Eesti keele õpetamise ja uurimisega hõivatud ning õppejõud on hämmelduses: riigikogus on vastu võetud seadusemuudatus, mille kohaselt võetakse edaspidi kaitseväkke aega teenima ainult need, kes oskavad eesti keelt vähemalt B1-tasemel. President lükkas eelmisel reedel muudatuse tagasi, kuna see rikub võrdse kohtlemise põhimõtet, meie arvates puudutab see otseselt ka muu ema­keelega noorte eesti keele õppimist ja õpimotivatsiooni.

Kui kaitseväkke on jõudnud hulk olematu eesti keele oskusega noori, on see kahtlemata koolides tegemata jäänud töö – riigi tegemata töö. On küsitav, kas kaitsevägi peab täitma haridussüsteemi lünga, ent seda ei tee ka ükski teine institutsioon. Ehk peakski kaitsevägi olema osa haridussüsteemist – muid oskusi seal ju õpitakse. Gümnaasiumi lõpetanul polegi põhjust enam eesti keelt õppida: liigagi head on meil võimalused saada hakkama vene või inglise keeles. Vaevalt hakatakse ka kaitseväkke saamiseks koolis eesti keelt usinamalt õppima. Pigem teeb seadusemuudatus rõõmu puuduliku keeleoskusega noortele, kes soovivad teenistusest kõrvale hoida, ja süveneb muu emakeelega noorte eraldatus. Näitame nii, et eestikeelsesse keskkonda on asja alles siis, kui keel on perfektselt omandatud. Tuleb ju sageli ette, et eesti keeles suhtlemise, s.o keele omandamisel kaaskodanike toetamise asemel lähevad eestlased kärsitult üle mõnele nn rahvusvahelisele keelele. Keeleõppijal on seetõttu raske leida motivatsiooni eesti keeles suhelda, kui selleks pole ei vajadust ega võimalustki. Kaitseväes on aga eestikeelses keskkonnas hakkama saamine möödapääsmatu vajadus, millega paljud venekeelsed noored pole varem ehk kokku puutunud.

Ajateenistusest on saadud kaasa julgus eesti keeles suhelda, sellega on laienenud võimalus tööturul hakkama saada või õpinguid jätkata. Muidugi pole see kõik ajateenistuse eesmärk. Ent kas pole muukeelsete noorte parem seostatus ühiskonnaga ühtlasi julgeoleku­küsimus? Kuidas saab kelleltki eeldada tahet Eestit kaitsta, kui ta on justkui eraldi kasti tõstetud? Pealegi, kooli­süsteemis on ta riigikeeleoskuseta jäetud, teda alt veetud, ning keelekeskkonnas pole talle eesti keele oskuse vajadus selgunud. Kaitsevägi kui loomulik keele­keskkond sobib aga keeleõppeks suurepäraselt.

Kaitseväe tarbeks koostati hiljuti ka spetsiaalne keeleõpik, ent kõigest kaks nädalat pärast selle valmimist tehti riigi­kogus otsus kaitseväes eesti keele õpetamisest loobuda – tehtud töö on mõttetuks tunnistatud ja asjatult ressursse raisatud. Pikaajaline keeleõpetamise kogemus ülikoolis on siiski näidanud, et ajateenistuse läbinud noored suhtlevad eesti keeles üpris vabalt ja soravalt, nii mõnigi on saanud eesti keele selgeks just kaitseväes. Nad on eestikeelses suhtluses julged ja enesekindlad ning näevad kaitseväes kogetud raskustele vaatamata seal oldud ajaga seoses pigem võite. Rõhutatakse, et kui enne kaitseväge eesti keelt eriti ei osatud, siis ajateenistuses paranes keeleoskus märgatavalt. Muu hulgas on nad uhked teenistuse läbimise üle ja nii mõnigi on eesti keele C1-taseme kursuse lõpuettekande teinud just kaitseväe teemal. Need noored on kindlasti ka Eesti võit: tänu kaitseväeteenistusele tunnevad nad end ühiskonna täieõiguslike liikmetena ning on valmis ka edaspidi sellesse panustama.

Eesti keele õpetamine kaitseväes nõuab ainult mõne aasta jagu pingutust, kuna eestikeelsele haridusele üleminek peaks koolisüsteemi tekitatud lünga kaotama umbes 5–7 aastaga. Seejärel jõuavad kaitseväkke need, kes on hariduse saanud eesti keeles. Kui seadus nüüd siiski vastu võetakse, kaotab osa noori, kes jäävad niigi kõrvale eestikeelsele haridusele ülemineku kasust, ka võimaluse omandada või parandada oma riigikeeleoskust institutsioonis, mis on seni seda lünka edukalt täitnud.