On lootust, et õige pea saab Tallinna linna­valitsus komplekteeritud ning asub tööle. Vastused, milles see töö ka seisneb, on kirja pandud koalitsioonilepingusse, mille kokkupanekus ei osalenud sugugi kõik, kes seda täitma peavad hakkama. Alustades tulevasest linnapeast Peeter Raudsepast, kes aga on jõudnud juba meedias selgitada, et leping ei olegi mingi lõplik dokument, vaid alles „ootab sisustamist linna­valitsuse poolt“. Kui nii, tekib küsimus, et millega ometi sisustati kõik need pikad ja pingelised päevad läbirääkimistel, kui selle käigus ei sündinud detailideni selgeid plaane.

Mõnel puhul on see mõistetav. Koalitsiooni suurim lubadus on alustada pealinna uue üldplaneeringu koostamist ja selle juures ongi tähtsaim otsast pihta hakata, mitte püüda lõpptulemust kohe ära kirjeldada. Eks siis ole näha, kuhu välja jõutakse ja mitme aasta pärast. Väikese suunavihje annab lausejupp, kus kirjas, et „loome koostöös arendajatega planeerimisprotsessi ümarlaua“. Arendajatel teatavasti on eeskätt era- ja ärihuvid, planeerimisseadus aga sõnastab planeerimise eesmärgina luua „eeldused ühiskonnaliikmete vajadusi ja huve arvestava, demokraatliku, pikaajalise, tasakaalustatud ruumilise arengu, maakasutuse, kvaliteetse elu- ning ehitatud keskkonna kujunemiseks“.

On raske uskuda, et koostöös vaid ühe rahaka huvirühmaga midagi eriti tasakaalustatut välja kukub. Öelda saan lohutuseks: tõenäosus, et üldplaneeringuga enne järgmisi valimisi ühele poole jõutakse, pole kuigi suur. Negatiivne külg on aga see, et kuni uue üldplaneeringu kehtestamiseni tehakse ära üht-teist sellist, mis ei sobi valmivasse tervikpilti. Või siis jääb mõnes valdkonnas, mis läbib linnaelu kihina ja võrgustikuna, tegevus pikaks ajaks seisma sõnumiga „oodake, teie probleeme lahendame üldplaneeringus“.

Sümboolne ja rituaalne tegevus läheb aga kohe lahti, see tundub koalitsioonile tähtsam, nagu näitab lepingu peatüki „Eestimeelne ja traditsioone austav Eesti pealinn“ paigutamine teisele kohale juhtimispeatüki järel. Mis selle järgi juhtuma hakkab? Tuleb suur hulk pidustusi ja tähistamisi. Kuid miks peaks üldse lepingusse kirjutama enesestmõistetavusi, et „väärikalt“ tähistatakse Eesti Vabariigi 110. aastapäeva või et „suurejooneliselt ja väärikalt“ tähistatakse laulu- ja tantsupidu? Veel lubatakse tähistada „rahvuslikke tähtpäevi“ ja kaunistada linn „rohkete riigilippude ja sinimustvalge sümboolikaga“. Iga sellise lause taha peab mõistagi tekkima eelarverida, aga õõnsa kroonupatriotismina see kõik kõlab. Eraldi peo saab Urmas Reinsalu valimisringkond Nõmmel, kus juba tuleval aastal peab toimuma linnaõiguste saamise juubeli tähistamine.

Kuid tühja neist väikese kuluga pidudest, lepingusse on trehvanud hoopis mastaapsemaid uide, näiteks kindlas kõneviisis tõotus: „Rajame Tallinnasse Eesti lipu esindusväljaku, mis sümboliseerib meie riigi vabadust ja identiteeti“. Ei tule ette, et selline suur teema oleks valimiskampaanias kesksel kohal olnud. Kas valijad on midagi sellist tellinud? Kuigi Vabaduse väljaku rekonstrueerimine äpardus riigi- ja linnavõimu vastasseisu tõttu osaliselt, on see tseremooniaväljakuna siiski omaks võetud ning väljak ega isegi mitte Vabadussõja võidu monument ei ole kuskilt nii katki, et peaks kogu väljaku ümber ehitama. Mõte on parteiliselt selgelt Isamaa oma, sest Keskerakonnal on ju oma lipuväljak Harjumäel Savisaare ajast olemas ja kui teist on juurde vaja, siis Lasnamäele. Kui siiski ei peaks tegu olema Vabaduse väljakuga, vaid kuskile linnaruumi hakatakse otsima asukohta Vabaduse ja Identiteedi väljaku tarvis, ei saa mööda küsimustest: kelle mõte, miks, kuidas, millal?

Mõte võib muidugi kiiresti tühjaks visiseda ja realiseeruda mingi väikese nurgatagusena kuskil äärelinnas. Kesklinnas saab kõne alla tulla ainult Viru väljak, aga autosõpradest uus võim ei hakka ju ometi autojuhtidelt sentimeetritki sõiduteed ära võtma. Või siis Estonia-tagune, mida rahvusooper endistviisi visalt juurdeehituseks taotleb. Võib vaid kaasa tunda Tallinna linna­arhitektile ja linnaplaneerimise ameti juhtidele, kes on seda jampslikku mõtet koalitsioonilepingust lugenud ning ootavad veel jampslikuma käsu saabumist: leidke meile väljaku koht, sest see on poliitiline tahe!

Lepingust leiab teisigi loomevabadust kitsendavaid ettekirjutusi avaliku ruumi kujundamisel. „Paigaldame Harju tänavale kenotaafi kõigi 9. märtsi pommitamise ohvrite nimedega.“ Miks just kenotaafi, mis sõnastiku järgi tähendab hauda või hauamärki surnule, kes on mujale maetud, ja algselt kreeka keeles tühja hauda? Paigaldada ju võib, kuid ainuõige tee kvaliteetse tulemuseni viib läbi parima asukoha otsingu, idee- ja arhitektuurivõistluse. Nagu olen varem korduvalt selgitanud: hoonete puudumine Harju tänaval juba tähistabki võimsalt vana sõjahaava, on aga väärt linnaruumi ogar raiskamine. Iga uus sümbol, mälestusmärk vms lükkab Harju tänava taashoonestamist ainult edasi. Miks poliitiline tahe just Harju tänaval maandus? Märtsipommitamine Tallinnas ei piirdunud ju tükikesega vanalinnast, vaid hävitati või kahjustati tuhandeid hooneid, kokku umbes 30% linna elamispinnast.

Lisades tühjale hauale lubaduse „austades hauarahu ning koostöös arhitektide ja represseeritute esindajatega, lahendame Maarjamäe memoriaali temaatika“ saab kokku piruka, mis kuidagi ei klapi linnapea sooviga, et „igasugu vastandumist ja kasvõi kultuurisõda jääb vähemaks“. Vastupidi: kui parteilised uitmõtted ja asjatundmatu poliitiline tahe asendavad professionaalsuse ja loomevabaduse, siis on see sõda kultuuriga.

Mis üldse mahub võimukoalitsioonis kultuuri mõistesse, selgub lepingu sabaosa peatükis „Kultuur ja sport“, kust karjub kaugele vana seisukoht, et tehku see riik Tallinnas riigikultuuri kõigis oma kesklinnas laiuvates asutustes, see pole linnavõimu mure, tema vastutada on ainult munitsipaalkultuur, mis on peamiselt rahvalik meele­lahutus – ei enamat. Selle edendamiseks lubab koalitsioon rajada kõigisse linnaosadesse statsionaarsed vabaõhulavad, võimalusel taastada ajaloolised kõlakojad, kujundada igas linnaosas suvekontserdi ja -teatritraditsiooni. Lust ja lõbu peab kultuuriüritustena kanduma ka rohealadele ning asumites hakkavad toimuma eriilmelised kultuurisündmused, linnaosades aga jõulu­üritused. Eraldi tähelepanu saab jälle Nõmme, kus hakkab rikastuma kogukonna kultuurielu. Üks tingeltangel kõik, peaasi et oleks linlastele odav ja ligipääsetav. Elevantide kohta toas aga ei leidu leppes silpigi. Suurim neist on ooperimaja, mille puhul ei juhtu selle lepingust puudumise tõttu järelikult ei seda ega teist: ei tule Estonia juurde­ehitust linna maale ega leita sellele krunti mõnda muusse asukohta. Pole linna asi.

Üks lepingus muidu unustatutele prääniku pähe pakutav lause kultuuri kohta leidub: „Toetame vabakutselisi loovisikuid, kõrgkultuuri, rahvuskultuuri ning vähemusrahvuste organisatsioonide kultuuriprojekte ning -algatusi“. Paras pähkel, eks, kui hakata mõtlema, miks ja kuidas koalitsioon eristab kõrg- ja rahvuskultuuri, kas neil kahel on ka mingi ühisosa ja kumba teevad vabakutselised. Hullem veel, Isamaa jutupunktide järgi on eestlased endistviisi Tallinnas arvult vähemuses, millest loogiline järeldus on, et „rahvuskultuur“ tähistab kellegi teise tegevust.

Aga virinaks ei ole põhjust, sest koalitsiooni tähtsaim lubadus „Toome Tallinna tagasi jõulumeeleolu“ on ju meie poole teel.