1689. aastal kohtusid Nertšinski küla lähedal lagendikul Vene ja Qingi keisririigi saadikud, et esimest korda ametlikult kinnitada riigipiir.¹ Venelased ihaldasid saada enda valdusesse suured alad Amuuri jõe kahel kaldal, kuid hiinlased panid oma sõjalise üleoleku maksma ning surusid venelased Baikali järve ja Arguni jõeni. Jesuiidi munkade abiga valmis ladinakeelne Nertšinski piirilepe, mis on päris esimene Hiinaga sõlmitud läänelik lepe ajaloos. Kui see piir oleks jäänud pidama, oleks praegugi tõenäoliselt Pekingi kontrolli all kogu Kaug-Ida, kaasa arvatud Kamtšatka poolsaar ja Sahhalin, ning võiks ehk tõsimeeli uskuda, et Hiina ja Venemaa piiritu partnerlus on siiras.

Täiemahulise Vene-Ukraina sõja kolmandal aastapäeval selle aasta veebruaris kuulutasid Xi Jinping ja Vladimir Putin taas selle ideaali kehtivust,² justkui otsides kinnitust uskumatule. Sadakond aastat pärast Nertšinski piirilepet kuulutas Peterburi ühepoolselt kõik Hiinaga sõlmitud kokkulepped tühisteks ning asus pealetungile, võttes enda valdusesse nii Amuuri jõe oru kui ka Haishenwei linna, mida tänapäeval tuntakse Vladivostokina (’Ida valitseja’). Piir Venemaa Föderatsiooni ja Hiina Rahvavabariigi (HRV) vahel on endiselt enam-vähem seal, kus see 1860. aastal maha märgiti. Venemaa on pärast Macau ja Hongkongi taasühendamist emamaaga XX sajandi viimastel aastatel ainus koloniaalvõim, mis ei ole XIX sajandil Hiinalt võõrandatud alasid tagastanud. See tõik on teada Hiinas ka lihtrahva seas.

Selle aasta lõpus ilmub Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) ülevaade, mis annab vastuse küsimusele, mida õigupoolest arvavad Venemaast nn tavalised hiinlased. Räägitakse Venemaa ja Hiina siirast sõprusest, koostööst rahvusvahelisel areenil, ühisest vastuseisust Ameerika Ühendriikidele, kuid on ka neid, kes ei saa märkimata jätta Nertšinski piirilepet ja XIX sajandi koloniaalagressiooni. Hiina internetiavarustes levivate lugude põhjal saab sealt süsteemse ülevaate, milliseid hinnanguid Venemaale antakse.

Positiivsed analoogiad

Venemaa positiivne kuvand on osaliselt seotud veendumusega, et Hiina ja Venemaa on sarnased: kaks jõuliselt juhitud suurriiki võitlevad Ameerika Ühendriikide hegemoonia vastu. Paradoksaalselt ulatuvad selle narratiivi juured XIX sajandi koloniaalperioodi, mil Qingi riik oli sunnitud loovutama kogu Kaug-Ida Vene keisririigile. See tõik jääb neis narratiivides mõistagi mainimata, sest Vene agressiooni kajastamine läheks vastuollu narratiivi peamise eesmärgiga tekitada Venemaa vastu kaastunnet. Venemaad kujutatakse hoopis agressiooni ohvrina, just nagu Hiinatki, mis peab iga hinna eest võitlema lääneriikide agressiooni vastu. See narratiiv on Moskva tegevuse toetamise eeldus: kunstlik konstruktsioon loob Venemaast kuvandi kui ohustatud või alandatud riigist, mis vajab kaitset ja poolehoidu. Näiteks esitab üks artikkel³ argumendi, et NATO on aastaid pannud Venemaa kannatlikkuse proovile, esmalt kehtestades majandussanktsioone ja seejärel ähvardades hõivata Kaliningradi oblasti. „On ilmne, et selliste plaanide taga peituvad [lääneriikide] kurjad kavatsused,“ kirjutab autor. Pekingil ei jää muud üle kui Venemaad toetada.

Kuid Venemaa ei ole Hiina narratiivides pelgalt ohver. Venemaa on nagu Hiinagi territoriaalne suurriik, millel on tugev poliitiline liider. Vladimir Putin on hiinlaste seas imetletud ning kuna teda peetakse Venemaa kehastuseks, on Venemaa kuvand nabanööri pidi Putiniga seotud.⁴ Putinit peetakse sama jõuliseks kui Xi’d, isegi kõikvõimsaks liidriks, ainsaks, kes on võimeline alistama Venemaa siseriiklikud ja rahvusvahelised väljakutsed. Putini autoritaarsed meetodid on paljude hiinlaste silmis õigustatud. „Venemaa saab olla ühtne ainult tugeva liidri juhtimisel,“ märgib üks artikkel, võrreldes Putinit Ivan Julma, Peeter Suure ja Staliniga.⁵ Putinit ennast nimetatakse aeg-ajalt Putin Suureks (pujing dadi), mida võiks sama hästi tõlkida kui „keiser Putin“. Venemaad ja Hiinat ühendab veel nende Aasia päritolu. Aleksandr Dugini⁶ kombel peetakse Venemaad aasialikuks jõuks, mis on pärinud mongolitelt mitmeid positiivseid jooni ja seetõttu hiinlastele kultuuriliselt mõistetavam.

Mitmed autorid käsitlevad Venemaad ka Ukraina sõja vältimatu võitja ja loomuliku suurriigina. Levib uskumus, et venelased on võitmatud (kasutatakse mõistet „zhandou minzu“ ehk „võitlev rahvas“) – üritasid ju Venemaad alistada Hitler ja Napoleon, aga edutult. Säärase essentsialistliku käsitluse tõttu on Venemaa võit praegu kestvas konfliktis läänega seega ette määratud. Omistada Venemaale ja venelastele olemuslik tugevus ei ole siiski kuigi hiinapärane, kuna see on vastu­olus nii marksistliku kui ka konfutsianistliku epistemoloogiaga. Marksistlik mõtlemine on juurdunud dialektilises materialismis ja rõhutatakse, et reaalsus on dünaamiline. Ka inimloomust tuleks Marxi järgi mõista kui „sotsiaalsete suhete kogumit“, mitte kui fikseeritud olemust.⁵ Konfutsianismi järgi on inimloomuse puhul tegu bioloogiliste või psühholoogiliste puudustega, mis on kõrvaldatavad õige hariduse toel.⁶ Venemaa kujutamine essentsialistlikult militaristlikuna ei ole seega kahe olulise Hiina kultuuritraditsiooni seisukohast sugugi loomulik.

Sellele vaatamata on usk Venemaa sõjalisse jõudu ja vältimatusse võitu tugev. Asjaolu, et venelased on alati olnud „võitlev rahvas“, teeb Venemaa võiduvõimalused mitmete hiinlaste silmis veelgi ilmsemaks. Enamik selle narratiivi pooldajaid on veendunud, et nii on see olnud minevikus ja nii jääb see ka edaspidi.

Pragmaatilised narratiivid

Pragmaatilised narratiivid on samuti Venemaad pooldavad, kuid eristuvad positiivsetest emotsionaalse laetuse poolest. Moskva toetamisest räägitakse pigem pika hambaga, kuna paljude hiinlaste silmis on Venemaa endise koloniaalvõimuna Hiinale ohtlik ega vääri Pekingi sõprust. Toetust Venemaa püüdlustele põhjendatakse pragmaatilise vajadusega võidelda Ameerika Ühendriikide hegemoonia vastu. Samuti peavad hiina netikasutajad oluliseks Venemaa-Ukraina sõjast õppida ning olukord enda kasuks ära kasutada. „Las nad madistavad, meie areneme siin vaikselt edasi,“ sedastab üks küüniline arvaja.⁷

Pragmaatiline vaade on vahest kõige paremini kooskõlas Pekingi ametlike seisukohtadega. Kuigi avalikult räägitakse rahust, on Pekingi toetus Moskvale ilmne. HRV ei saa endale Venemaa kaotust lubada. Selle tõdemuse ütles Hiina välisminister otse välja Kaja Kallasele, kui viimane väisas suvel Pekingit.⁸ Kuid sellest seisukohast ei maksa välja lugeda, et Venemaa ja Hiina partnerlus on tõepoolest piiritu. Hiina ametlikes ja vähem ametlikes ajalookirjutistes on kirjeldatud Venemaa koloniaalagressiooni mööndusteta ega lasta avalikkusel neid XIX sajandi sündmusi unustada. Paljud hiinlased on vihased Venemaa peale, kuid möönavad, et vaen tuleb praegu kontrolli all hoida, et Hiina saaks lõpuks ometi Ameerika üle võidu. Nad usuvad, et kunagi saabub päev, mil Hiina on piisavalt tugev, mil Ameerika hegemoonia on ületatud ja Hiina sotsiaal-majanduslikud probleemid lahendatud. Ning siis makstakse Venemaale kätte: võõrandatud Ida-Siberi alad saavad taas Hiina omaks.

Selline Hiina-Venemaa suhete tõlgendus on võimalik tänu „ühisrindele“ (tongyi zhanxian gongzuo), kui „mitte­vaenulikud vastasseisud“ lükatakse edasi ja keskendutakse elu ja surma küsimustele. Vastasseis Venemaaga on praegu „mittevaenulik“, aga kui Ameerika Ühendriikidega on arved klaaritud, muutub see taas „vaenulikuks“ ning 2004. aastal sõlmitud piirilepe võib osutuda küsitavaks. Mitmed hiina netikommentaatorid kirjutavad, et Venemaa on ju korduvalt kohelnud Hiinaga sõlmitud piirileppeid kui vanapaberit⁹ – miks ei võiks Hiina siis vastata samaga?

Negatiivsed narratiivid

Hiina netiavarus kubiseb Venemaa-kriitikast. Juba mainitud negatiivsete hoiakute kõrval on paljud hiinlased veendunud, et Venemaa ei ole tegelikult tugev suurriik, vaid hinge vaakuv nõrguke. Venemaa sõjalised ja majanduslikud raskused, mille kohta jõuavad uudised tahes-tahtmata ka Hiina ühismeediasse, on tõsiselt kahjustanud riigi mainet. Näiteks kirjutab üks kommentaator, et „selle sõjaga on Venemaa paljastanud oma tõelise palge. Venemaa ei ole mitte tiiger, vaid kass“⁹. Teine aga lisab: „Kui Venemaa ei suuda sõda isegi Ukraina vastu võita, siis ei ole see enam Venemaa,“ seades kahtluse alla põhjanaabri olemuse. Usutakse, et Venemaa kaotab sõja ning laguneb seejärel.

Selle hoiaku kohaselt peetakse Venemaad ahneks, ülbeks ja täiesti ebausaldusväärseks. Mõnikord paigutatakse Venemaa ühte punti kõigi teiste Hiina kunagiste või tänapäeva rivaalidega, võrreldakse seda Ameerika või koloniaalajastu Suurbritanniaga. Kõige üllatavam on Venemaa kõrvutamine Hiina ajaloolises mälus kõige vihatuma vaenlase Jaapaniga – ja selles väljendub äärmine hukkamõist. Mitmed kommentaatorid on segaduses, miks peavad üldse nende kaasmaalased Venemaad sõbraks. Näiteks: „Venelased ei ole hiinlaste sõbrad, neil on ainult oma huvid. Ma ei tea, miks nii paljud hiinlased seda ikka veel ei mõista.“¹⁰ Kuigi 70–80% hiinlastest suhtub Venemaasse positiivselt¹¹, näitavad säärased hoiakud, et Venemaa kuvand ei ole hiinlaste seas ühtne.

Lõpetuseks

Kuigi domineerivad positiivsed narratiivid ning Venemaa kuvand hiinlaste silmis näib ajaloolistele tülidele vaatamata hea – seda kinnitavad mitmed küsitlused¹² –, peetakse põhjanaabrit muu hulgas ahneks ja reeturlikuks riigiks ning Putinit saamatuks ja verejanuliseks liidriks. Kuigi riigijuhid võivad praegu poliitilise eesmärgi nimel Venemaa koloniaalsetest ambitsioonidest mööda vaadata, ei suuda seda sageli teha üha natsionalistlikum avalikkus.¹³

Kirjeldatud Venemaa kuvandist Hiina avalikkuses saab lugeda juba mainitud RKK raportist, mis ilmub lähiajal, Nertšinski piirileppe olulisuse kohta aga juba trükivalgust näinud Tartu ülikooli Aasia keskuse ülevaatest „Chinese netizens’ perceptions of the Sino-Russian border“¹⁴, kus on vaadeldud Hiina-Vene piiri küsimust lähemalt. Muu hulgas sedastatakse, et paljud hiinlased ihaldavad endale Vladivostoki linna ning ihuvad hammast suurtele Ida-Siberi aladele Amuuri jõest põhjas.