Andrus Kallastu väljendas autorikontserdil oma viimase aja mõtteid ja kaalutletud nägemust kompositsioonist. Kontserdil tuli esiettekandele „Kolm momenti“, instrumentaalteater kammer­ansamblile (2025). Teose osadest „Purjekad“, „Vahvlipeer“ ja „Blékété“ vähemalt kolmanda osa pealkiri „Blékété“ osutab Benini muusika­traditsioonile, mida Kallastu on viimastel aastatel samuti uurinud. Mõneti suunas kuulaja mõtted selle traditsiooni juurde ettevalmistatud klaveri partii (Jorma Toots) ning ka üldine muusikaline käsitlus, mis esmakuulamisel jättis mulje rütmilisest tempokast mustrist, milles osaleb kolm mängijat. Muidugi rõhutas seesugust tunnetust veelgi momentvormi kontseptsioon, mida autor oli kuulajatele enne tutvustanud.

Kuid selle selge tajumiseni jõuti tõenäoliselt kontserti kuulates aegamööda ja võimalik, et igaüks omal ajal. Ka reaktsioon võis olla erisugune. Mulle mõjus mõistmine mõnevõrra vabastavalt: loobusin püüdlusest ajada taga klassikalises mõttes vormi ja keskendusin muusikas teistele parameetritele. Kui oma kogemust millegagi võrrelda, siis sarnanes see ilmselgete Stockhauseni loomingu viidete märkamise kõrval enim intensiivsema free jazz’i kuulamisega – küll selle erinevusega, et seekord esitasid interpreedid (peamiselt graafiliselt, kuid mitte ainult) noteeritud muusikat.

Kuna kontserdile järgnes kultuuri­klubis vabas vormis vestlusring, siis said mõned faktid täpsustatud. Helilooja viskas õhku ka provokatiivse küsimuse: „Äkki see ei olnudki muusika?“ Nende teemade üle on helilooja tõenäoliselt mõtisklenud aastakümneid ja kirjutab oma 2011. aastast tegemisel doktoritöös „Muusikalise objekti parameetrilise modelleerimise raamistik“: „1990ndate alguse loomingulises kriisis oma tegevust heliloojana reflekteerides küsisin endalt, „milliseid vahendeid võiks kasutada helilooja, kes teadlikult soovib muuta oma helikeelt?“, „kuidas vabastada oma muusika valitsevate suundumuste ebateadlikust järgimisest?“ ning eelkõige „kuidas heliloojana ületada oma mõtlemise piire?“. [—] Muusika on maailm, mille kõigi objektide ühine omadus on muusikalisus. Objekti muusikalisus on väljamõeldis, mille väljamõtlejaks on muusikaline subjekt. Objekt on muusikaline, kui see muusikalise subjekti otsustuse kohaselt kuulub muusikasse.“*

Vestlusringis meenutas helilooja Stockhauseni momentvormis kirjutatud muusikale osaks saanud kriitikat – teos olla olnud liialt pikk. Tõepoolest, ka Kallastu autorikontserdil kõlasid mahukad teosed, mis ületasid suuresti tänapäeval levinud kümneminutilise vormi. Võib tõepoolest küsida, kuidas määratleda muusikateose õige või vajalik kestvus. Vastuse leiab nii Kallastu autorikontserdi tutvustusest kui ka helilooja pooleli doktoritööst, mis on minu arvates viimase aasta üks huvitavamaid tekste.

Kontseptuaalses kontserdikavas „Remix 3“ kõlasid momentvormis teosed. „Kolm momenti“ on kolme partikulaarse helimaterjali transkriptsioon noodikirjas. „Roomet Jakapi kolm loengut filosoofiast“ käsitleb maailma metafüüsilise ehitise alusüksusi ehk substantse kolme varauusaegse filosoofi positsioonide uurimise kaudu („Lectiones“ on 2019. aastal loodud retsitatiiv häälele ja kammeransamblile): René Descartes’i dualism, Baruch Spinoza monism ja Gottfried Wilhelm Leibnizi pluralism avanevad siin uute vaatenurkade alt ning kõnetavad nüüdisaegset inimest tema pidetus ja pinnalises tunnetuses. Kõigi kolme filosoofi vaadete esituse lähtekohaks on võetud historiograafilis-kontekstualiseeriv rekonstruktsioon, millele lisandub argumentide üksik­asjalik lahtikirjutus ja analüüs. Seejuures pööratakse tähelepanu kõnealuste positsioonide ja argumentide kõlalistele aspektidele, mida senine filosoofiline uurimistegevus on üldjuhul ignoreerinud. Loengutele järgneb varajase sonaadi vormis kolmeosaline muusikaline dispuut („Disputationes“, 2019. aastal loodud sonaat kammer­ansamblile).

Momendi ja momentvormi mõiste võttis kasutusele Karlheinz Stock­hausen seoses oma teosega „Kontakte“ ehk „Kontaktid“ (1958–1960). Moment on Stockhausenil heliteose mis tahes vormi­üksus, mis on äratuntav äravahetamatu karakteri järgi. Moment võib olla jagamatu kujund, selgete osistega struktuur või nende kahe segu. Moment võib olla staatiline või dünaamiline või nende kahe kombinatsioon. Moment võib olla mis tahes pikkusega. Momentvorm on muusikas kompositsiooniline lähenemisviis, mille puhul teadlikult välditakse narratiivsust. Momentvormis teostes ei ole momendid seotud lineaarselt. [—] Momentvorm ei ole suunatud kulminatsioonile ning sellel puuduvad kulminatiivse vormi puhul tavapärased sissejuhatav, tõusu, ülemineku ja hääbumise etapp. Samuti ei ole momentvorm piiritletud kogu teose kestust hõlmava arengukõveraga. Vastupidi, momentvorm saavutab kohe maksimum­intensiivsuse, mis säilib teose lõpuni. Momentvormis teoses võib igal hetkel oodata dünaamilist miinimumi või maksimumi ning teose arengusuund on ennustamatu. Momentvorm on justkui alati juba alanud ja jätkub igavesti. Momentvormis on korraga kõik või mitte midagi. Nüüd-hetki ei saa pidada neile eelnenud hetkede tagajärjeks ja järgnevate hetkede ettevalmistuseks. Momendid ei ole ka miski, millele inimene võiks loota. Momendid on pigem sõltumatud, võimelised eksisteerima iseseisvalt. Momentvormis ei ole hetk punkt ajateljel või mõõdetud ajalõik. Momentvorm keskendub olevikule, kus iga hetk loob otsekui vertikaalseid kiile läbi horisontaalse, tuues kaasa aja puudumise, igaviku. Igavik ei alga aja lõpus, vaid on olemas igal ajahetkel. Momentvormis teos taotleb justkui aja kaotamist või täpsemalt ajatunnetuse kaotamist. Kuigi momentvormis teos võib mingi aja möödudes lakata, on nii selle algus kui ka lõpp kuulajale tihti avatud. Nõnda on selgitatud kontserdi tutvustuses, kuid seda võib võtta ka retoorilise seisukohavõtuna.

Andrus Kallastu uuem helilooming paistab olevat seotud tema doktoritööga ja vastupidi: „Muusika modelleerimine ei ole ajaloos tundmatu. [J. Peter] Burkholder (2001) kirjeldab muusikat, mis põhineb varasema muusika­teose mudelil. Varasema muusika­teose mudel representeeris näiteks muusikateose struktuuri, meloodilist või rütmilist põhimõtet, vormi või protsesse. Mudeli abil õppisid heliloojad, kuidas kirjutada muusikat teatud žanri või stiili reegleid järgides. Konkureerides, austust avaldades või tähendusele vihjates võisid heliloojad imiteerida mõnd tuntud, edukat või tähelepanuväärset muusikateost.“

Viiteid varajasele muusikale jagas Kallastu ka vestlusringis. Huvitatud lugejale soovitan süüvida doktoritöösse, mille eesmärk on autori sõnul „kirjeldada muusikalise objekti parameetrilise modelleerimise raamistikku kui kontseptuaalset metamudelit, mis võimaldab muusikalise objekti parameetrilise mudeli kavandamist ja rakendamist muusika kompositsiooni­protsessis“, samuti kontserdil ettekandele toodud teoste partituuri. Küllap on autor need lahkelt huviliste ringile üles riputanud.

Aeg näitab, kas Kallastu momentvormis kirjutatud teosed ja doktoritöö temaatika kõnetavad laiemat heliloojate ringi, kindlasti võimaldavad need aga heita pilgu tema loomelaborisse ja mõtte­maailma.

* Andrus Kallastu, Muusikalise objekti parameetrilise modelleerimise raamistik. Doktoritöö. Juhendajad prof Kerri Kotta ja prof Helena Tulve. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, 2011–… https://ooper.parnu.ee/PERSONALIA/KALLASTU_ANDRUS/Kallastu_tekstid/Andrus_Kallastu_DOKTORITOO.htm