Kui ma esimest korda pikemalt Taškendis olin, ei saanudki veel aru, mis on valesti. Justkui olnuksin mina vale. Inimesed olid ülisõbralikud, hirmu ei tekkinud ka (naisena) pimedas linnas liikumisel, naabrid tervitasid (vene keeles), ülikooli söökla oli vaikne ja puhas, söök maitsev ja odav. Alkoholivaba söögikultuur viitab islamile. Minu üürikorteri vastu ehitati 30korruselist marmorpõrandate ja hiigelsuurte akendega korrusmaja, öösel olid tänavad küll pimedamad kui Tallinnas, aga (valgete) autode tulemeres oli võimalik liikuda ka jalgsi. Mu kodulinn Kärdla on pimedam.

Linn oli korras, veidi prügi, veidi tolmu, aga siiski pargid, väljakud ja nõukogulik suurlinna ambitsioon koos peaväljaku (emiir Timuri ausamba) ümber poolkaares tänavatega. Milline veider ajalugu, millest linna arhitektuuripärandisse on jäänud vaid tükike vana Taškenti ümber Chorsu turu (’nelja-tee-turg’). Süüdi on suuresti 1966. aasta maavärin, millele vanad ehitised vastu ei pidanud. Planeeritud linnaruum on harjumatu, sirged teed, ridades pargipuud ehk kõik see, mis keskaegses looduse järgi ehitatud linnaruumis oli teisiti. Või ikkagi on ka pealispind, mille all on oodatust parem sisu: presidendipalee ehk „kõige suurem valge maja maailmas“, Prantsusmaalt kohale lennutatud muld uue konverentsikeskuse ees, Itaalia marmorist palee …

2016. aastal pärast isakese Islom Karimovi surma sai võimule Šavkat Mirzijojev, kes alustas reforme nn uue Usbekistani sildi all ja avas riigi välisinvesteeringutele. Suurinvesteeringute puhul on säilinud riigi osalus, olgu näiteks Coca-Cola ja Chevrolet (toodetakse UzAuto alt). Orano (tuumakütusetsükli korporatsioon, Prantsusmaa ettevõte) on vahest üks väheseid, kus välisettevõtja on lastud riigi kontrollitud maavarade kallale. Rikkus kasvab, pigem ostetakse puuvilla sisse, enam ei olda puuvillavabariik.

Usbekistanis toimub demograafiline areng vastupidiselt Eestiga: rahvastik kasvab kiiresti, mediaanvanus on 27 aastat (Eestis 43), sündimuse määr on 3,3 (Eestis 1,2), lähiaastatel jõutakse 40 miljoni elanikuni ja juba praegu on rahvaarv võrreldav Poola või Ukrainaga. Usbekid nõustuvad, et Nõukogude võim tõi hariduse, õigemini, massihariduse, sest enne 1920. aastaid toetus Usbeki haridussüsteem islami traditsioonidele. Islami hariduse tuum on olnud mektebid ja medresed – alg- ja kõrgemad koolid. Mõlemas oli keskne koraani õpetus, s.t õpiti araabia tähestikku, õpetajad olid vaimulikud ja õpilased poisid. Kuulsad medresed olid XIV-XV sajandil (ka Euroopas) kui tuntud astronoomia, meditsiini ja filosoofia uurimiskeskused. Haridus oli elitaarne ja vähestele (meestele) kättesaadav.

Nõukogude aega meenutatakse hea sõnaga ka ülikoolis, kõrgharituid oli tollal umbes 10% rahvastikust ja neil olid suured privileegid. Uus rahva isa on seadnud eesmärgiks teha usbekkidest haritud rahva, suurendada kõrghariduses osalusmäära 50%-ni (Eestis on see näitaja veidi alla 40%). Kõrgkoolide arv ongi kasvanud 77-lt (2016) 210-le (2023), neist 65 on era- ja viimastest omakorda 30 välisülikoolid (enamasti Vene, Korea ja Hiina kapitalil, aga ka Venemaa riiklike ülikoolide filiaale on omajagu). Kas samasugune seis nagu meil 1990ndatel? On ka erinevusi.

Rahvastiku kasv, haridusjanu ja suure­joonelised riiklikud plaanid on tekitanud käärid ligipääsu ja unistuste vahel – 37,5% elanikkonnast on alla 19aastased ja haridustulemused (PISA testide põhjal) kõigi postkommunistlike riikide seas madalaimad.

Rahva isa pakub ühe lahendusena nn superlepinguid, mis on seadusjärgne võimalus osta sisseastumisõigus kõrgendatud õppemaksu eest, seda juhul, kui eksamitulemus ei vasta nõutud tasemele. Meie* näeme seda kui vana süsteemi seadustamist – korruptsiooni tunnustamist. Ülikooli ostetakse ennast tutvuste kaudu. Me oleme vist selle juba unustanud, et süsteemi „peab määrima“ – Usbekis on korruptsiooni tajumise indeks üks madalamaid maailmas, mis viitab väga kõrgele korruptsioonitasemele.

Miks on Kesk-Aasia korruptiivne? Eks mäletame ise, et suur osa sellest on patriarhaalse ühiskonnakorralduse ja kultuuri küsimus. Tugev keskvõim on ehitatud n-ö idamaade traditsiooni järgi ja iga vasall „müüb“ võimu teostamiseks lubasid oma alamatele. Impersonaalsete turgude, s.t kirutud turumajanduse, asemel toetutakse võrgustikele ja teenetele. Kogukonnakultuur individualistliku asemel. Kõrghariduses vähendab korruptsiooni peamiselt usk demokraatia toimimisse. Üllatab, et erinevalt teistest sovetlikest piirkondadest ei ole Kesk-Aasias suhteline jõukus seotud usuga demokraatiasse, s.t rikkamaks saamine ei ajenda rattaid vähem määrima.

Jalutan Šotha Rusthaveli nimelisel tänaval, veel oktoobris saan oma lemmikrestoranis väljas istuda ja see on üks vähesed kohti, kus rahvustoidu kõrvale võib juua alkoholi. Mõtlen mõnuga eesootavale viieeurosele õhtusöögile. Minu kõrvallauast küsitakse aktsendita vene keeles, ilmselt turist: „Otkuda võ? … Nu kak u vas tam, žizn bez nas stala huže“? Minu vastuse peale läheb ta näost ära ja maigutab ja minuga enam juttu ei tee. Huvitav, mida minu ülikooli lauanaaber Musojon oleks vastanud?

* Niveditha Prabakaran, Kaire Põder, Gaygysyz Ashyrov, Preferences for Democracy and the Perceived Importance of Cronyism for University Admission in Central Asia, in „The Political Economy of Legal and Governance Reform in Central Asia: Law, Informality and Social Norms“, eds. K. Ruziev, R. Urinboyev. Palgrave’s International Political Economy Series, 2026.