Ei tea, kas leidub teisigi, kellele rännak Arvo Pärdi keskusse pakub erakordset närvikõdi. Vastupidi keskuse loojate soovile saabun mina sinna saatuse keerdkäikude tõttu mõnikord hoopis keskmisest ärevamana. Keskuse kavandajatele võis mõte mitmesajameetrisest läbi metsa kulgevast rahunemisrajast parklast majani näida üllas, kuid kontserdile kiirustaja pingetaluvus pannakse sündmuse algusaja lähenedes sellega päris kõvasti proovile. Pärast kontserti saab minna jalutusrajale pimedusest ootamatult nähtavale ilmuvaid puutüvesid ja maapinnal looklevaid juuri rahulikult tuvastama, kuid majja minnes peavad refleksid veatult töötama.
Keskusse jõudnud leidsid end seekord sünnipäevakontserdilt, mille keskmes säras Eestis juba 15 aastat südameid vallutanud saksofonikvartett Quattro Quarti. EMTA tudengipäevil kokku pandud kollektiiv on praeguseks andnud rohkesti kontserte nii Eestis kui ka välismaal. Kuigi kavalehel mainitakse nende soovi mängida laiahaardelist repertuaari klassikast tänapäevani, kipun selle kontserdi põhjal arvama, et kaalukauss kaldub eelkõige siiski nüüdisaegse loomingu poole.
Saksofonikvarteti 15. aastapäeva kontserdil esitati eranditult eesti heliloojate teoseid, millest neli on valminud XXI sajandi esimese veerandi lõpul, kaks teost paigutuvad 1990ndatesse ning ühe teose puhul oli au viibida esiettekande juures. Üldmuljena jäid kõlama pigem abstraktsed helipildid ning mõtisklev meeleolu. Kvarteti kõlajõu potentsiaali realiseerimist oleksin oodanud märgatavalt rohkem – oleksin soovinud midagi, mis korraks tugevalt raputab. Oli vaid paar hetke, mis lubasid aimata ansambli täit kõlajõudu. Ometi demonstreeriti rohkesti pikki ja vaikseid helisid, mida on mängijatel tehniliselt kindlasti palju keerukam ning ka põnevam sooritada.
Kontserdi esimeses pooles kõlasid Ester Mägi, Age Veeroosi ja Ülo Kriguli teos saksofonikvartetile. Mägi ainus saksofonidele kirjutatud teos „Collocutio“ mõjus kontserdi algul rahuliku vestlusena. Esinejatest õhkus kohe head ansamblitunnetust ning pikad liinid võeti üksteiselt meisterlikult üle. Kontserdiõhtut võikski kirjeldada intiimse kodukontserdina, kus kuulaja tunneb end hea tuttava sünnipäevakülalisena. Kartulisalatit ega torti küll ei pakutud, kuid peale muusikapalade esitamise neist ka vesteldi. Õhtu jooksul tutvustati kontserdil esitatavate teoste heliloojaid ja seoseid kaastegevate kollektiividega ning pajatati ansambli mõningatest tegemistest läbi aegade. Kontserdipaik oma puiduste ja pehmete joontega interjööris andis omakorda hubasust ohtralt juurde. See kõik polnud liialt ette valmistatud ega sunnitud, sõnavõttudes esines mitmeid improvisatsioonilisi põikeid ning ausaid emotsioone.
Esimese poole lõpetas rütmiline ja kõlajõuline Ülo Kriguli „Section Music“, mis tõukus helilooja sõnul kujutlusest ühe puhkpilli üleloomulikult laiahaardelistest kõlavõimalustest. Kontserdi käigus tõestas kvartett korduvalt, kui hästi lubavad eri tüüpi saksofonid üksteiselt kõla üle võtta või sellega täielikult ühtlustuda. Paistis, et selliseid hetki nautis kvartett ka ise täiel rinnal. Kuigi rütmikuse kõrval kulges teos mööda mõtisklevamaidki radu, mõjus kõige nauditavamalt siiski lõpuosa, mille pikad vaikushetked kandsid sisukalt lõpuni.
Kahe teose vahele mahtus Age Veeroosi teose „Murdumishetk“ (2025) esiettekanne, mis moodustas täiesti eraldiseisva kõlamaailma. Pealkiri osutab üsna selgelt teose sisule: helilooja sõnul on keskendutud survele, mida võib tunda, kui ollakse psühholoogiliselt raskes olukorras. Murdumise moment pole sealjuures selgelt piiritletav ega lõplik. Kvarteti kõlas väljendus see mõte selgelt ja arusaadavalt, tuues kujutlusse kõlaliselt justkui hiiglaslike pragude tekkimise või metalse materjali väändumise. Teos hoidis kuulajad pinevas ootuses, millal tuleb krahh ja murdumine, kuid ühel võrdlemisi ootamatul hetkel teos lihtsalt lõppes. Väga järsk ja eikusagilt tekkinud lõpp oli mõjus.
Kontserdi teine pool pakkus aga hoopis teistsuguseid kõlasid. Kuulajail oli õnne novembripimedust kontserdisaalis ka otseses mõttes kogeda Maria Kõrvitsa teose „Polaaröö“ ettekandel. Publik tundis end pimedas saalis igati koduselt ning peale nägemismeele mängiti seekord ka kuulmistajuga: kvarteti liikmed asetati saali eri otstesse. Kõik, kellel oli nagu minul õnne istuda ruumi keskosas, jäid kõlaelamusega tõenäoliselt rahule. Kuuldavale tuli midagi sundimatut: üksteisega oldi küll kõlaliselt väga heas kontaktis, ent igal häälel oli võimalus esitada oma mõtteid just talle omasel viisil, ilma et keegi vahele segaks. Solistiroll anti üle sujuvalt, lausa vaevu tajutavalt. Saksofonide registreid on lihtsalt nii hästi võimalik klapitada, et kuulajale jääb peaaegu märkamatuks, millal alustabki juba järgmine solist oma improvisatsioonilise meloodiaga. Oleksin „Polaarööd“ ja eri meloodiate arendusi soovinud kuulata veel pikemaltki.
Kontserdil astusid koos kvartetiga üles ka kaks vokaalkollektiivi: Veronika Portsmuthi Kooriakadeemia kammerkoor ning vokaalansambel Vox pUNT. Juba nimedest võib välja lugeda, et tegu on eri suuruses laulukollektiividega, kuid saksofonide kõlajõule ei oleks ka nende kahe ühendkoor tõenäoliselt vastu saanud.
Kristo Matsoni „Õhtu“ Kersti Merilaasi tekstile algas hea potentsiaaliga, kuid jäi selles koosseisus ja esituses kuulajale veidi tabamatuks. Saksofoni ja inimhäält on küll korduvalt võrreldud, kuid praegusel juhul oleks kõlaliselt võinud siiski koori märksa rohkem esile tuua. Ka Patrik Sebastian Undi „Öö“ jäi vokaalansambli ja kvarteti olelusvõitluse varju. Kuna selle teose saksofonikvarteti partiid olid väga värvikalt ja hästi kujundatud (tegu on pigem solistliku materjaliga, mitte taustaga), oli vokaalansambel samaväärse kaaluga muusikalist materjali esitades juba ette kaotanud. Usun, et teistsuguse asetusega võinuks pooled kõlaliselt võrdsustada. See ei pisendanud siiski meeskoori seast kostnud kauneid kõlasid, mida varjutasid selles ettekandes liialt ebakindlad naishääled. Siiski mõjusid mõlemad lauljatega rikastatud teosed vahelduseks oma heakõlaliste meloodiatega nagu sõõm värsket õhku keset palavat suvepäeva. Teostest õhkus loomulikku voolamist ja meisterlikku atmosfääriloomet.
Kontserdil, kuid miks mitte ka kogu ühiskonnas, võis meeleoluna tajuda justkui äraootaval positsioonil olekut: lehekirev sügis on lahkunud ning pühadeaegne kuld ja kard pole veel kohale jõudnud. Ka kontsert ei olnud ühele ega teisele poole kaldu: polnud ülevoolavat juubeldamist, kuid ei jäädud ka liigselt mõtlikuks. Ehk peegeldas sulnilt kulgev muusikaline tervik ansambli just praegusele etapile omast stabiilsust ja head kooskulgemist.
Kvarteti liikmetele jääb üle vaid soovida, et järgnevad aastad oleksid samuti kantud ühisest loomeenergiast koos kõiksugu toimekuse juurde käivate värvikate keerdkäikude ja ootamatustega.
