Ameerika näitleja Stephen Lang tundub olevat üks nendest, kellele vanus hästi sobib. Langi biograafiast ei taha kuidagi ununeda fakt, et ta filantroobist rikas isa annetas 150 miljonit heategevuseks, et ta kolm last õpiksid ise siin elus toime tulema. Vähemalt Stepheni puhul on see ka nii läinud, sest 1980. aastate keskpaigast alanud filmikarjäär on nüüdseks välja viinud hetkega äratuntavate osatäitmisteni nii „Avatari“ sarjas kolonel Quaritchina kui ka karmi vanana nii mõneski kõhedikus nagu „Ära hinga“ kaks osa või „Vana mees“¹.

Nüüd on Lang teinud oma viimase aja parimate karmide veteranide vaimus kaasa ka Soome uues suure kaliibriga märulifilmis „Sisu. Teekond kättemaksuni“², mida filmiti peaaegu täismahus Eestis. Lang mängib oma kurjust nautides punaarmee ohvitseri Igor Draganovit, kes tappis kunagi peategelase Aatami Korpi perekonna ning on nüüd tagasi ülesandega likvideerida ka korraks Karjalasse naasnud Korpi.

Langil on aastaid juba üle seitsmekümne, aga tema reipast kõnnakust, rühist ja naeratusest seda küll kuidagi välja ei loe. Tundub, et ta on enda valitud teel õige mugavalt samme seadmas. Istun Helsingis maha – Igor Draganovit üle kuulama.

Kõigepealt küsin muidugi eestlasena, et kuidas meie väike nurgatagune riik teile tundus ja kas te sellest üldse midagi enne kuulnud olite?

Ma teadsin, et on olemas riik nimega Eesti. (Naerab.) Kuskil Läänemere ääres. Aga ma polnud seal kunagi käinud ja haarasin võimalusest seda maad külastada. Uude kohta minna on alati seiklus. Elasin filmivõtete ajal Tallinnas – suure­pärane, armas linn. Sain ka üht-teist eestlaste kohta teada: laulev revolutsioon, erakordne ja väga inspireeriv.

Arusaadavalt on Eesti, Venemaa ja ka Soome ajalugu väga tihedalt põimunud. Kas tundsite, et on vaja oma rolli tarvis taustauuringuid teha ja ennast kurssi viia, või sukeldusite lihtsalt ossa?

Kui aus olla, siis seekord pigem sukeldusin kui uurisin. Kuigi „Sisu 2“ on juurtega ajaloos, saab see minu arvates väga hästi hakkama sellest kokkuvõtte tegemisega. Filmi alguses öeldakse umbes 15 sekundiga ära kõik see, mida on vaja teada. Ja mulle tundub, et osa filmi geniaalsusest ongi selle ranges lihtsuses. Selline punktist A punkti B asi. Nii et see roll ei nõudnud mult mu enda arvates Eesti, Vene või Soome ajaloo tundmist. Eks ma üht-teist korjasin üles, aga ei kaevunud sügavale materjali nagu mõnel teisel korral, näiteks Ameerika kodusõja filmidega. Ma tean Stonewall Jacksonist rohkem, kui kellelgi peaks üldse kunagi vaja minema.³ Aga ma tegin endale selgeks selle, mida arvasin vaja minevat. Muidugi panin suure osa õpitu põhjal siis ise oma tegelaskuju taustaloo kokku, andsin karakterile vajaliku autentsuse ilma seda avalikult välja tõstmata, sest publikul pole tarvis teada, kes ta on või kust ta pärineb. Loodetavasti leidis see ka tee kinolinale.

Pealegi viidatakse taustale Draganovi esimeses stseenis: ta on nii riigi laps kui ka ohver. Ta on see, kelleks riik on ta teinud.

Te olete üsna tuntuks saanud meeldejäävate kurikaelte mängimisega. Kas tunnete selliste tegelaste kujutamisel vajadust ka neisse süstida sümpaatsust ja vaatajasse kaastunnet? Pean ütlema, et selles reas on Draganovile küll märksa raskem kaasa tunda kui mõnele teisele.

(Naerab.) Draganovile kaasa tunda … No see nõuab küll teatud pingutust. Ma ei kasutaks siin sõna „kaastunne“, aga täheldasin endas tema suhtes teatud äratundmist ja mõistmist. Olen ikka alati öelnud, et kui mina ei suuda oma tegelaskuju armastada, siis ei tee seda ka keegi teine. Kui ma teda armastan, ei pruugi see tähendada, et ka teised tunnevad sama, aga vähemalt nähakse temas inimest. Inimesed suudavad temast aru saada ja mõista, miks ta on selline, nagu ta on. Ja see on hea, sest see annab tegelasele sügavuse.

Paljud siinkandis tunnevad mineviku tõttu ära olukorra, kus inimene pannakse võimatute valikute ette. Teie puhul on huvitav lisakiht, et ka teil on vist osalt vene juured?

Mul on küll oma teada Ungari juudi ja iiri juured. Ma arvan, et minu isapoolse vanaema vanemad võisid olla venelased. Ma peaksin seda teadma ja vist mingil hetkel teadsin ka, aga meie peres on pigem mu õde see sugupuu haldaja. Olen alati olnud uhke nii juudi kui ka iiri juurte üle, aga mu perekond on New Yorgis: olen iiri katoliiklase ja New Yorgi juudi kohtumise tulemus. Üldse mitte ebatavaline. Sünnilt olen newyorklane.

Nii et Euroopa kultuuriruumist?

Jaa, kuigi Ungari juudi ja iiri pool on väga erinevad, tõsi, mõlemad on väga emotsionaalsed.

Esmakordselt jäite mulle meelde filmist „Lõpp-peatus Brooklynis“, kus olete teinud väga meeldejääva osatäitmise.⁴ Sellest ajast olete maha käinud pika tee ja mänginud päris paljusid kurjakuulutavaid tegelasi. Kas te naudite seda?

Ma ei soovi eriti kedagi hirmutada, kui mind ei filmita, välja arvatud juhul, kui sellest on abi, et restoranis laud saada, aga ma tunnen oma töö üle piisavalt uhkust ja rõõmu, kuigi minu tegelastes on tõesti tihtipeale midagi hirmutavat. Aga … It’s acting, baby!

Mul tuleb meelde, et James Cameron ütles mulle ükskord: „Kuule, Stephen, sa ei ole tegelikult nii karm vend midagi.“ Selle peale vastasin ma: „Ära kellelegi ütle.“

Mind üllatas „Sisu 2“ puhul veidi see, kui vabalt siinse maailma reeglitega ümber käiakse – füüsikaseadustele see kõik väga ei allu.

See on ka üks filmi edu põhilisi põhjusi.

Kas saite Jalmari Helanderilt ka rohkelt näpunäiteid?

Absoluutselt. Jalmari on väga-väga kättpidi asjas sees režissöör ja tema nõuanded olid eluolulised. Kui see roll on millegi poolest õnnestunud, siis see on tema teene. Mul oli suurim rõõm seda osa mängida, aga tuleb jagada tunnustust seal, kus see on välja teenitud, ja Jalmari aitas selle karakteri ikkagi täpseks häälestada.

Võib-olla mõni näide?

Lõpupoole on mul rakett otse näo vastas ja mu algne reaktsioon oli šokis eemale tõmbuda, aga ta pakkus, et peaksin kartmise kõrval olema sellest ka pigem võlutud. Sellised väikesed asjad.

Tõsi, sest Draganovit võib tema surm ka paeluda.

Kindlasti. On alles viis surra.

Teil on üle saja filmirolli. Kui palju te olete üldse surma saanud ja kas see teid ei mõjuta?

Kindlasti on kuskil keegi, kes arvet peab, sest igasuguseid hulle ja fänne on maailmas liikvel. Ma olen palju surnud ja palju tapnud, lugematul arvul tapmisi. Igatahes muljetavaldavas koguses. Ja kui mõtlema hakata, siis on suurepärane, et mul on õnnestunud teha järjefilme, sest need on mulle andnud võimaluse surra ja siis jälle elusalt tagasi tulla. Igatahes naudin ma väga seda vabadust: näed, ta on surnud, aga toome ta tagasi. Seda nii pimeda mehe („Ära hinga“) kui ka loomulikult Quaritchi („Avatar“) puhul. Aga ma ei usu, et Igor Draganoviga nii läheb. Ma ei usu, et Draganov pärast seda tagasi tuleb, temaga on asjad ikka üsna halvasti.

Kas filmis „Sisu 2“ kogetud surm on kõige meeldejäävam?

Oi jummal … Tegin palju aastaid tagasi kaasa filmis „Ränk tööots“⁵, kus ma kukkusin kõrghoone otsast alla otse Times Square’ile. Plärts! Legendaarse John Badhami filmis. See oli üsna dramaatiline minek. Ja piinarikas samuti. Ilmselt on neid veelgi, mille olen lihtsalt oma mälus ära blokkinud.

„Sisu 2“ on film, mis töötab väga hästi puhta meelelahutusena – kindel see. Aga meile, eestlastele, on seal ka praeguse päevapoliitika hirmutavat kaja. Kas tundsite seda seost filmi tehes?

Noh … Minu meelest ei ole selle paralleeli sissetoomine õiglane ei filmi ega ka praeguse poliitilise seisu suhtes, sest olukord maailmas, mitte ainult Ida-Euroopas, on karm ja sünge ning väga tõsine. See film aga seda pole ega ole üritatudki selline olla. „Sisu 2“ on välja­mõeldud lugu, mis toimub 1946. aastal. Küllap on paratamatult ka neid, kes näevad seda filmi millegi metafoorina, aga see pole nii mõeldud – ja see ei oleks ilmselt olnud eriti kasulik mõte ei minu ega ka filmitegija vaatenurgast.

Lugesin täna hommikul huvitavat „Sisu 2“ kokkuvõtet, kus on kirjas, et mängite Igor Draganovit, SSi ohvitseri. Võib-olla polegi globaalse arvuti­võrgu rakursist mingit vahet, kas tegu on venelaste või sakslastega, aga meile on see vahe väga oluline, kuna natside kuritegudele on piisavalt tähelepanu pööratud, aga venelaste omadele mitte.

See pole õige ja loomulikult pole ta SS-lane, aga see on väga huvitav. Olen aastate jooksul kuulnud, et soomlastel ja eestlastel on venelastega olnud märksa enam probleeme kui sakslastega, Teine maailmasõda ja natsid välja arvatud. Ma ei uju ju ohtlikes vetes, kui väidan, et igas riigis, mis jagab piiri Venemaaga, on elu pingeline.

See on elustiil.

Jah, see on elustiil.

Kas teil on veel midagi „Sisu 2“ kohta lugejale lisada?

See on üks ainulaadne ja võluv kogemus. Ma ütleksin nii: olen kohanud inimesi, kes on öelnud, et neile ei meeldi verised ja vägivaldsed filmid. Neile vastaksin: ma saan sellest täiesti aru, aga ma luban, et see film meeldib teile sellest hoolimata, sest sellel on hing. Õige vaim ja huumor. „Sisu 2“ on ka emotsionaalset kaalu ja see jääb meelde. Seda öelnuna tahan ka lisada, et ilmselt ei õnnestu meil veenda kõiki seda vaatama, aga loodetavasti on huvilisi piisavalt. Ja need võiksid siis ka oma sõpradele soovitada filmi vaatama minna veel ja veel ja veel!