Need, kellele meeldib Brasiilia või seitsme­kümnendate esteetika, on „Salaagenti“ vaadates õiges kohas. Ja need, kellele meeldivad ajastufilmid, kus iga viimne kui detail kaadris on läbi mõeldud, kaamera suriseb sujuvalt pikkade pannoodena üle linnade-maastike-inimhulkade-kuulutustulpade-peategelaste ja kõik on kogu aeg nii paigas, värvikas ja õige, on lausa või sees. Olemegi jõudnud 1970ndate Kirde-Brasiiliasse Pernambuco osariiki, tahad või ei. Ja siis juba sulamegi ühe riiklikult ja rahvusvaheliselt kõige kaasahaaravamaks kuulutatud brasileiro Wagner Moura kehastatud tegelase ellu, ehkki filmi algul läheb mõnevõrra aega, et aru saada: kurat, mis siin siis õieti toimub? Kes on salaagent ja miks? Keda siin taga aetakse, kes ajab, ja jällegi – milleks ometi?

Tõde hargneb vähehaaval lahti, info pudeneb diskreetsete kübemetena, sest 1970ndate Brasiilias head ja ausad, kes olid suvalisel põhjusel süsteemi hambusse jäänud, ainult nii ellu jäidki. Kui jäid. See on üks neist filmidest, kus vaataja silme ees rullub lahti inimese eluloo üks värvikas lõik, aga pärast vaatamist tunneb ja tunnetab ta kogu maailma ajaloo mõnd teemat märksa teravamalt.

Ajalootundi film otseselt ei paku, sõjaväelisest huntast, kes valitses Brasiilias jõhkrate meetoditega, ent suure osa elanikkonna heakskiidul vahemikus 1964–1985, tuleb soovi korral juurde guugeldada. Aga mõneti vahet ju polegi. Kas räägime 1970ndate Brasiiliast või mõnest muust Ladina-Ameerika militaardiktatuurist, kas räägime Angolast või fašistlikust Itaaliast, mis mõlemad on kõrvaltegelaste kaudu samuti osakesed „Salaagendist“, või siis mõtleme hoopis Venemaale, Põhja-Koreale, Nicaraguale või ka tänapäeva Ungarile, mis hiilib meile üha lähemale … Ka režissöör on öelnud, et ta ei räägi filmis ainult Brasiiliast, vaid maailmast, kõigest õudsest, mis võim inimestega teeb, on teinud ja teeb praegu.

Autoritaarset võimu toidab ja tugevdab korruptsioon. Korruptsiooni toidab aga rahahimu koos vähese moraaliga – nagu ka puhtakujulist kapitalismi. Korruptandist kapitalistile ei peagi alternatiivi pakkuma tingimata kommunist, sobib ka aus ja puhta südametunnistusega intelligent, näiteks „Salaagendi“ peategelane Armando (Wagner Moura) – edukas teadlane, kes arendab liitium­akut, mis kipub ohustama korporatiivhuvisid.

Ent täpselt sellise vastandusega humoorikas dialoog filmis aset leiab. Korporatsiooni boss üritab teadlast kahvlisse panna kahe variandiga: elektri­auto akule patendi võtmise motivatsioon on kas rikastumine, mis peaks ülikoolis olema illegaalne; või kui siin ei olegi kapitalistlikku motiivi, siis on teadlane nähtavasti kommunist, mis on ju veelgi hullem. Pikkade juustega hipilik akadeemik näeb Moura kehastuses tõesti kahtlaselt Che Guevara sarnane välja, ja eks heal tasemel sotsiaalselt erksaid ülikoole on ikka ka vasakpoolsuse pesaks peetud.

Kõik Kleber Mendonça Filhosuured filmid räägivad tema lapsepõlvekodust Pernambucost. Ränk vastandus rikaste Kagu-Brasiilia suurlinnade ja alarahastatud kirde vahel on „Salaagendis“ ka otse teemaks tõstetud. Vaesus on seotud nii jõhkruse kui ka romantikaga: ülimeisterlikult loodud linnakaadritest lausa õhkab kangete odavate sigarite, higi, vere, sulava asfaldi ja parfüümide kombot. Kui Filho arhitektist peategelasega film „Aquarius“ (2016) kõnetas linnaplaneerimise teema kaudu otse autori lapsepõlvemaastike hävimist, siis „Salaagendis“ on poolesaja aasta tagune Recife taasloodud.

Õrna tänapäevase liiniga luuakse nii mõtteline kui ka ruumiline side eilse ja tänase vahel. Noor meie ajastu uurija kuulab kassettidelt dissidentide 1977. aasta lindistusi ja viib need ajajõe voogu uppumisest päästetud killukesed peategelase pojale (keda mängides Moura taas veenvalt oma rolliloomefinesse näitab). Muide, ega poeg oma kangelasliku isa elu kohta suurt midagi kuulda ei soovi, ajalooõudused on ju nii traumaatilised … Nii osatab režissöör tänapäeva brasiillast, kes näiteks erinevalt argentiinlastest eelistavad „elada tänapäevas“ ja mälutööst loobuda. Enesekaitsereaktsiooni võib mõista, samal ajal toetab unustamine õuduste naasmist. Kui 1970ndatel dissidendina piinatud president Dilma Rousseff lõi tõekomisjoni, siis diktatuuri ideega flirtiv president Jair Bolsonaro pani selle uuesti kinni, öeldes kommentaariks, et „ainult koerad otsivad vanu konte“.

Armsa vapra noore naisuurija kuju kaudu mängib Filho ilmselt taas ka omaenda minevikuga, tehes reveransi emale, kes 1970ndate Recifes töötas ajaloolasena ja päevast päeva magnetofonilintidele suulist pärimust kogus. Filho ise õppis ja töötas kõigepealt ajakirjanikuna. Ta on öelnud, et head ajakirjanikud on ka ajaloolased, mis eesti keeles kõlab väga arusaadavalt, kui mõelda kahe sõna ühisosale. Sama väärtuslikku rolli täidab ta ka režissöörina. Ajaloo­õuduste meenutamine on Brasiilias tänapäeval erakordselt vajalik, sest poliitiliselt ülimalt polariseeritud rahva seas võivad ülesköetud võitlusõhkkonnas põhiväärtused vahel ununeda. Inimelu on püha. Seadused on kõigile võrdsed.

Brasiilia film on nii poliitilisest kui ka rahalisest ebastabiilsusest hoolimata täiesti maailma tipus. 2024. aasta üheks parimaks filmiks, sh Oscari vääriliseks loeti Walter Sallese „Olen veel siin“¹. „Salaagent“ sai Cannes’ist mitu preemiat, paistab, kuidas Oscarite jagamisel läheb. Nii Salles kui Filho näitavad oma viimastes filmides 1970ndate diktatuuriaegset Brasiiliat. Ilmselt ei ole juhuslik, et mitu Brasiilia filmikunsti suurmeest tundsid paralleelselt vajadust kujutada poole sajandi taguseid õudusi. Mõlemad filmiprojektid said alguse eelmise presidendi Jair Bolsonaro valitsusajal, mil unistus kõva käe poliitikast ja ka otseselt sõjaväelise korra taastamine olid nii valitseja kui tema pooldajate huulil. Saan vaid rõõmuga heaks kiita hetkeseisu: just nende ridade kirjutamise ajal saadeti see diktaatoriunelmaga rahvavaenlane vanglasse, kuhu ta õigusega kuulub.

„Salaagendi“ kinematograafiline keel toetab ajarändu seitsmekümnendatesse, ometi ei kasutatud siin nostalgilist filmi­linti, vaid ikka digikaamerat, nagu enamiku tänapäeva filmide puhul, ent õige atmosfääri saavutamiseks keerati pilt veidi vähem teravaks. Ajamasinana toimib suurepäraselt, kuidas iganes seda tehti. Nagu paljudes ajastufilmides, on siingi sooja nostalgilise kõrvalteemana oma aja filmid ja vanad kinod. Režissöör on meenutanud, et 1970ndate lõpus, kui tema Recifes ema ja onuga lõputult kinos käis, oli seal kaheksa imeilusat suurt kinosaali, mis olid pidevalt rahvast täis. „Salaagendi“ tegevusliin viib vahepeal kinno, tuntud filmide plakatid ja tulikirjad jooksevad lakkamatult kaadris.

Žanrilt on „Salaagenti“ raske paika panna. „Õuduka elementidega poliit­triller“, nagu siin-seal on üritatud sildistada, tekitab žanrimääratlusena minus vaid õõva, aga filmi vaatamine kutsub hoopistükkis esile empaatiat, nukrust ajaloo koleduste ja vaimustust filmi suurepärase kunstilise taseme üle. Hoolimata mõnest paugust ja palgamõrvarist, siin-seal purskuvast verest ja hai seest välja tiritud inimjalast on see siiski soojalt ja rahulikus tempos kulgev isiku ajaloo, ühe inimese ja tema suhete lugu, mille mängib esmalt suureks Wagner Moura, aga taustal veel terve suure­päraste tegelaste galerii.

Üle kahe ja poole tunni kestvas filmis on kokku saanud hirmpalju elemente, mis ilmtingimata kokku sobima ei peaks, aga selline see Brasiilia juba on. Värvikas, kehaline, mänguline, vahel ka vägivaldne – nagu karneval, mis Recife tänavatel muu tegevuse taustal pulbitseb. Paistab, et Kleber Mendonça Filho eelistabki linale tuua elulist kirevat küllust kui puhtama joonega terviklikku kunstiteost. 

„Salaagendist“ võib leida näiteks legendaarse, kahjuks mõned päevad tagasi meie hulgast lahkunud Udo Kieri mängimas kõige teraskülmema pilguga, vaevatud saksakeelset juuti, kelle õudseid haavu diktatuuri tööriistana toimiv politseijuht perversse meelelahutusena oma lemmikutele eksponeerib; vaid paar maja eemal on aga dissidentide eripalgeline seltskond, kes ühes õrn-ajutises soojas lahkes mullis cachaça’t rüübates maailma arusaamatu jõhkruse eest pelgalt üksteisest hoolides ja lugusid kuulates nutika vastupanuüksuse moodustab ja elu jabura sattumuslikkuse üle imestab … Nende ümber troonib dona Sebastiana (filmi tuules ohtrat meediatähelepanu nautiv Tania Maria), ei kuraditki kartev vanaproua, kes pakub varjupaika neile, kes peavad end sel ajaloohetkel kurjuse eest peitma. Käreda naise meenutused Teise maailmasõja aegsest Itaaliast, kus ta nooruspõlves kordamööda anarhist ja kommunist oli – mis järjekorras, ei mäleta ta isegi enam täpselt –, lisavad koletiste ajastutele globaalset ja ajaülest mõõdet.

Elu õõvastava absurdikarnevali kõrval mõjuvad peaaegu loomulikuna kõrvaltegelasteks tõusvad Suur Karvajalg ja inimesi õgiv hai, hai muidugi filmist „Lõuad“², mis hõivas rahvahulkade kujutlused ja täitis unenägusid nii 1970ndate Brasiilias kui ka igal pool mujal. Recife laste hirmul oli enam alust kui mujal, sest seal juhtub ikka vahel, et hai linnaranna lähistel mõnel uljamal ujujal varbast haarab. „Salaagendis“ mõjuvad peaaegu antropoloogilisena kaadrid peategelasest Armandost, kes vahib suurisilmi, kuidas nii lapsed kui suured kino fuajees ja saalis hirmust hüsteeriasse lähevad. Armando filmimehaanikust äi kehitab vaid õlgu ja ütleb: mis teha, nii juhtub iga päev.

Eks ta ole, suurlinnades on poliitikud ja suurkapitalistid, kes tapavad tülikaid inimesi; väljas on politsei, kes irvitab laipade suure arvu üle tänavatel; õudusfilm sobib taustapildiks ju imeliselt. Perna Cabeludo ehk Karvajalg on vägivaldses 1970ndate Pernambucos ja selle pealinnas Recifes sündinud linnalegend: jalg, kes ajas pimedatel tänavatel loendamatuid süütuid inimesi taga ja lõi neile jalaga pähe. Karvajalg on nii kõva tegija, et kohalikud kunstnikud püstitasid seitsme kuuga Recifesse kuuemeetrise Karvajala monumendi. 

Inimsuhete soojus ja Brasiilia ilu on kontrastis arusaamatutel alustel jõhkra vägivallaga, mis ei tule väljast, vaid sealtsamast riigist, võimu esindajatelt oma kodanike vastu. Ebaõigluse õõv ja siiras arusaamatus: miks see kõik vajalik on? See ongi reaalsus, milles kasvas filmi režissöör Kleber Mendonça Filho ja kust on sündinud nii „Salaagent“ kui ka kõik tema eelmised filmid.