Liiga sageli juhtub seda, et mõne kultuurifenomeni korraldaja üritab ise oma asjale arvustust tellida. Toimetajale antakse teada, et miski on tulekul, ning ühtlasi pakutakse, kes võiks selle kohta midagi arvata. Seda serveeritakse enamasti kui sõbralikku kaasamõtlemist, toimetaja töö lihtsustamist. Ma saan aru, et tähelepanumajanduse tingimustes on järjest olulisem kindlaks teha, et inimesed kultuurinähtuse toimumist märkaksid, pealegi ei saagi toimetaja viibida sajas kohas korraga, mistõttu on info edastamine teinekord vägagi teretulnud.
Teretulnud ei ole aga see, kui ühes üritusest teadaandmisega lisatakse ka paar nime, kes võiksid asjast kirjutada. Miks? Sellepärast, et sel juhul on tegemist sisuturunduse, mitte arvustusega. Seda aitab illustreerida mõtteeksperiment, mida olen vahel pidanud toimetajana ka päris elus rakendama. Pakutud nime peale olen vahel küsinud, et „Ohoo, kas [pakutud autori nimi] on juba avaldanud soovi [nähtuse nimetus] põrmustada?“, mille peale tõmbutakse tavaliselt nõutust halvasti varjates tagasi. Asi ei ole ju tegelikult selles, et ma tahan, et keegi millegi põrmustaks, aga see võimalus peaks, vähemasti teoorias, arvustajale jääma. Kuid vaevalt et korraldajad-pakkujad nimetavad omas helduses mulle kedagi, kes võiks seda nende meelest kas või hüpoteetiliselt teha, mistõttu on nad oma pakkumistes juba ette kallutatud. Paraku tuleb ette ka seda, et kui pakutud nimedest ära öelda, siis neutraalset kirjutajat endal leida ei õnnestugi. Fakt, et osa valdkonna inimestest on natuke segaduses, kui ma neile oma tähelepanekutest räägin, näitab, et kriitika roll on ühiskonnas muutumas.
See kõik sunnib küsima, milleks on arvustusi üldse vaja. Mis vahe on arvustusel ja tootesoovitusel või tootehoiatusel? Ja kui turu(ndus)surve üha kasvab ning sunnib kriitika kirjutamise tingimusi teisenema, siis kas äkki oleks vaja kriitikutel sellega kuidagi kohaneda? Huvitav arvustus on minu arusaamise järgi selline, kus kriitik võtab teose eeldused vaatluse alla, pöörab need soovi korral ümber, loob uljaid seoseid, pakib oma eeldused kenasti lahti, mõtleb teose esitatud küsimusi huvitaval viisil edasi, intensiivistab teoses mingil kujul juba töös olevaid pingeid, vaatab, mismoodi on võimalik teost veel lugeda. Ühesõnaga, loob teose abil midagi uut.
Aare Pilv kirjutas kunagi kaasaloova kriitika hüpoteesist* ja sellele vastavaid kriitikatekste võiks praegu meediamaastikul rohkem kohata. Ise leian, et eriti hea kriitika on teose jätkamine teiste vahenditega. Teinekord mind isegi ei huvita, kas kriitikule arvustatav asi meeldib või ei meeldi, mind huvitab just see, mida arvustaja suudab oma objektiga teha, mismoodi ta seda mõtestab. Kindel on, et hea arvustus on ise kunstiteos. Mõne autori puhul loen huviga nende käsitlusi ka sel juhul, kui mul arvustatava vastu huvi puudub, sest mind intrigeerib, mismoodi kriitik mõtleb. Kui aga näha arvustuses ennekõike millegi toimumise jälge (tõestust), pole niisuguse hoiakuga eriti midagi peale hakata. Selle surnud punkti ületamine eeldab hoopis teistsuguse arutelukultuuri (taas?)kehtestamist. Millal te viimati rõõmustasite selle üle, kui huvitav mingi arvustus oli?
* Aare Pilv, Kaasaloova kriitika hüpotees. – Sirp 21. XI 2014.
