Kui küsida, kuis tunnen endas ära alverlikkuse, siis kõige paremini oskan end sobitada tõdemusega „Eesti kirjandusloost“ (2001): „Luuletajamina ei tunne hirmu tumedate tungide kuristike ees; vastupidi, need ahvatlevad.“ Ka minus elutseb janu sõnastada kõiksuguseid tumedusi, kirjutada need ilustamata ümber, võtta hambusse ka kõige „koledamad ja sobimatumad“ teemad, olla selle nimel kas või persona non grata. Ma ei usu naiivselt, et ilukirjandus üksi on suuteline maailma muutma, aga väidan, et luule ja proosa suudavad maailma kirjeldada, vahendada, kommenteerida viisil, mida ükski teine meedium ei valda. Ühiskonnas on alati kihte, keda sõnastada, dogmasid, mida murda. Mis teeks seda paremini kui tundlik, samal ajal terav poeetiline tekst?
Ilukirjandus muudab inimesi, libiseb raamatutena sadade sõrmede alt läbi ja inspireerib ka riiulis tolmukihi alla mattununa. Mulle meeldib lugeda tekste, mis ei karda. Ja mulle meeldib kirjutada tekste, mis julgevad karta. Kirjandus on minu silmis samavõrd õrn, haavatav ja pehme, kuivõrd ta on halastamatu. Ta hoolib ja hoiab, kuid ei tee allahindlust, ei unusta ega lase unustada. Jah, ütlen tema, sest kirjandus on sama elav kui nood inimlikud ja mitteinimlikud kehad, keda ta endas kannab. Nii ei suuda ma ka samastuda mõtteviisiga, mis väidab, et kirjandus vaagub hinge. Loeme pidevalt kõike enese ümber ja sees – ka see teadlik või teadvustamata akt on miski, mil on potentsiaali võtta kirjanduse kuju. Loeme hommikul peegelpildilt oma nägu, eelnevaid päevi ja tulevasi homseid, eri ruumides loeme nii lähedaste kui ka võõraste pilke. Kõigest, mida loeme, ei sünni raamatut, isegi luuletust mitte, kuid omal moel leiavad need juhuslikud äratundmised ja võõrastused, rõõm ja õõv kirjanduses ikka koha. Iga keha – olgu elus või elutu – on laetud ilukirjandusliku potentsiaaliga, isegi kui temast ei saa kaunist keelelist artefakti.
Võlgnen tänu kõigile, kes on mind rõõmustanud ja vihastanud – tänu vastuoludele, nende lakkamatule ja lõppeks siiski ilusale dialoogile sünnivad ka minu tekstid. Ennekõike kuulub mu tänu aga ikkagi Betti Alverile, kes on minu – ja usun, et ka teie – mõtetes vägagi elus. Nii ka tema looming, mis ei saagi kunagi surra. Samaväärne tänu kuulub Betti Alveri kirjandusauhinna žüriile, Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonnale ja „Tsükli“ naiskonnale, aga ka lugejatele ning kõikidele sõpradele-pereliikmetele, kes mulle ikka kaasa elavad.
Loe lisa: debüüdiauhinna žürii liikme Rahel Ariel Kauri artikkel kuuest nominendist
