Estonia kontserdisaali lavale astus 22. novembril tänavu oma 65. tegutsemis­aastat tähistanud Württembergi Kammerorkester (WKO) Saksamaalt. Orkestri on 1960. aastal asutanud dirigent Jörg Färber, kelle elutööks kujunes orkestri ülesehitamine ja rahvusvahelistele lavadele viimine. Meil ehk tänu Paavo Järvile rohkem tuntud Deutsche Kammerphilharmonie Bremeni ning Stuttgarti ja Müncheni kammerorkestri kõrval kuulub WKO Saksamaa kammerorkestrite paremikku: koosseis teeb koostööd rahvusvaheliselt nimekate solistidega ning esineb peale kodupiirkonna muusikaelu kujundamise ka mainekatel kontserdilavadel üle Euroopa.

Esirinnas paistavad nad olevat ka diginootidele üleminekul – kõik orkestrandid mängisid Tallinna kontserdil tahvlitest. Jörg Färber juhtis orkestrit üle 40 aasta, tema järglased dirigendi ametipostil on olnud armeenlane Ruben Gazarjan, ameeriklane Case Scaglione ning möödunud hooajast on orkestri kunstiline juht ja peadirigent Risto Joost. Joost on viimasel ajal olnud eesti muusikas pildil Vanemuise muusikajuhina, kes on toonud tudengilinna muusikaellu palju põnevust. Nüüd sai Tallinna ja Tartu publik näha-kuulda ka tema teist kollektiivi, mille ta ise tituleeris kontserdi lõpus peetud sõnavõtus oma uueks tuliseks armastuseks.

Kontserti raamis kaks Richard Straussi teost: õhtu algas sekstetiga ooperist „Capriccio“ ning lõppes „Metamorfoosidega“. Ooperis „Capriccio“ on sekstett armuavaldus ja loominguline kingitus lesestunud aadlidaamile, kontserdilavadel mängitakse seda hilisromantiliselt tundelist ja lopsakat miniatuuri sageli avamänguna. Esimestest nootidest alates oli kuulda, et WKOs mängib kogemus ja kvaliteet. See on suur solistide ansambel, kes paindub vastavalt repertuaari nõudmistele. Saksa orkestritele omane bassipillidest lähtuv tume, soe ja ühtlane keelpillikõla loob sügava ja täidlase helipildi, kus taotletakse väliste efektide asemel muusika sisemise struktuuri esiletoomist. Sekstetis liikus WKO sujuvalt kammerliku intiimsuse ja orkestraalse täidluse vahel, pakkudes kuulajale orkestri lopsakat kõla ning säilitades samal ajal täpse rütmi­tunnetuse, laitmatu intonatsiooni ja kindla ansamblidistsipliini.

Kontserdi keskmes olid eesti ja läti helilooja teosed. Kavalehelt võis lugeda, et Risto Joost asetas oma esimesel peadirigendihooajal rõhu Baltimaade nüüdismuusikale. Läti ühe tunnustatuma tänapäeva looja Pēteris Vasksi viiulikontsert „Tālā gaisma“ ehk „Kauge valgus“, mis on loodud Gidon Kremerile, kõlas viiuldaja Michael Barenboimi interpretatsioonis. Vasksi viiulikontsert on lüüriline ja meditatiivne teos, milles vahelduvad hingeline rahu ja dramaatiline sisepinge, peegeldades nii valguse ja pimeduse igavest vastastikust mängu. Teos paneb interpreedi proovile nii tehniliste väljendusvahendite valdamises kui ka teose sisulise ja emotsionaalse sügavuse edasiandmises. Barenboimi, WKO ja Joosti koostööst sündis klaar ja läbimõeldud tõlgendus, mille selge vorm ja puhas helipalett kandsid edasi nii fraasi kui ka teose sisulise mõõtme. Lavapartnerite eesmärk näis olevat kammerlik musitseerimine, esitusest oli kadunud tavapärane solisti ja orkestri rollide vastandus, see asendus võrdsete partnerite dialoogiga.Viiulikontserdi üldmulje tabas igati teoses valitsevat seisundit, ent viimistletud selguse taha jäi hetkiti tunne, et mõni lisavarjund või riskijulgus oleks võinud tuua esitusele veel pisut rohkem kõlanüansse ja emotsionaalset sügavust.

Kontserdi teises pooles liitus WKOga Tallinna Kammerorkester (TKO), kelle peadirigent oli Risto Joost aastatel 2013–2019. TKOst paremat Arvo Pärdi muusika interpreeti on raske leida, just see koosseis on kujundanud helilooja teoste esitamise kõlaideaali. Seetõttu oli eriliselt põnev kuulata, kuidas „Greater Antiphons“ ehk „Suured antifoonid“ kõlab kahe orkestri koostöös. Tavaliselt kõlab teos väiksema keelpilli­orkestri esituses, nüüdne lavakoosseis – 22 viiuli-, kaheksa vioola-, kuus tšello- ja neli kontrabassimängijat – lõi hoopis teistsuguse kõlapildi: piano’d kõlasid tummisemalt (näiteks II osa „O Adonai“ ehk „Oo, Adonai“ või V osa „O Morgenstern“ ehk „Oo, Koidutäht“) ja forte’d (näiteks VI osa „O Schlüssel Davids“ ehk „Oo, Taaveti võti“ või VII osa „O Immanuel“ ehk „Oo, Immanuel“ lõpp) täitsid Estonia kontserdisaali pilgeni. WKO ja TKO esitus avardas Pärdi muusika tajuruumi ja andis sellele teise perspektiivi, algselt koorile loodud palve­tekstid said massiivsema ja täidlusele kalduva kõlavarjundi. Kahetsusväärsel kombel ei oldud kavalehes märgitud ei Vasksi ega Pärdi teoste osade pealkirju. Kuigi publik paistis olevat erialateadlik ja tundis teoseid ka ilma kavalehe abita, oleks osade lisamine olnud siiski tänuväärne.

Õhtu kulminatsiooniks kujunes Richard Straussi hilisloomingu tippsaavutus „Metamorfoosid“. See traagiline ja ekspressiivne, peaaegu leinalauluna mõjuv teos valmis Teise maailmasõja lõpu päevil ning seda on sageli tõlgendatud reekviemina Saksamaa kultuurile ja vaimule. „Metamorfoosid“ on üheosaline sisekaemuslik teos, mille sümfooniline vorm väljendab justkui helilooja sisemonoloogi, ent samal ajal on iga partii iseseisva mõtte kandja, mis peab teose polüfoonilisest faktuurist selgelt välja kostma. Algselt on teos kirjutatud 23 soolokeelpillile, kuid WKO ja TKO esituses kõlas see suurema koosseisuga. Ometi säilis muusikas selgus ja detailirohkus, Risto Joost oli orkestrite tasakaalu täpselt paika sättinud, nii et publikuni kandus läbipaistev polüfooniline faktuur. Kimbutama jäi vaid küsimus, mismoodi partiid olid jaotatud.

Huvitavalt üles ehitatud kavale lisandus kaks lisalugu. Michael Barenboim esitas Bachi partiita E-duur teise osa „Loure“, orkestrid omakorda Lydia Austeri „Meloodia“. Maitse asi, ent mõlemad palad mõjusid kohatu kõrvalepõikena, mis ei sobitunud kava kontseptsiooni ega lisanud sellele midagi uut – veidi isegi lõhkusid õhtu terviklikkust.

Kokkuvõttes jäi kontserdist kõlama selle läbivaks jooneks olnud vaimustav kammermuusikalik mõtlemine – isegi kahe kammerorkestri ühendamisel säilis nõtkus – ja võrdne partnerlus. TKO ja Joost on koos musitseerinud juba aastakümneid ning paistab, et ka WKO ja Joosti koostöö on vaid ühe hooajaga kujunenud inspireerivaks muusikaliseks suhteks.

Post scriptum. Ühest on tuliselt kahju. Samal õhtul esines Tallinnas teinegi ühendorkester: Soome Barokk­orkester koos vanamuusikaansambliga Floridante. Ilmselgelt on pealinna kontserdielu nii tihe, et korraldajad ei jõua oma üritusi teiste samalaadsetega sünkroniseerida. Jõudsin küll enne Estonia kontserdisaali leekimist suure osa concerto grosso’dele üles ehitatud kavast Nigulistes ära kuulata, paraku varjutas WKO ja TKO kontserdi emotsioon varasema.