Tänavusel Aasia sõnatu teatri festivalil „1000 kurge“ sai näha väga erisuguse kunstilise käekirja ja formaadiga töid, millest osas oli panustatud tehnoloogia ja liikumise suhtele, teistes aga süvenetud puhtasse, meditatiivsesse kohalollu.

Viis hiigelsuurt kalligraafilist lehte. Projektsioonid mõjuvad kohati graafiliste kujunditena, mõnikord juba täiesti iseseisvalt skaneeritud valgusefektidena. Tummiselt bassine ja raginaid, kriiksatusi, sahinaid ja luupe täis elektrooniline helikeel, mida duo Schnitt esitab lava tagaosa pimeduses. Etendaja, kalligraafiakunstnik Aoi Yamaguchi, kes ei puuduta ainult tinti kastetud pintsliga paberit, vaid ka oma pauside, kummarduste ja aeglaselt mõõdetud, kannaservast algavate tasahilju-sammudega abstraktset ruumi ja vaikust, muutudes nõnda pigem ebaisikuliseks vahendajaks (tema kaudu saab paberile ilmuv nähtavaks) kui etendajaks.

Selline napp, kuid oma puhtuses ja karguses ka meditatsioonikogemust pakkuv töö „Calligraton“ mõjus nii tehnoloogiakasutuse kui ka pühendunud kohaloluga. Lavastaja ja kunstnik mainis pärast etendust, kui publik sai joonistatut ning ka helipuldi tehnikat lähemalt uudistada, et etenduse käigus maalitud kirjamärgid moodustavad tuntud zen-fraasi. Märkide „mina“, „süda“, „tohutult suur“, „piiritu/piirideta“ lauseks seotud tähenduseks on „mu süda on piiritu“, millega autorid viitasid inimkogemusele osana suuremast tervikust.

Kõige paeluvam oli lavastuse juures valguskujunduse ja helikeele tehnitsistlikkuse kohtumine kogu lavastust läbiva tseremoniaalsuse ja ka mingit laadi arhailise rituaalsusega. Vana ja traditsioonilise kalligraafia läbinisti nüüdisaegse heli- ja valguslahenduse kooslus mõjus korraga üllatavalt, uudselt ja meditatiivselt. Tervik on tõesti suurem kui osade summa – see kehtib nii laval kui ka inimteadvuses.

Üsna kontrastselt mõjus teine nähtud lavastus „KabuKlub“, mille taotlus põimida jaapani kabuki-teater ja klubiesteetika tundus intrigeeriv, kuid selle kunstiline realiseerimine jäi paraku veidi arusaamatuks. Hoolimata asjaolust, et kabuki oma kõrge stiliseeritusastmega murdis kujunedes traditsioone ning lavateose narratiivis püüti jutustada žanri looja Izumi lugu, siis tervikut ei moodustunud ja nähtu oli hektiline. Kasutatud valguslahendus ehk minutite kaupa kestev jõuline strobovalgus ei lubanud ka mitut stseeni korralikult jälgida ning etendusest sai laialivalguv tajuvirvarr. Jäi mulje, et klubi­kultuuri ja kabuki ühendamisel oli vormiliselt küll kokku kuhjatud kõike: animet, kostüüme, liikumist, rekvisiite, reivivalgust, jõulist liikumist, etendajate karjeid, laulu ja videoprojektsioone, ent jäädud teema ja vormivahendite sisulisel mõtestamisel poolele teele.

Modeun Company vehklemisest inspireeritud töös „Piste“ astusid tantsijad elavasse dialoogi valguse ja videoprojektsiooniga, esitades kaheksa abstraktset ja alapealkirjastatud stseeni või pilti. Koreograafia puhul oli ülihuvitav jälgida vehklemise kui spordi integreerimist liikumisse ja seda, missuguseid vehklemise liikumiselemente oli koreograaf võimendanud ja edasi arendanud. Palju nägi manipulatsioone raskuskandega, erisuguseid väikseid hüppeid-maandumisi, põlvedest kõverdatud istes seisatusi ja torkelaadseid, inertsi kasutavaid žeste. Taustal aimus ka mõtisklusi sportliku soorituse, sportlase sisepinge, valmisoleku ja saavutussurve teemal.

Videolahendus ja lavastuse muu visuaalne külg ei domineerinud liikumise üle, vaid andis lisamõõtme pooside fikseeritusele etenduse algusosades, aga ka lõpupoole järjest voolavamaks muutunud kehatööle. Nii oligi laval nähtav otsekui liikuva keha ja pildi katkematu voog, ilma et kumbki oleks olnud üle koormatud. Vahest kõige mõjusam oli valguse ja liikumise partnerlus kolme tantsijaga alaosas „Rada“, kus valguses rõhutati geomeetriat: tekkis huvitav kooskõla kahemõõtmelise lavapinna ja kolmemõõtmelise liikumise vahel. Huvitav oli jälgida sedagi, kuidas etenduse lõpupoole ja kõiki tantsijaid kaasavais stseenides läks liikumiskeel üha nõtkemaks, järjest enam lisandus sujuvust ja plastilisust, nii et tantsijad näisid lõpuks siugjate organismidena.

Sensei Isso Miura (Jaapan) butoh-lavastus, kuigi õigem oleks öelda rituaal, kandis sobivat pealkirja „Eluring“. 88 aastaseks saav kunstnik, korraga õhuliselt habras ja tugeva kohaloluga, sissepoole pööratud nii pilgus kui ka olekus, rusikas käed vastujõust ja pingutusest kergelt värisemas, heitis rõivakihte järk-järgult maha, taustal jaapanikeelsed rituaalsed laulud. Veidi alla tunnist rännakut iseloomustas eaka etendaja haprus ja seejuures tugev kohalolu ja teadlikkus, butoh’le kui kunstivormile omane piirilolek, enesetühjendamine ja rohkem kehastamine kui kujutamine. Kunstnik viis läbi justkui rituaali, mille lõpuosas kostunud jaapanikeelne karje (ainus sõnaline osa kogu töös) tähendab „ma olen siin“. Näis, et etendaja siirdus taas looduseks, seades surma ja sünni samale punktile nähtamatul, olemist olematusest eraldaval (või hoopis neid ühendaval?) joonel.

Butoh’ kui üsna spetsiifilise kunsti­vormi tausta ja meetodeid oleks ehk võinud siinsele publikule ka festivali kodulehel või ühismeedias enne etendusi avada. Tallinnas jäi mulje, et mõned lääne teatri ja pigem ekspressiivse kujutamislaadiga harjunud vaatajad olid kohale tulnud teistsuguste ootustega ning laval toimuv jäi neile kaugeks; seda oleks saanud leevendada eelneva kirjelduse või lisaselgitusega. Tõenäoliselt mõjus Tartu etendus Jaani kirikus (Tallinna Sakala 3 majaga võrreldes) rituaalsust ja kohalolu võimendava ruumi tõttu intensiivsemalt.

Festivali viimane päev jätkus kahe omavahel dialoogi astunud koreograafide-tantsijate soologa „Eksistentsi fragmendid“. Heung Won Lee (Lõuna-Korea) ja Marine Fernandez (Leedu) demonstreerisid meisterlikku kehavaldamist, sujuvaid vahetusi ja üleminekuid erilaadsetesse liikumiskvaliteetidesse ning väga mitmekülgset tantsutehnilist põhja. Fernandez esitas oma soolos küsimusi naine olemise kohta ja kohati tuli meelde pinabauschilik füüsiline teater, kus mängitakse kostüümide, rollide ja irooniaga, kasutades ühtlasi arhitektuurseid ja skulptuurseid koreograafialahendusi.

Originaalsete liikumisleidude ja rikkaliku tantsulise sõnavaraga üllatas iseäranis Lee, kes oli sulandanud akrobaatilised põrandaelemendid üliekspressiivse ja visuaalselt põneva käte koreograafiaga. Koreograaf kaasas ka miimika: mingil hetkel oma peopesadesse näod joonistanud, hakkas ta mängima mitmel eri kujutustasandil korraga, kasutades oma keha kui maastikku. Näis, et koreograaf on tarvitanud ära kõik võimalused, mida pakub inimese keha anatoomia, rakendades nii liigeseid, jäsemete­vahelisi nurki, jalataldu, lõuga kui ka igat sõrme harvaesineva ja vaimustava detaili­täpsusega. Tantsija käed muutusid kord kombitsateks, siis ämblikulaadseks, siis juba linnuks jne. Nähtu jättis tunde, et tegu on koreograafias leiutaja, mitte lihtsalt koreograafi ja tantsijaga.

Isso Miura, Teet Kase ja Kristjan Kannukese improvisatsiooniline etendus „Sillad“ mõjus meditatiivsusega: aeglusest ja mõõdetud sammudest koorusid välja kohtumised, mida toonitas Kannukese omapärane ja pingestatud vokaal. Siingi andis kogetule värvingu ennekõike Isso Miura habras, ent väga kindel lavaline kohalolu ja siseenergia juhtimine. See kohalolu otsekui ühendas Kase balleti­tehnikast ja nüüdistantsust mõjutatud väljendusrikkamad liigutused ja Kannukese abstraktse helikeele ning kehtestas omal tasasel viisil ruumi tonaalsuse.

Meditatiivse seisundi ja ruumi­atmosfääri loomise taotlust võis märgata enamiku „1000 kure“ festivalil etendatud tööde puhul. Vaikus, tühi ruum enne liigutust, jätab igale žestile mõjumiseks võimaluse ning lubab vaatajal toimuvat päriselt ja süvenenult jälgida. Meditatiivne keskendatus saab esile kerkida mõtestatud vaikuses ja liigsest puhastatud ruumis, mis on seesugusena ka liigutuse ja kehatöö aluseks.

Aasia mõttetraditsioonis on rohkem esil ühendatud kehameel, see pole katkestatud lääne filosoofia ja kultuuri kartesiaanliku mõtte ja keha eristusega. Etendustel meenus ka jaapani kultuuris olulise viljaka tühjuse või tühja ruumi ehk ma kontseptsioon. Taoline tühjus on olemas nii mateerias, atmosfääris kui ka pausi kujul ajalises mõõtmes. Tühjust tuleb hinnata, sest vaid selles olekus saab tekkida pilt. Valgus. Keha. Heli. Kajad. Etendaja hingetõmbed.