2025. aasta november jääb meelde säravate sähvatustega. Üpris tihti imestasin suure publikumenu üle! Veelgi enam üllatasid mind värske pilguga koostatud kontseptuaalsed kavad ning väärtuslik, puudutav ja meeldejääv esituslaad. Hämmastusega tõdesin, et südamlikke hetki jagus igasse õhtusse nädalapäevast olenemata.
Üks äärmiselt sisukas kammermuusika kontsert leidis aset Eesti muusika nädalal, nimelt Heino Elleri autorikontsert. Pärdi 90 aasta juubeli tähistamisaastal oli mõnus mõtiskleda Elleri koolkonna üle, kuulates kõigi meie suurte heliloojate õpetaja loomingut. Kui EMIKi veebilehelt Elleri teoste interpretatsiooni kohta uurida, on näha, et salvestistel korduvad samad nimed. Seega on uute tõlgenduste lisandumine tervitatav. Rõõmu tegi pianist Irina Zahharenkova Elleri-tõlgendus: tehniliselt täiuslikus ja emotsionaalselt värviküllases ettekandes kõlasid „Viis prelüüdi“ (1932/1934), „Liblikas“ (1935) ja „Kellad“ (1929). Mulle näib, et ma pole sattunud kontserdisaalis varem kuulama Elleri varast keelpillikvartetti nr 2 (1930), mis on tema loomingus üpris ebatavaline teos ja annab aimu tema teadmistest omaaegsete stiilivoolude kohta. Keelpillikvartett M4GNET pakkus siia kõrvale võrdluseks Elleri hilisemast loomelaadist 1954. aastal valminud „Neli pala“ keelpillikvartetile. M4GNETi tegevus paistab olevat läbivalt ja järjekindlalt sisutihe, kui meenutada koosseisu selle aasta kavu. Meelde on jäänud Tüüri esimese keelpillikvarteti ja MacMillani teise keelpillikvarteti tõlgendus augustis. Novembris astus M4GNET veel üles René Eespere autorikontserdil, kus köitis enim tähelepanu keelpillikvartett, mis pole autori enda kahtlustustele vaatamata üldse liialt pikk. Huvitavat kõlamaterjali pakkusid ka „Modus vivendi“ ja „Significatio“ uue versiooni esiettekanded.
Novembri üht pühapäeva võinuks Eesti kontserdikalendris nimetada ARD interpreetide minifestivaliks. Nimelt esinesid Tallinna kontserdipaikades paaritunnise vahega kaks kammerkooslust, kel on ette näidata edukas osalemine ARD konkursil. Trio 95 sobitus siia tšellist Marcel Johannes Kitse kaudu ning ARD konkursil on osalenud ka „Lossimuusika“ sarjas esinenud klaveriduo Kalabova & Gugg, kelle oli Tallinna kutsunud siinne Austria suursaatkond. Teine ühendav lüli on fakt, et ansamblite liikmete koostöö on saanud alguse lapsepõlves. Ühendavaks võib pidada ka ühevõrra meisterlikke ja subtiilseid esitusi ning vahedat mõtteteravust kavavalikul. Tõtt-öelda kohtusin mõlema ansambliga kontserdisaalis esimest korda.
Trio 95 võimas kontserdielamus algas tummise Ludwig van Beethoveni klaveritrioga G-duur op. 1 nr 2. Eriliseks õnnestumiseks võib aga pidada Eesti kontserdielus mitte just tihti kõlava helilooja Erich Wolfgang Korngoldi teosena palju pakkuva klaveritrio D-duur op. 1 (1910) kammerooperlikku teemaringi, XX sajandi alguse Viini muusikaelu keerisest inspireeritud, elegantset ja särisevat, hinge puudutavat esitust. Lisaloona kõlas aaria Korngoldi ooperist „Surnud linn“.
Fantastilise elamuse pakkus ka Austria duo Kalabova-Gugg, kes pidi võimsad isiksused ära mahutama ühe klaveri taha: sügava musikaalsuse ja meisterlikkusega sulatati publiku meeled oma toimiva koosmängu ja hingestatusega. Kavas ei tehtud allahindlust: kõlasid mahukas Franz Schuberti sonaat C-duur D 812, Johann Straussi „Kevadhääled“, Antonín Dvořáki kaks slaavi tantsu ja Bedřich Smetana „Moldau“, lisaloona kõlas publiku suureks rõõmuks Igor Stravinski „Petruška“ katkend.
Eredaid hetki oli veel palju. Novembris andis ERSOga kaks kontserti Neeme Järvi – legendaarne dirigent naasis kontserdisaali. Esimesel publiku südamliku vastukaja leidnud kontserdil (14. XI) koostöös solistide Truls Mørki (tšello) ja Soo-Young Leega (klarnet) kõlasid Saint-Saënsi tšellokontsert nr 1 ja klarnetikvintett A-duur ning õhtu teises pooles Schuberti „Lõpetamata sümfoonia“. Teine kontsert (28. XI) pakkus kuulamiseks helgema ja kergemas toonis kava, kus mõjus äärmiselt värskelt Jaan Otsa soleerimine kahes Haydni klaverikontserdis nr 2 D-duur (1767) ja D-duur (1782). Solistipartii oli Otsal filigraanselt läbi tunnetatud, minu meelest võrreldav Hamelini salvestistega. Ja millise tundlikkuse ja meisterlikkusega mängib ERSO Mozarti ja Haydni partituure! Teise legendaarse dirigendina andis novembris (15. XI) kontserdi Juha Kangas, kes on Tallinna Kammerorkestriga olnud seotud juba aastakümneid. Koostöös Kalle Randaluga esitati Mozarti klaverikontsert G-duur, kavas oli põimitud nüüdismuusika klassikaga ja muu hulgas võis kuulata Pehr Henrik Nordgreni „Equilibrium’i“ (1995) ning Anders Eliassoni teost „Ostacoli“ (1987).
Eesti Rahvusmeeskoor Mikk Üleoja dirigeerimisel sai nautida Estonia kontserdisaali täissaali: ilmselt oli suurem osa publikust kohale tulnud siiski Duo Ruudu pärast. Minu rõõmuks esitas rahvusmeeskoor ka päris krõbedaid uue muusika teoseid. Tähelepanuväärseim oli Justė Janulytė „Now I’m Nowhere“, mille esitamiseks moodustas koor laval kaare ja üle koori voogasid hämmastava mõjuga spektraalharmooniast kantud akordide kaskaadid. Eesti muusikast oli kavva valitud Veljo Tormise „Hobusemäng“ ja Tarmo Lepiku „Kolm Betti Alveri luuletust“. Duo Ruudu etteaste oli nüüdisaegse kooriloomingu vahel otsekui rahvalaulust inspireeritud ühendav muusikaline kangas, mille kudumises osales aktiivselt ka rahvusmeeskoor (seadete autor Kuldar Schüts). Menukad ja meeleolukad kontserdid andsid novembris ka Holger Marjamaa trio, Kadri Voorand duos Mihkel Mälgandiga ning mulle uus kooslus Küte (Peedu Kass, Villu Talsi, Simone Minn).
Kuu jooksul väisas Eestit veel külaliskoosseise, nende hulgas Leedu Riiklik Sümfooniaorkester Gintaras Rinkevičiuse juhatusel. Kollektiiv pole ERSOga võrreldes tegutsenud kuigi kaua. Orkestri esituses kõlas Gustav Mahleri sümfoonia nr 1 D-duur – üks sümfoonilise repertuaari teoseid, mida on fantastilise orkestratsiooni ja huvitava vormilahenduse tõttu alati põnev saalis kuulata.
Omapärase lahendusega kavas esitles oma uut ametit Württembergi Kammerorkestri juures dirigent Risto Joost. Õhtu esimeses pooles esitles ta Eesti publikule ehk tundmatut, kuid äärmiselt kauni kõlakultuuriga Württembergi Kammerorkestrit, teises pooles sulatas kollektiivi tämbri kokku meile tuttava Tallinna Kammerorkestri omaga, tuues ettekandele Straussi „Metamorfooside“ hingematvalt puudutava ja võimsa interpretatsiooni. Kontserdil soleeris Michael Barenboim omanäoliselt ja väga hea toonikäsitlusega Pēteris Vasksi ulatuslikus viiulikontserdis „Tālā gaisma“ ehk „Kauge valgus“. Targalt koostatud kava tõi esile vaheldusrikkuse ja avastamisrõõmu ning eesti mängijatele innustava võimaluse teha koostööd mainekate muusikutega.
Novembris leidis aset telekonkursi „Klassikatähed“ lõppkontsert. Selle kavas oli huvitava teosevaliku ja teostuse tõttu üks üllatusi Karl Martin Tombaki soleerimisel (kaastegev ERSO Andres Kaljuste juhatusel) kõlanu: osad „Euraasia“ ja „Ameerikad“ Avner Dormani (snd 1975) ulatuslikumast teosest „Ajasse tardunud“.
Festivale novembris palju ei olnud, aga „Tallinn feat. Reval“ kavades allahindlust ei tehta. Seekord sattusin peale Ühendkuningriigi ansamblile Apollo’s Cabinet, kes võttis eriti hoogsates tempodes, tehniliselt meisterlikult ja noorusliku lõbususega ette reisi ajaloolase Charles Burney jälgedes. Koosseis vuhises läbi Euroopa muusikalinnade ning esitas Michel Corrette’i, Johann Adolph Hasse, Antonio Vivaldi, Johann Sebastian Bachi jpt loomingut vaheldumisi sõnaliste repliikidega, lisaloona kõlas Arvo Pärdi „Eesti hällilaul“ ehk „Kuss-kuss, kallike“.
Väga tummiseid uue muusika kavasid õnnestus samuti kuulata. Koostööks olid löönud käed ansambel U: ja Ludensemble (tegutseb 2024. aasta algusest) ning 29. novembril kõlas aplombikas pühenduskontsert „Boulez 100 / Berio 100“. Kahe poolega suurepärase kaarega kujundatud kavas oli mitu Eesti esiettekannet. Mul õnnestus lõpuks ometi ära oodata, mil saan kontserdil kuulata Luciano Berio tsüklit „Folk Songs“ (1964), soleeris võrratult metsosopran Tuuri Dede. Ta tegi õhtu jooksul kaasa mitmes teiseski teoses. Hea oli meelde tuletada eesti heliloojate kümne aasta eest loodud pühendusteost „Viis postkaarti Pierre Boulezi 90. sünnipäevaks“. Õhtu kõige hämmastavama elamuse pakkus ühendansambli esitatud Boulezi „Éclat“, dirigendipuldis Kaspar Mänd. Õhtu lõpetati taas ootamatu dramaturgilise lahendusega: kõlas Fabio Niederi kaheminutiline miniatuur klaverile „27.05.2003–2013 Luciano Berio“ (solist Talvi Hunt).
Kuu keskel tuli raju kontserdiga lagedale Tallinna Uue Muusika Ansambel koos torupillimängija Katariin Raskaga. (Eesti) esiettekandele toodi William Dougherty, Klaus Langi, Dror Feileri ja Arash Yazdani muusika ning veidi kargemas tundelaadis Liisa Hirschi teos „Chorus. Immerse. Symmetry“. Kontserdil oli virtuoosset energiat ja meeletuid rütmimustreid ning oli osatud kasutada ka torupilli müstilist olemust.
Vahepeal on üks meie kollektiive Quattro Quarti saanud salamahti 15aastaseks ning oma tegevusest anti aru läbinisti eesti heliloojate (Ester Mägi, Age Veeroos, Ülo Krigul, Maria Kõrvits, Kristo Matson, Tõnu Kõrvits, Patrik Sebastian Unt) loomingust kantud kavaga, kus äratasid tähelepanu ennekõike hämmastavalt elavaloomuline Ülo Kriguli „Section Music“ ja kogu ruumi nutikalt haarav Maria Kõrvitsa „Polaaröö“.
November tõi endaga kaasa pühendusi. Lahkunud pianisti, EMTA endist rektorit Peep Lassmanni meenutati kahel kontserdil. Jaan Ots, ERSO ja dirigent Neeme Järvi pühendasid Maurice Raveli „Menueti Haydni nimele“ ning ansambel U: ja Ludensemble’i kava „Boulez 100 / Berio 100“ algas Olivier Messiaeni „Mode de valeurs et d’intensités“ Taavi Kerikmäe soleerimisel.
