Iibe üle arutledes on nüüd raske mitte kõlada nagu vanem, kui manitseti oma täiskasvanud järeltulijat: „Miks sul veel lapsi ei ole?“

Vastus on tihti ikka üks: „Pole veel õige aeg.“

Praegune iibe seis Eestis ei ole moraalne kriis ega rahvuslik katastroof, vaid ühiskonna arengu loomulik tagajärg. Linnastumine, kõrgem haridustase, naiste autonoomia ja uued vajadused heaoluriigis on osa selle muutuse põhjustest. Küsimus pole selles, et lapsi ei taheta, vaid et uus ühiskond pole loonud tingimusi, kus lapsesaamine oleks turvaline, mõistlik ja tulevikku vaatav otsus.

2025. aastal avaldatud iiberaportis rõhutatakse,¹ et sündimuse langus ei ole seotud rahaliste toetuste suuruse, vaid mitme teguriga, mille hulka kuulub väärtusnihe laste olulisusest täiskasvanu elus. Väiksem iive on paratamatus igal pool, kus riik areneb ning ühiskonna heaolu kasvab. Küsimus on rohkem selles, kas see langus stabiliseerub või süveneb, ja milline tähendus sellele ühiskondlikus diskursuses antakse.

Progressiivide seas korraldatud arutelu käigus selgus, et valdav enamik soovib lapsi, kuid tajub sealjuures takistusi või ebakindlust. Liikmed, kes on juba lapsevanemad, tõid välja, et nende otsust on enim mõjutanud majanduslik seis ja partneri usaldusväärsus.

Raha ei kompenseeri turvatunnet

Rahalised toetused ei tee kedagi valmis lapsevanemaks. Need aitavad juba otsuse teinuid. Kaalutluste poolelt jääb raha alla emotsionaalsele ja majanduslikule turvatundele, mis tagavad kindluse, et lapsesaamisega ei kuku maailm kokku. See turvatunne tähendab stabiilset töökohta, rahuldavat eluaset, toimivat tervis­hoiusüsteemi ja toetavat kogukonda. Beebibuumid ongi ju tekkinud eelkõige oludes, kus peredel on olnud lootust paremale tulevikule. Samuti on lootus eredaim pärast keerulisi perioode – pärast sõda, kriise, riigi iseseisvumist. Ebakindlatel aegadel ei kiirustata lapsi saama.

Tänapäeva noored ei pelga lapsi, vaid ebakindlust, mis ühiskonna igast nurgast vastu peegeldub. Hirm tuleviku ees on tugevam kui soov „rahvast päästa“. Progressiivsete noorte seas peetakse lapse saamise esimeseks eelduseks sobivat partnerit. Lisaks toodi välja, et kui eluaseme hind kasvab kiiremini kui palk, kui töö kõrvalt vaba aega napib ja pinge all kannatatakse sõja tõttu, siis ei päästa ka 80 euro suurune lapsetoetus. Sellises olukorras on loomulik, et inimene muretseb esmalt enda ja alles hiljem järelkasvu pärast, kui üldse.

Noored naised ja mehed liiguvad eri suunda

Praeguse põlvkonna üks valusamaid paradokse on meeste ja naiste väärtuste suurenev erinevus. Noorte seas on liberaalseid, võrdsust väärtustavaid naisi rohkem kui mehi; hariduslõhe süveneb ja väärtuslõhe koos sellega. See tähendab, et paratamatult satuvad kokku osapooled, kelle tõekspidamised omavahel ei ühti. Praegune generatsioon liigub suunas, kus erineva väärtushoiakuga inimesi eelistatakse vähem suhtekaaslaseks,² eriti liberaalsete noorte seas. Lapsesaamist ei tee siinkohal keeruliseks mitte „karjäärinaised“, vaid see, et sarnase maailmavaatega partnerit, kellega armastav suhe tahetakse luua, on raskem leida. Progressiivseid mehi on, kuid nagu üks liige välja tõi, kasvab ka nende arv, kes on saanud aru, et konservatiivsed hoiakud tõukavad naisi eemale, mistõttu varjatakse oma tegelikke seisukohti (performative male). Selle kogemusega võib kaasneda suurem valvsus, mis viib teiste usaldamisel sügavate kõhklusteni.

Paradoksile lisandub lähisuhtevägivalla ja toksiliste suhete hirm. Iga kohtuotsus, mis normaliseerib vägivalda või õigustab seda tagurlikel põhjustel, õõnestab usaldust riigi ja õigussüsteemi vastu. Kui noored näevad, et riik ei paku õiglast kaitset, siis nad ei soovi end siduda ei suhte ega lapsega, kuna võivad jääda kaitsetuks. Lasteta olemine on sellises seisus turvalisem, sest see hoiab eemal ühiskonna ja kohtuvõimu kriitika, kui võidakse ette heita, et süü peitub sinus, et tegid „vale“ valiku ega suutnud väärkohtleja käitumist ette aimata.

Kodune eeskuju

Kui tuleb hakata peret looma, saadakse lapsepõlvest eeskuju. Paljud progressiivid leiavad, et vanemate omavaheline suhe ning omaenda kogemused suureks sirgumisel on kujundanud nende eluvaateid. Kui kodu on olnud turvaline, siis on loomulik, et tahetakse seda tulevasele põlvkonnale edasi anda. Aga kui lapsepõlves tuli taluda vägivalda, hoolimatust ja vaesust, siis kerkib oma lapse saamisel moraalne ja emotsionaalne dilemma. Paratamatult tekib mitu küsimust. Kas on õiglane neid siia ilma tuua? Kas nad üldse saavad elada täisväärtuslikku elu? Kas ma saan hakkama, kui juba endaga on probleeme?

Düsfunktsionaalsetes peredes kasvanud noorte ees on kolm peamist rada: mustri kordamine, lapsesaamise välti­mine või tervenemine. Kõige raskem (ja tõenäoliselt haruldasem) on viimane – leida abi, juurida välja vanad tõeks­pidamised ja kasvatada oma lapsi teistmoodi, kui ennast kasvatati. Eriti ohtlik on arusaam „kui peksab, siis armastab“, sest selle omandanud inimesed lepivad lähisuhte vägivallaga, nad ei ole õppinud tundma armastust väljaspool enese­ohverdust.

Juhul kui noor raskest peretragöödiast eemaldub ja kogemuse seljataha jätab, võivad järgmisena üles kerkida puuduliku kogukonna probleemid. Ei pruugi olla lähedasi, kes laste kasvatamisel toeks või eeskujuks oleksid. Tänapäeva individualistlik kultuur ja elulaad lisavad koormust ega osuta lahendustele väljaspool rahalisi väljaminekuid, pigem korrutatakse arusaama nagu „mis sa vingud, elu ongi raske“, taamal eesmärgina mingi „ettemääratud kohuse“ täitmine isikliku, pere- või ühiskonna õnne asemel.

Iibe ümber toimuv arutelu on liialt polariseerunud

Nii nagu inimestele üldiselt ei meeldi teha seda, mida neil kästakse, nii ei tekita ka poliitikute ütlused naiste „lastesaamise kohustusest“ ahvatlust see ülesanne teostada. Niisugune surve ei tekita solidaarsust, vaid trotsi. Sama lugu on aruteludega İstanbuli konventsiooni üle – selle asemel et parandada naiste turvalisust otsitakse põhjust, miks see konventsioon on n-ö soopropaganda. See ei ole demograafilise kriisiga tegelemine, vaid ideoloogiline sõda, kus põhimõtteliselt on laps relv, mitte eesmärk. Progressiivne liikumine kindlasti ei näe lapse ilmaletoomist rahvuse kaitsemissioonina. Lapsi saadakse siis, kui vabadus ja võrdsus on tagatud, s.t kui selleks on soodsad tingimused. Nagu üks meie liikmeid on öelnud: „Kui peame oma põhiõiguste eest võitlema, siis pole meil aega lapsi saada.“

Soov suurema „küla“ järele

Vanarahvatarkuse järgi on lapse kasvatamiseks vaja tervet küla. Sellesarnast vaadet omavad progressiivid olukorras, kui neist peaksid saama lapsevanemad. Aga paljudel pole enam seda küla. Pered on laiali: noored elavad üürikorterites, vanavanemad teises linnas, kogukonna­tunnet asendab poliitiline ja ühiskondlik polariseeritus. 2016. aastal kinkis MTÜ Tagasi Kooli Toomas Hendrik Ilvesele sama mõttega plakati. President vastas: „Proovime seda küla siis suurendada.“ Üheksa aastat hiljem võiks sama lause riputada sotsiaalministeeriumi seinale. Pole vaja rohkem loosungeid, vaid süsteemi, mis kasvataks kollektiivi, kellega tulevasi põlvkondi koos ellu juhatada.

Soov lapsi saada ei ole kadunud, aga praegune ühiskond ei soodusta nende saamist. Laste kasuks otsustamine on alati olnud lootusrikas valik. Ja lootus vajab keskkonda, kus inimene tunneb, et ees on turvaline tulevik. Meie vaade seob iibemured sotsiaalpoliitika, võrdsuse ja hooliva riigiga, mis kõik vajavad pilguheitmist pimedatesse nurkadesse. Kindlasti on seal hulgas sooline väärtuslõhe, kogukonna- ja turvatunne ning juba kasutusel olevad meetmed. Tasub ka kaaluda, kas praegust käsitlust peaks võtma „kriisina“ või tuleks soovituste andmisel ja muudatuste tegemisel arvestada olukorra loomuomasusega.