist on teatud mõttes insaiderfilmidega. Ukraina, Kasahstani, Moldova või Gruusia elu on näidatud selle mitmekihilisuses, ent konteksti tundmata seda ei taba. Kas või see, et nii Kasahstanis kui ka Moldovas on suur venekeelne elanikkond, kel on etnilises emakeeles enda väljendamisega probleeme. Filmis „Võitjat tunneb juba kaugelt“ seda näidatakse, ent tausta ei selgitata. Filmis „Miss jõuluvana valimine“ näidatakse kogu Moldova elanikkonda rumeeniakeelsena. Jälle, kui konteksti teada, siis näeb kõigis filmides konflikti konservatiivsuse ja tänapäevasuse vahel. Kõik neli riiki üritavad olla moodsad riigid, ent erinevatel põhjustel ei õnnestu see kuidagi. Siiski, miski on nendes filmides ka siin äratuntav: needsamad Nõukogude külakoolid, hruštšovkad ja laiad bulvarid rohealaga keskel.