Kahele Euroopa filmiauhinnale kandideeriva Läti täispika animafilmi „Jumala koer“¹ autorid, vennad Raitis ja Lauris Ābele, räägivad Baltimaade pärimusest ja ustest, mille on avanud „Vooluga kaasa“².

Kas olete saanud juba palju kaebusi vaatajatelt, kes arvasid, et näevad filmi „Vooluga kaasa“ uut varianti?

Lauris Ābele: Poleks oodanud, aga ei ole! Mõtlesime sellele algusest peale. Kui filmi mõnel festivalil esitlemas käisime, oli see nagu Monty Python: daamid ja härrad, nüüd midagi täiesti teistsugust! Õnneks läks hästi ja kuigi „Vooluga kaasa“ mainitakse ära, lisatakse alati, et see on teistsugune film.

Õnneks armastavad lätlased veidrusi. Teil on Kivirähk ja meie armastame ka Kivirähka! Me küll ei võrdle ennast temaga, aga mulle tundub, et eestlastele ja lätlastele meeldib must huumor. Seetõttu valis meie Riiklik Filmikeskus filmi ka Läti Oscari-kandidaadiks.

Raitis Ābele: Selline asi juhtus küll, et kui panime rahvusvahelise treileri üles, läks see alguses probleemideta YouTube’i. Kui panime sama treileri Läti uudiseportaalide jaoks subtiitritega üles, võttis YouTube video maha, kuna inimesed kaebasid. Kirjutasime, et see on ju kunst, animatsioon, selles pole midagi pornograafilist. Kedagi see ikkagi solvas.

Kas olete Kivirähka lugenud?

Lauris: Jaa! Me tahaksime väga „Mees, kes teadis ussisõnu“ õigusi, et sellest animatsioon teha. Ta ütles alguses ei, kuna tahaks, et selle teeks mõni suur Hollywoodi stuudio mängufilmina. Meie meelest oleks animatsioon väga hea tee nende stuudioteni jõudmiseks. Muidu ei teatagi nii suurepärasest raamatust.

Ma oletan, et ta tegi nalja, aga mis puudutab animatsiooni, siis kas „Vooluga kaasa“ on avanud Läti filmile uksi?

Lauris: Absoluutselt! Väikestel riikidel on väga vaja selliseid edulugusid, et suuremad tööstused nagu Saksamaa, USA, Prantsusmaa vaataksid nende poole. Huvitavaid asju tuleb ju palju …

Raitis: Aga läbi müra on raske nähtavale pääseda.

Lauris: „Vooluga kaasa“ mõju on selles osas suur. Inimesed vaatavad seda ja uurivad, mida te veel teinud olete. Just sai avalikuks, et „Jumala koer“ on nomineeritud mitte ainult parima Euroopa animatsiooni, vaid ka parima Euroopa filmi auhinnale. Ilma filmita „Vooluga kaasa“ ei oleks keegi ilmselt isegi uurinud, mida uut Lätist tuleb. Ainult New Yorgis töötav Signe Baumane, „Vooluga kaasa“ ja nüüd meie olemegi nii kaugele jõudnud.

Raitis: Ma arvan, et see pole hea ainult Lätile, vaid ka Eestile ja Leedule. Varem ei teatud isegi Läti asukohta, parimal juhul, et kuskil Soome läheduses. Nüüd osatakse Baltimaid nimetada. Varem teati meid ainult korvpalli või jäähoki kaudu, nüüd ütled „Vooluga kaasa“ ja hüüatatakse kohe: jaa! See on ikka kõva bränd tervele Baltikumile.

Nii et Läti filmitööstusel läheb seega väga hästi?

Lauris: See kasvab. Üritatakse leida tasakaalu poliitilise tahte ja kunstilise vabaduse vahel. Praegu on selles mõttes väga hea, et poliitilisel tasandil on aru saadud, et kunstilist vabadust ei tohi piirata. Näiteks Leedus olid just kultuurirahastuse vähenemise tõttu meeleavaldused. Lätis on tänu Oscarile ja Kuldgloobusele usaldus kunstnike vastu suur. Meie film on superveider, aga kandideerib ikkagi Euroopa filmiauhindadele. Ilma usalduseta poleks see saanud juhtuda. Nagu ütles Frank Zappa: muusikal läks kõige paremini siis, kui valitses maffia. [Lause on Zappale omistatud ekslikult – A. L.].

Raitis: Et kui kraam töötab, saad raha. Siis tulid uued eksperdid-spetsialistid ja ütlesid, et me kalkuleerime, kuidas kunsti teha. Aga praegu meid õnneks usaldatakse ja miski ikka toimib.

Lauris: Kui vaadata praegusi projekte, siis on peale tulnud uus laine eksperimentaalsemaid filme. Varem tehti väga kindlat tüüpi filme, nüüd on pilt kirjum.

Teie filmi pealkiri ja üks teemaliin pärinevad päriselt sündinud loost Liivimaa mehest, kes end libahundiks pidas. Miks see lugu teid paelus?

Lauris: Kusjuures see lugu on ka Eestiga seotud! Toonane Liivimaa koosnes ju nii Eestist kui ka Lätist. Ivo Briedise algses stsenaariumis oli ka üks tegelane eestlane. Briedis tuligi selle looga meie juurde. Tegemist on ühe kõige paremini dokumenteeritud Euroopa libahundiprotsessiga, mis leidis aset 60 kilomeetri kaugusel Riiast. Algselt pidi sellest valmima mängufilm, mis aga ei õnnestunud. Raitis töötas „Vooluga kaasa“ kallal ja pakkus siis, et võiks teha hoopis animatsiooni.

Raitis: Tegime 2018. aastal dokumentaalfilmi „Balti hõimud. Euroopa viimased paganad“³, selle kaudu Ivo Briedis meid leidis. See käsikiri oli olemas juba kümme aastat tagasi, aga ta ei osanud sellega midagi teha. Siis ütles ta Laurisele, et tema arvates oleme me ainsad, kes võiksid sellega hakkama saada. Ajaloolisest küljest oli meil küll veidi aimu, aga lugesime kõvasti juurde. Alguses oli keskseks liiniks kohtuasi ja kavandasime mängufilmi. Aitasin Gintsil [lavastaja Gints Zilbalodis – A. L.] samal ajal „Vooluga kaasa“ tarbeks animaatorite tiimi kokku panna ja selles maailmas olemine viis mõttele, et prooviks hoopis animatsiooni. Kui liitus Harijs [kaasstsenarist Harijs Grundmanis – A. L.], tõi ta endaga kaasa saatana munandid ja veidrad visuaalid, mis muutsid väga palju stsenaariumi. Lugu muutus rohkem täiskasvanute muinasjutuks, kus on seksi ja vägivalda. Liikusime tõsielulisest loost kaugemale, aga see jäi ikkagi filmi keskmeks.

Kas mõni teema huvitas teid loodud maailmas eriti?

Lauris: Kui tegime „Balti hõime“, oli seal suur osa Eesti kohta. Filmisime natuke isegi Tartus. Kaevasime välja sellist veidrat ajalugu, millest me ei teadnud ja mida koolides ei õpetata. Ameerika Ühendriigid tähistavad järgmisel aastal 250. aastapäeva, meie tähistasime 100 aasta juubelit, aga tegelikult oleme siin liivlastena elanud vähemalt XIII sajandist.

Raitis: Valitsused on vahetunud, rootslased-taanlased-sakslased-venelased, aga inimesed ja kultuur on jäänud. Üks ajaloolane ütles, et me oleme põranda­alused inimesed. Tuleb uus võim ja lähme põranda alla. Nad lähevad ära, meie tuleme jälle välja nagu seened.

Lauris: Mulle meeldiski libahundimetafoor väga: ta on justkui mingi kristluse-eelse šamanistliku ilmavaate kandja. Selle üle on akadeemiliseltki arutatud, kas see libahuntmees mõtles kõik välja või kandis tõesti seda traditsiooni edasi. See kõik huvitas meid väga. Eestis, Lätis ja Leedus on tegelikult palju väga huvitavaid lugusid peidus, mitte ainult see üks libahundiseik. Olen lugenud sarja tehes, kuidas eestlased oskasid surnukeha suvel nädalateks külmutada. See võib olla väljamõeldis, aga sakslased polevat aru saanud, kuidas see võimalik oli.

Taustatööd tehes uurisime ka teaduslikke materjale. Neist asjadest ei räägita koolides, need on muinasjuttudena unustatud, aga akadeemilistes ringkondades on uuritud lugusid, kuidas Liivi­maa nõiad olevat osanud punasteks liblikateks muutuda. On lugu lehmast, kes leiti puruks rebituna ja üks libahundina süüdi mõistetud mees väitis, et ta püüdis tappa nõida, kes oli end liblikana lehma all peitnud. Selliseid juhtumeid on palju. „Jumala koera“ alguses läheb meri kahte lehte lahku nagu piiblis. Samasugune lugu on Liivimaa mütoloogias: libahunt läheb läbi jõe, mis tema teelt taandub.

Väga vanast paganlikust traditsioonist pärinevad ka väesõnad, sajatused, sellised tegelased nagu ussikuningas. Keegi ei tea, kes see täpselt oli, aga arhetüübina on see tänapäevani alles. See on suur väärtus.

Raitis: Lugesin kunagi, et madusid peeti Baltimaadel koduloomadena. Neid peeti heaks endeks, toideti. Nad olid nagu meie draakonid. Me ei kartnud neid, elasime koos nendega. Visuaalselt oli mul aga kõige huvitavam luua vihmane, mudane, kehavedelikest täidetud maailm. Praegu käime mitu korda päevas duši all ja küünitame aevastades kohe salvrätiku järele – oleme liikunud toonasest eluviisist väga kaugele. Näiteks vabaõhumuuseumis näeb veel vana kõrtsi, kus põrand on tehtud kerge kalde all, et õlu, okse ja kakluse käigus valatud veri minema voolaksid. Püüdsime seda tekstuuri animatsiooniga taastada.

Lauris: Aga keerasime kõigele vindi peale.

Filmis on palju seksi, psühhedeeliat, vägivalda, see on üsna eksperimentaalne. Oli teie fantaasias ka midagi, mille osas end tagasi tõmbasite?

Raitis: Tsenseerisime end tegelikult üsna palju. Meie nägemuses on filmi seks pehme Itaalia erootika. Seal ei ole midagi graafilist nagu Jaapani 1980ndate animatsioonis. Kõik on pigem poeetiline. Lisasime nilbusi, kuid selleks, et vaataja naerma ajada – et ta jääks mõtlema, mida ta ometi vaatab. Me ei näita tegelikult eriti otseselt vägivalda ega seksi, see on justkui vaateväljast eemal. Lõikasime filmist välja vaid ühe stseeni, mis oli juba animeeritud. See oli väike jupp, kus olime ise näitlejateks. Vaatasin seda montaažis – issand, kui halb näitlemine – ja helistasin kohe Laurisele, et selle peab välja lõikama. Tema oli vastu: ei-ei!

Lauris: Sest see oli juba animeeritud! Töö oli juba tehtud. Rotoskoopias on nii, et filmime kõike päris näitlejatega ja siis animeerime.

Raitis: Kahjuks oli meil kaks halba näitlejat. Me ise!

Kas kartsite kiriku valulist reaktsiooni? Ristikandjaid pole filmis näidatud just heas valguses.

Raitis: Võib-olla Leedus oleks kartnud. Lätis ja Eestis oleme küll paberil kristlased, aga samal ajal paganad. Me ei ründa ka kirikut ega kedagi isiklikult. Meil ei ole mingit probleemi kellegagi, kes on spirituaalsel teekonnal. Asi on võimu ärakasutamises. Kuna mõned stseenid toimuvad kirikus, siis võib keegi muidugi solvuda, aga meelega solvata pole me sugugi tahtnud. Oleme valmis oma seisukohti põhjendama ja selle eest vastutama.

Lauris: Film ei ole suunatud kiriku kui organisatsiooni vastu.

Raitis: Kui tooksime sündmustiku tänapäeva Riiga või Tallinna, siis ei oleks tegu ilmselt preestriga, vaid selle tegelase rollis oleks mõne muu institutsiooni esindaja.

Lauris: See film ongi tegelikult meie kaasajast, aga mitte tingimata Lätis või Eestis toimuvast. Vaata videoid, kus Putin seisab kirikus ja teda õnnistatakse. Kas see on isegi päriselt kirik? Kes need preestrid tema taga on? See kõik on tohutult silmakirjalik. Samal ajal nii õnnistatakse kui ka pommitatakse inimesi. Järgmiseks õnnistataksegi pomme. Pühadusega pole seal midagi pistmist.

Mulle tundub, et paljud inimesed on modernsusest väsinud, sest kõike on nii palju: tehisintellekt, tehnoloogia, keeruline teadus jne. Lohutust otsitakse minevikust. Kas teie meelest on paganlikumast ajast ka midagi õppida?

Raitis: Ma arvan, et lihtsust heas mõttes. Me kõik koosneme luust ja lihast, see on meie lähtekoht. Meie ümber on päris maailm – rohi, loodus. Uhkes hotellis, kus praegu just vestleme, võib hakata ununema, kes me oleme. Kui unustame, kes oleme, unustame ka, kes on inimesed meie ümber, meie lähedased ja sõbrad. Olime hiljuti Prantsusmaal festivalil ja üks lavastaja kaebas iga päev, et toit ei meeldi talle, et pole piisavalt vürtse. Minu lihtne mõistus imestas: sul on iga päev peavari, sulle õpetatakse iga päev kasulikke asju, sind toidetakse, ja sa ikka kurdad?

Lauris: Sa oled lätlane! Sa ei saa aru, et Provence’i maitseid pole piisavalt!

Raitis: Aga tema oli Aserbaidžaanist! Kaebas prantsuse toidu üle! Paganlus­ajast tasub meenutada ka ohverdamist, mõistmist, et mitte miski ei tule kätte niisama. Et midagi saada, pead andma midagi ära, loobuma millestki. See puudutab iga valikut ja on nii Põhjala kui ka Kreeka mütoloogias tugevalt sees. Kui pettusega midagi omandad, kaotad ikkagi silma või käe. Iga valikuga kaotad midagi. Tegime valiku kaks-kolm aastat sellele filmile pühenduda, mis tähendab, et me ei teinud selle aja jooksul midagi muud. Lihtsad asjad, aga sageli keerulised meeles pidada, sest oled tuhande asjaga seotud.

Lauris: Baltimaade rahvas on selles mõttes erandlik, et paganlus on endiselt osa meie elust, kuigi me seda ise ei märka. Elame nüüdisaegsetes Euroopa riikides, aga saame minna maakoju, olla looduse keskel, jalutada hommikuses kastes. See on füüsiliselt ka immuunsüsteemile hea. Või käime saunas – seegi rituaal on justkui paganluse ilming. Alles hiljuti oli uudistes, et ühes kirikus ohverdati jahimeestelt saadud hirv, õnnistati seda. Võib kõlada veidralt, sest kui sööd liha, siis enamasti ei õnnista seda. Aga peaks tegelikult tänulik olema – elusolend on ära tapetud.

Paganlus ja modernsus saavad tegelikult rahulikult koos toimida. Enamik Euroopa riike on lihtsalt selle sideme kaotanud. Meie suudame veel selleni ulatuda.

Mis „Jumala koerast“ nüüd edasi saab? Kaks Euroopa filmiauhinna nominatsiooni toovad ilmselt veelgi rohkem tähelepanu.

Lauris: Tribecas esilinastumisest saadik oleme rännanud läbi suurema osa žanrifestivalidest: „Fantasia’st“ Kanadas „Fright Fest’ini“ Londonis ja Sitgese festivalini Hispaanias. Täna öösel anname intervjuu Austraalias Brisbane’is. Rändamine jätkub, festivale on märtsini välja. See, et nii veider film üldse Tribeca filmifestivalile pääses, pani märgi külge. Teised programmikoostajad, kes peavad sadu filme vaatama, panevad seetõttu seda natuke rohkem tähele.

Aga miks me üldse Tribecas kavva saime? Tänu Pimedate Ööde filmifestivalile! Olime siin oma filmiga Euroopa žanrifoorumil, kust see valiti Cannes’i filmifestivali programmi „Fantastic 7“. Ja seal nägid Tribeca inimesed meie pitch’i, kirjutasid meile, küsisid filmi. Ja – siin me oleme!

Unistate nüüd Oscarist? „Vooluga kaasa“ edu sunnib vist lennukalt mõtlema.

Lauris: Meie eesmärk on ennekõike Läti animatsiooni populariseerida. Meil on kõige üle hea meel, aga tegime selle ennekõike žanrifestivalide jaoks, inimestele, kellele meeldib eristuv, veider kraam. Meile meeldib ka ja jagame kogu aeg omavahel hullumeelseid filme. Meile meeldivad muidugi üldse head filmid, aga eriti sellised, mis sul sokid jalast rokivad.

Meil on võimalus lühinimekirja pääseda. Anname endast parima. Tänu Oscarile kandideerima esitamisele on meil juba Läti valitsuse ja filmikeskuse poolt väike eelarve, aga see on umbes üks kahekümnendik „Vooluga kaasa“ omast. Nende kampaaniasse investeerisid ka ameeriklased. Ilma selleta on väga raske võistelda. Mõtlesime, mida on kõige targem selle rahaga teha. Otsustasime tõmmata tähelepanu kogu Läti animatsioonile. Räägime ühelt poolt mullusest võitjast ja teiselt poolt millestki täiesti teistsugusest, et inimesed tajuksid meie animavälja ulatust. Me ei kavatse korraldada lihtsalt kalleid linastusi kallite õhtusöökidega.

Kas plaanite edaspidi animatsiooni juurde jäädagi?

Lauris: Käsil on kaks projekti. Üks on telesari „Soo varjud“, mida PÖFFile tutvustama tulime. Püüame žanri defineerida – äkki balti noir? Ja teine on okultismipõnevik „Wagner ja saatan“, mis räägib Richard Wagnerist, kes elas 26aastasena Riias. On tõsilugu, et ta hakkas heliloojaks pärast sealt lahkumist. Seega on kindlasti mängus leping saatanaga. Aga millise saatanaga? Paganliku saatanaga! „Valküüri“ inspireerisid siinsed veidrad maad, metsad, mütoloogia. Ja siis arendame veel ühte animatsiooni, ulmet.

Raitis: Selle aluseks on kuulsa läti luuletaja ja kirjaniku Rainise looming, teda paelus Orpheus. Nagu „Jumala koera“ vastand – küll tume, aga ka väga ilus ja poeetiline. Ja muidugi Kivirähk! Kui ta meile „jah“ ütleb.

Lõpetuseks: eestlased ja lätlased võiksid rohkem teineteise filme vaadata. Mida te kindlasti soovitate?

Lauris: „Igaviku puudutus“⁴ eelmisest aastast on ebatavaline vampiirifilm. Peategelane võiks sama hästi olla Eesti vampiir. See on lõbus vaatamine.

Raitis: Ja tänavu PÖFFi programmis „Tumesinine evangeelium“⁵. See võiks eestlasi kõnetada, kuna toimub 1990ndatel ühes politseijaoskonnas. Arvan, et sellised sündmused leidsid aset mõlemas riigis.