Tallinna Linnaplaneerimise Amet avas 14. novembril Tammsaare pargis Tallinna arhitektuurivõistluste võidutööde näituse pealkirjaga „Miks korraldada arhitektuurivõistlust“. Võistluste vajalikkusest ja ka nendega seotud kitsaskohtadest räägivad lähemalt ameti juhataja asetäitja Oliver Alver ja Tallinna peaarhitekti büroo ruumivisioonide vanemarhitekt Mae Köömnemägi.

Milline on Tallinna arhitektuuripoliitika? Millal te eeldate, et uue hoone, planeeringu või avaliku koha loomiseks on vaja korraldada arhitektuurivõistlus?

Mae Köömnemägi: Oleme kirja pannud neli kriteeriumi, mille puhul on võistlus vajalik: esiteks asukoht – kui see on suure ruumimõjuga; teiseks funktsioon – kui see hakkab ümbritsevat ruumi mõjutama, koolimaja näiteks; kolmandaks maht – suured hooned mõjutavad alati linnaruumi; neljandaks eelarve – kui objekti maksumus läheb üle rahvusvahelise hanke piiri, siis peab kindlasti tegema võistluse. Kui tellija on riik või linn, kui kaasatud on avalik raha, siis üldjuhul me näeme, et see objekt sünnib läbi võistluse.

Oliver Alver: See pole kogu aeg nii selge olnud. On tehtud linna objekte ka n-ö odavhankega, sageli arvatakse, et nii saab kiiremini, lihtsamini. Eesmärk peab aga olema teha rahva raha eest loodavad ehitised parima võimaliku kvaliteediga. Kui pannakse mitu miljonit maksumaksja raha magama, siis on oluline, et võetaks aluseks mitte esimene odav pakkumine, vaid kaalumisel on suurem projektivalik.

M. K.: Odavhangete tempo on kiirem seetõttu, et joostakse tellima, aga sisu pole endalegi veel selge. Võistluse puhul on ettevalmistustöö põhjalikum, sinna kaasatakse kõik osapooled, näiteks kooli puhul kooli direktor, õpetajad, vahel saavad ka õpilased kaasa rääkida.

O. A.: Kui odavhanke puhul on palju hanke vaidlustamist, siis avaliku võistluse puhul on vaideid harva, see on suur pluss ja protsess tervikuna kiirem.

Paarikümne aasta eest oli tavaline, et osalesid ka väga noored arhitektid, tudengid, aga praegu on reeglid karmimad – võistlustiimis peab olema vastutav volitatud arhitekt.

M. K.: Selle tõttu me katsetame eri formaate, püüame võistlejate ringi laiendada. Töötoad on näiteks selline minivõistlusformaat, mis on suunatud just tudengitele. Mõtleme teha ka konkursse, mis on lühemaajalised, lihtsamad, kuhu saab samuti tudengid kaasata.

Kuidas suhtuvad eraarendajad võistlusesse? Ka nemad ehitavad suure mõjuga hooneid ja avalikku ruumi seal vahel?

O. A.: Kui Tartus on võistluskohad kirja pandud üldplaneeringusse, siis Tallinnas seda ei ole. Ma siinkohal kiidaksin aga Eesti suuremaid ja tugevamaid arendajaid, kes hea meelega teevad võistlusi, sest teavad, kuidas sünnib hea arhitektuur. Need on inimesed, kellele on oluline ka firma maine, kes mõistavad, et kasumiga sama tähtis on positiivne tagasiside nii klientidelt kui ka ühiskonnalt. Mitmed suured arendajad on olnud linnale head partnerid. Tihti on aga mureks, et tehakse küll arhitektuurivõistlusi, aga tehakse väga suletult: lähteülesande on arendaja kirjutanud, arvestamata avalikku ruumi, žürii on endi seast jne. Oleme pakkunud, et saame juba lähteülesande kooskõlastada, selle käigus tuleb palju tagasisidet meie spetsialistidelt. Linna huvi on eeskätt avalik ruum.

Avaliku ruumi kujundamine ongi linna ülesanne, selle eest seismist maksumaksja teilt ootabki.

M. K.: Võib-olla peame endale tunnistama, et pole olnud nendes nõudmistes piisavalt tugevad, aga me liigume selle suunas, et olla tugevamalt kohal.

O. A.: Mina olen linnavalitsuses kvaliteetse avaliku ruumi eest seisnud viimase piirini ja ilmselt on ka sõpru jäänud seetõttu vähemaks.

Arvestades seda, kui palju Tallinnas ehitatakse, on siin võistlusi siiski vähe.

M. K.: Ma tegin kokkuvõtte, kui palju on eelnevatel aastatel olnud võistlusi: tõesti, mõni aasta vaid üks, maksimaalselt kolm võistlust aastas – siin on mitte ainult majade, vaid ka avaliku ruumi võistlused. Seda on vähe, aga praegu on plaan peaarhitekti büroost välja lasta oma kümme konkurssi aastas. Meil on need kümme võistlusobjekti juba teada.

O. A.: Kui juba Tallinn teeb oma kümme võistlust aastas, Tartu, Pärnu teevad ka mõne ja siis on veel eraarendajate võistlused – kas arhitektid jaksavad nii palju ja nii kontsentreeritult tasuta tööd teha? Arhitekti vaatevinklist on see ju tohutu energia, mis tuleb avalikku võistlusse panna.

Mäletan aegu, kui keskmisele võistlusele laekus oma kolm-nelikümmend tööd, nüüd on juba kahekümne osavõtjaga suur võistlus. Arhitektid valivad rohkem, kus osaleda.

O. A.: Kui on vaja bürood ülal pidada, leib lauale tuua, siis ehk keskmiselt üks-kaks võistlust aastas on väiksele büroole jõukohane.

Tartus on palju eraarendajate tehtavaid kutsutud võistlusi – aja jooksul on see tava tõstnud Tartu arhitektuuri taseme tuntavalt kõrgemale. Kui on valida, siis arhitekt otsustab alati kutsutud võistluse kasuks.

O. A.: Arhitekt tahab eeskätt tellimust, kutsutud võistlus on muidugi parem kui avalik, aga eelkõige tahab arhitekt head tööd saada.

Nii ikka ei ole: peaasi, et tööd saab. Head tellimust tahetakse. Arhitekt mängib võistlustules pisut julgemat mängu, pakub välja midagi innovatiivsemat, midagi sellist, mida otsetellimusena ehk ei julge välja käiagi. Aasta parimate objektide valikust on näha, et paremik on valdavalt sündinud võistluse kaudu.

M. K.: Võistluse puhul tellija teinekord kardab tulemust, pelgab, et lahendus läheb lukku, ei saa enam laeva omatahtsi pöörata. Kutsutud võistlustega on meil olnud probleem, et tellija hakkab võistlejaid kõrvalt suunama, ütlema, kuidas teha, seda sageli avaliku ruumi eirates. Survestades tehakse aga endale karuteene.

O. A.: Kui on hea tellija, siis saab igal juhul hea lahenduse. Kui on kehv tellija, siis hakkab ta ka pärast võistlust projekti ratsionaliseerima.

Siin ootab arhitekt kindlasti linnalt tuge. Meenub Sakala keskuse juhtum: oli nõue, et peab olema võistlus, see tehti, võitja valiti, aga seejärel arendaja pühkis käed puhtaks ja valis ise endale sobiva arhitekti. Linn osutus siin hambutuks.

O. A.:Juriidiliselt on raske midagi teha, kui omanik ütleb, et talle tulemus ei sobi. Linn ei saa öelda, et sa ei tohi teist võtta. Mis siis teha? Uus võistlus?

Jah. Võib-olla selleks olekski vaja üldplaneeringusse kirjutada, millised kohad või hooned tuleb võistlusega lahendada, ja kui esimene tulemus ei sobi, teeb teise, vajaduse korral ka kolmanda.

M. K.: Eks me mõnel pool kirjutamegi võistlusnõude sisse, ka projekteerimistingimustesse.

Hiljuti kuulutas linn koos arendajaga välja võistlusobjekti Mere pst 10, aga arhitektide liit andis oma liikmetele märku, et see ei vasta heale tavale. Kuidas selline olukord tekib?

O. A.: Minu meelest antud juhtumil reageeris liit pisut üle. Linna soov oli, et oleks tingimata avatud võistlus, see on n-ö esinduskoht vanalinna kõrval. Jah, ühest küljest on kiire ajagraafik ja väike auhinnafond, aga tellijal on selge plaan hakata kohe projekteerima ja ehitama – see on ka suur asi, et detailplaneeringut ei hakata alles pärast võistlust tegema ja siis millalgi seitse aastat hiljem saab arhitekt võiduprojekti realiseerida. Arendaja ütles, et kui ta teeks kutsutud võistluse, siis neil on olemas kvaliteetsed bürood, kes on valmis selle hinna ja tähtajaga osalema, aga kui teeme avaliku võistluse, siis korraga on raha liiga vähe ja tähtaeg liiga kiire.

Kutsutud võistluse puhul maksab tellija töö kinni, arhitekt saab teha seda nagu iga teist tööd tööajal, kartmata, et büroopidamine miinusesse jookseb. Avalik võistlus tähendab aga seda, et ise kantakse kõik kulud ja suure tõenäosusega jäädakse tühjade pihkudega. Arhitektide liidu hoiatus on tõsine signaal, et kõik ei ole korras, sest on olnud juhtumeid, kus võistluse võitja satub sellise portsu otsa, et hea, kui büroo pärast võitu ellu jääb. Näiteks Nõmme põhikooli võistlus, millest lõpuks ei saanudki asja.

O. A.: See oli jah see juhtum, kus võistlusel osalejad kinnitasid, et nad teevad ette­antud hinnaga töö valmis, aga kui jõuti hankesse, tekkisid suured käärid – võidu­tööd ei olnud tõesti võimalik selle etteantud hinnaga projekteerida. Oleks pidanud hankedokumentides jätma hinna lahtiseks, aga see oli määratud ja tagant­järele ei saanud seda muuta. Raha on kahe otsaga teema – ühest küljest on ametnike kohustus säästa maksumaksja raha, aga teisest küljest kiputakse vahel minema üle piiri – koonerdamine on viinud selleni, et kogu projekt läheb hukka. Nõmme põhikoolile tuleb uus võistlus teha.

M. K.: Oleme terve kevade ja suve projekteerimislepingute teemal tööd teinud, pendeldanud mitme ameti vahel, kohtunud erialaliitudega ja nüüd peaks olema tagatud, et selline olukord enam ei kordu.

Kui palju võistlustöödest pärast ellu viiakse? Siinkohal tulevad meelde peatänav ja Koidu tänav, millest on palju räägitud, aga …?

O. A.: Ma jään siin vastamisega hätta. Ega meil ole täpset ülevaadet, projektid liiguvad edasi omasoodu. Meie suund on sinnapoole, et kui me juba oleme võistluse välja kuulutanud, siis see tähendab, et on olemas vahendid, lähteülesanne on läbi kaalutud – kõik on nii läbi töötatud, et enam ei oodata edasise projekteerimisega kaht-kolme aastat.

M. K.: Varem on olnud olukordi, kus võistlus tehti enne ära, kui elluviimiseks vajalikku rahasummat veel ei olnud. Nüüd meil on eeldatav kulu juba eelnevalt arvestatud.

Sõltuvalt võiduprojektist võib ju hind olla väga erinev.

O. A.: Seda saab hinnata statistika ja analoogia alusel. Linnavaraametil on väga hea statistika nii ehitamise kui projekteerimise osas. Aga siin peab kindlasti jätma ka mingi lõtku.

Just olid omavalitsuste valimised ja juba me kuuleme, kuidas mingid projektid jäävad seisma. Suured ehitusprojektid sõltuvad suurtest poliitilistest otsustest?

O. A.: Jah, me oleme otseselt poliitikast mõjutatud. Siinkohal meenutaksin Rakveret, kus ma noore arhitektina olin linnaarhitekt. Seal ei toonud valimised kunagi endaga kaasa linna kardinaalset raputamist – tuli uus võim, aga suured ehitusprojektid jäid paika. Promenaadi, spordihoone, keskväljaku jm ehitusplaane võimuvahetus ei rikkunud, midagi ei pandud seisma ja tänu sellele arenes Rakvere kiiresti. Kui iga nelja aasta tagant laev jälle teistpidi pööratakse, läheb tõesti paljude inimeste mitme aasta töö luhta.

Valimiste eel sai linnaruum vaata et peaküsimuseks ja see, millise projektiga edasi minnakse, sõltub koalitsioonilepingust, kus linnapilti nähakse sootuks teisena, kui oli näinud eelmine koalitsioon.

M. K.: Mulle meeldib, et põhiteemaks on kujunenud liikuvus, see näitab, et meie ühiskond on nii küps ja me saame aru, et tänavaruum, kogu avalik ruum on oluline. On küll väga erinevad seisukohad, aga peamine, et neist räägitakse.

Kui võimul on inimesed, kes peavad vajalikuks – kasutades arhitekt Indrek Peili väljendit – „diivaniga tuppa sõita“, ehkki seeläbi kiusatakse linnaruumis nõrgemaid, siis on raske selle üle rõõmustada.

O. A.: Siinkohal tuleb tõesti küsida, kes on vaidluses nõrgem pool. Ühissõidukiga sõidavad ja jala käivad lapsed, noored, kel pole autojuhiluba, samuti vanurid, kel pole raha autot osta või ei saa enam juhtida. Tänavaruum peab olema eelkõige neile turvaline. Hiljuti paigaldati linnatänavatele pinke – no küll selle üle ilguti, et milleks, kellele ja mis vaatega need pandi –, aga ma olen spetsiaalselt jälginud ja imestanud: uskumatu, kus inimesed istuvad, seejuures iga ilmaga. Jah, linnaametnik peab ikka nõrgemate peale mõtlema.

Mida näitusel näha saab?

M. K.: Näitusel näeb võidutöid aastatest 2018–2025, aga ühtlasi selgitame ka seda, miks selline hankevorm nagu ideekonkurss on meile nii oluline. Näha on ka skeem, kuidas võistlus sünnib, kui palju on seal osalisi. Valisime näitusele välja kõige eredamad: linnateater, reaalkool, musterlasteaed, Kalamaja põhikool, lauluväljaku ala jpm.

Planeeringuid näitusel väljas pole, ometi on olnud ka mitu planeeringu­võistlust.

O. A.: Planeeringuvõistlused on olnud koostöös eratellijatega, näitusele sai valitud linna tellitud objektid. Aga jah, ka planeeringuid on häid, näiteks Maak­ri kvartal, Bekkeri sadama ala, Sikupilli piirkond bussijaama taga.

M. K.: On olnud ka mõned planeeringukonkursid, mida vaadates paistab välja, et Eesti arhitektid peaksid teritama oma linnaplaneerimisoskust. Meie arhitektid on arenenud tugevateks hoonete arhitektideks, aga maastiku ja avaliku ruumi osa planeerimine on jäänud kuskile taustale.

O. A.: Arhitektid oskavad hästi korteriplaane teha, samal ajal on avaliku ruumi peale mõtlemine veidi unarusse jäänud.

Kui ma mõtlen näiteks Vana-Kalamajale, ühele esimesele arhitektide projekteeritud Tallinna tänavale, siis ei saa öelda, et arhitektid seda valdkonda ei valda.

M. K.: Võidutööd ongi head, üldmulje aga mitte.

Viimase aja suured planeeringuvõistlused on ellu kutsutud eraarendajate poolt. Kas linnal pole sellist võimekust, et ise tellida omanikke kaasates suurematele aladele planeeringulahendusi?

M. K.: Meil on üks selline just plaanis – Lasnamäe Tondiraba ümbritseva maa-ala planeering. Oleme teinud ameti sees visiooni, aga nüüd on plaan kutsuda kuus valdkonna eksperti-arhitektuuri­bürood visioonikonkursile. See pole planeeringuvõistlus, vaid protsess, millesse kaasatakse eksperdid ja mille põhjal liigutakse edasi avalike võistlustega ühe kvartali kaupa. Seda võiks nimetada ideekorjeks.

O. A.: Midagi selletaolist oli ka mõni aasta tagasi Ülemiste kvartalis lennujaama juures, kus otsisime uusi ideid, et nende alusel eri variante analüüsida. Midagi toimus ka Pirita teel olümpia purjespordikeskuse alal – see oli küll eraarendus, aga tehti koostööd linna ja arhitektide liiduga.

Kuidas läheb linnahalliga, kas on uusi võistlusplaane?

M. K.: Mõningaid mõtteid on, aga ma ei anna veel pead, et need saavad tehtud.

O. A.: Arhitektuurivõistluse puhul, nagu enne oli juttu, peab olema hea lähteülesanne. Võib-olla ei pea seda väga kindlalt lukku panema, aga teisalt peab ikka olema selge tellimus, kindel ruumiprogramm. Ei saa teha võistlust tühjalt kohalt, lihtsalt, et tehke midagi. Olles Tallinnas viis aastat töötanud, võin kindlalt öelda, et võistluse lähteülesande tegemine on peen kunst. Aga hea võistluse eeldused on hea lähteülesanne, hea žürii ja muidugi tugevad osalejad.

Ka hea elluviija algatatud võistlus, mis lõpuks paberile jääb, on eba­õnnestunud. Millele te pealinnas veel praegu mõtlete?

M. K.: Me mõtleme palju Lasnamäest.

Et lammutada?

M. K.: Ei, ikka sellest, kuidas saaks paremaks. Ideekorje on esimene samm, eks sealt hakkame edasi arutama.

Mõnd suurt sümbolobjekti ei ole lähiajal tulemas?

M. K.: Sellist üht suurt pole, aga tuleb haridushooneid – koole, lasteaedu. Just lõpetasime riigigümnaasiumide maratoni, aga Tallinnal seisavad ees veel põhikoolid, Martsa ja Kalamaja põhikool olid esimesed, millele võistlusega lahendust otsisime. Edukalt!

Üha rohkem toome esile kooli väliruumi. Kehaline kasvatus on palju muutunud, enam ei pea klassikalist kergejõustiku staadioniringi jooksma, staadioni ei ole kooli juures otseselt vajagi, kui seal just kergejõustiku trenni ei tehta. Meile on põhiküsimus, kuidas välivõimalusi mitmekesistada.

O. A.: Kuidas teha nii, et väliruumi ust ei pandaks laste eest lukku, pabistades, et toovad mustust sisse?

Mul on hea meel, et Lasnamäega tegeletakse. Rääkisin ühe Lasnamäe kooli õpetajaga, kes ütles, et Lasnamäel, kus elavad lapsed, kes Tenerifel puhkamas ei käi, on kool paljudele lastele ainus tsiviliseeritud nüüdisaegne keskkond.

M. K.: Väliruumi saavad pärast koolitunde kõik kasutada. Tean mitmeid, kes käivad sõprade ja isadega koolihoovis näiteks korvpalli mängimas. Esimesest üheksanda klassini on lapsele kooliruum see, kus ta pidevalt ruumi kogeb ja õpib, mis on ruumikvaliteet. Kui me teeme selle kõige odavamalt, siis mõjutab see paljusid. Muidugi peame pakkuma head ruumi mõistliku hinnaga, ja seda on võimalik teha.

Näitus on lahti kuni 12. detsembrini, mis on see sõnum, mis siit võiks kõlama jääda?

O. A.: Legend, et võistlus võtab palju rohkem aega kui tavahange, on müüt, samuti see, et võistlusega tuleb kallis hoone. See valemüüt häirib mind väga! Ei tule! Tuleb oma aja parim võimalik!