Olete viimasel ajal märganud, et kuidagi igav on ja ei viitsi vaadata mõnd uut VOD-platvormil pakutavat sarja või filmikest? Olge mureta, võib-olla on asi lihtsalt selles, et teil pole telefoni käes.
Pole ju kellelegi üllatuseks, et nii raamatut lugedes kui telepilti vaadates, samuti süües on järjest raskem telefoni käest panna, rääkimata sellest, et ilmselt on ühe WC-külastuse keskmine pikkus eksponentsiaalselt kasvanud, kuna skrollitakse mitte paberit, vaid lõime.
Oleme jõudnud olukorda, kus televaataja on suure tõenäosusega samal ajal ka telefonis. See on toonud nišikäibesse mõiste second screening ehk teisese ekraani vaatamine, mis tähendabki seda, et esmasele ekraanile, näiteks televiisori omale, lisandub teine ekraan ehk vaataja istub pidevalt korraga kahes infovoos. Mida sellises olukorras teha? Progressile ju kätt ette ei pane, seega tuleks olukord ära kasutada ning selle tulemusena ongi voogedastushiiud hakanud looma uut sisu nii, et telefonitarbimine on sarjadesse sisse arvestatud. Kuna on ilmne, et telefonisisu kaasamisvõime on kordades tugevam, siis muutub nn teine ekraan õige kiiresti esimeseks ekraaniks ja tulemuseks on mitte televaataja, kes on ka telefonis, vaid telefonivaataja, kellel mängib midagi taustaks.
Põhjus ja tagajärg on omavahel kohad vahetanud ning ehmatava arengu tulemusena on uued sarjad ja filmid toodetud nii, et need ei segaks vaatajal rahulikult tarbida telefonisisu. Kuna vaataja tähelepanu on hajutatud, ei tohi TV-sisu olla häiriva loomuga, et telekat välja ei lülitataks ja reitingud alla ei läheks. Väidetavalt instrueerib Netflix oma sisuloojaid jälgima, et toode oleks „teiseekraanilik“, s.t vaatajal peab olema toimunust täielik ülevaade ka siis, kui ta teleekraani ei jälgi. See on toonud sisusse mitmeid muudatusi: kõik süžeepöörded peavad olema dialoogis ette signaliseeritud, tekstis tuleb aeg-ajalt üle korrata sisupunktid, rohkem rõhku pannakse taustajutustajatele – rõhk liigub tasapisi visuaalselt auditiivsele. Sisuliselt pole enam vahet, millised audiovisuaalsed tooted välja näevad. Igihaljas konstateering, et „film on visuaalne meedium“ hakkab voogedastuses oma tähendust kaotama. Esmase kontrolli läbimiseks piisab standardsiledusest ja enamat ei nõutagi. Sama taktikat on juba ammusest ajast järginud pärastlõunased seebisarjad, mille loogika ongi üles ehitatud majapidamises ringi askeldavate triikivate-kokkavate koduperenaiste päevaseid harjumusi silmas pidades ning arvesse võttes, et majapidamistööd ei luba neil vahetpidamata ekraanile vaadata, aga sisust tahavad nad ikka aru saada. Seega eemalduvad VOD-platvormid hoolimata oma ambitsioonidest tegelikult hoopis kinodest, kus nad end nii väga kehtestada soovivad (tõestada, et nende filmid on võrdväärsed kinofilmistuudiote omadega) ja lähenevad päevaste seebisarjade maailmale.
Palju on arutatud kino rolli muutuval meediamaastikul, aga selles voogedastuse „teiseste ekraanide“ valguses on kino jäämas ainsaks kohaks, kus seda nn second screening’ut (veel) teha ei saa ja seetõttu peab kinos pakutav sisu ilma telefonivoo abita ise püsti püsima. Seda vajalikum on praegu ja edaspidi hoida rangelt kinni kinode telefonikeelust. Ole sinagi see julge halb inimene ja käsi telefon kinos kinni panna, sest kinosaal on praegu peaaegu viimane paik, kus seda vabadust pakutakse.
