Kaur Riismaa, Väsinud valguse teooria. Toimetanud Marika Mikli. Kujundanud Elina Kasesalu. Varrak, 2025. 406 lk.

Kaur Riismaa „Väsinud valguse teooria“ lugeja ei lähene raamatule sama puhta lehena kui Eesti Kirjanike Liidu romaani­võistluse žürii. Autori nimi – ja sellega kaasnev pagas – tungib paratamatult publiku ja teose vahele. Mälestus Nora Maria Londoni möödunud aasta skandaalist on alles värske ning ehkki see võib teosele osaks saanud tähelepanule kaasagi aidata, paneb see lugedes paratamatult küsima, millised kaalutlused on mõjutanud autori loomingulisi valikuid. Sellest perspektiivist on alles trükisooja romaani ka juba käsitletud¹, nii et jätan omalt poolt autori isikuga seotud kihistused, nii hästi kui õnnestub, kõrvale. Teatraalsusest ja tegelaskujude loomest aga mööda vaadata ei saa, sest just teatri­maailm paistab teose stiili ja võttestiku mõistmiseks pakkuvat võtme.

Riismaa on öelnud, et kujutas teost luues ette näitlejaid, täpsemini, nende­vahelist improviseeritud dialoogi etteantud stseeni raames². Tulemuseks on romaan, mida kannavad dialoogid ning milles olustikukirjeldused ja sisemonoloogid on viidud miinimumini. Tegelaste kõne mõjub toorelt ja eluliselt, tihti ka takerdub, jookseb ummikusse, langeb kordustesse või katkeb. Näitekunsti metatasand saadab eriti Loreta Siispooli tegelaskuju, kelle elu käsiraamatuks on Blake Snyderi populaarne stsenaristikaõpik „Save the Cat“ („Päästa kass“, 2005). Noorte dialoog teel poodi: „„Tahad viina juua?“ – „Mina ei taha midagi. Ma olen tegelane““ (lk 162). Niisugune lähenemine maailmale klapib filmihuvilise ning romantilise Loreta tegelaskujuga hästi, kuid lisab ühe vahekihi kangelanna ja lugeja vahele, distantseerides loost temagi.

Teatraalsena mõjub seegi, et kesksed tegelased etendavad teoses kedagi teist. Loreta jätab oma ühismeedia jälgijaskonnale mulje, et elab mõisahoones; Jan Aun võtab poliitikasse minekul omaks eesti rahva päästja rolli; Robert sukeldub esivanemate mõisa taastades baltisaksa rollimängu; Paavo Paavo esineb tütre elus lihtsalt tuttava „onuna“ ning Adelia on oma mehele pigem idealiseeritud Päikesenaine kui luust ja lihast inimene. Stseene, millest moodustub raamatukangelaste elu, jälgib vaikiv külahull Jeeli-Jeeli – tegelane, kelle rolliks on olla publik.

„Väsinud valguse teooriat“ ei tasu hinnata kaane järgi – tegu ei ole kostüümidraamaga ning Riismaa ei toetu ajastu hõngu loomisel lihtsalt rekvisiitidele. Seesuguseid päästikuid on romaanis vaid näpuotsaga – teleekraanil vilksatav „superstepperi“ reklaam, leitmotiivina korduvad Manhattan Transferi kontserdid ja muutuv linnaruum. Tegevuspaikade markeerimisel on autor ökonoomne: nagu raamatuesitlusel mainitud, püüdles Riismaa kontsentreeritud, kujundlike kirjelduste poole, kust sarnaselt luulega oleks eemaldatud kõik liigne. Pildid nagu „Kauge tänav Hiinalinna ja vana sõjaväelennuvälja vahel. Peoleod ja padrunihülsid pajuvõsas“ (lk 19) või „Valged tellised. Pajuvõssa kasvavad laudahooned kusagil Eestimaa südames. Eterniidikarva hämarus“ (lk 93) töötavad sama efektiivselt nagu lavavalguse sisselülitus – ühe klõpsuga on lugeja sündmuskohale toimetatud ning stseen võib alata.

Ka mälutehniliselt on tegelaste olulisimaks aistinguks valgus. Pea iga saatuslikku kohtumist või pöördepunkti sündmustikus saadab oma valguslahendus. Olgu need siis salapärast Päikesenaist kuldavad hommikukiired, esimene armastus ja lumeräitsakad öise valgusfoori värvides või Taganurga pooleli jäänud uusarenduse tänavatuled põldude keskel, nukker mälestusmärk masule. Nähtamatu valge valgus on eri lainepikkuste summa, justnagu iga ajastu on olemuselt vaid paljude elude summa. Sarnaselt prismaga püüab romaan ajastu valguse taas laiali laotada, erisugused tüpaažid ning valikud nähtavale tuua. Loosiseselt aitab aga valgus ajas võrdlemisi kiiresti edasiliikuva sündmustiku ja kireva tegelaskonna üheks tervikuks siduda ning loob sillad ajaliselt üksteisest kaugel asuvate hetkede vahele.

XXI sajandi valgus on helendavad ekraanid. Ühismeedial ongi suur osa kahe peategelase, Loreta ja Jani elus. Loreta sõnatust videoreaktsioonist armastatud koera surmale saab Youtube’i sensatsioon, mis teeb autori üleöö suunamudijaks. Jani fotopostitus oma elu traagilisima sündmuse, vanema venna surma sündmuskohast pälvib aga Facebookis kaastunde või hukkamõistu asemel vaid esteetika-kommentaare ja südamekesi. Virtuaalsete suhtluskeskkondade käsitlus on teoses niisiis kriitiline: ühismeedia muudab trauma ja leina kunstiks ja vaatemänguks. Loreta ning Jan kohanevad sellega, õpivad ühismeediat enda huvides kasutama, kuid sündmustiku arenedes näeme, kuidas roll võtab üha enam näitlejate üle võimust.

Karakterikesksele lähenemisele vaatamata on teosest raske leida tegelaskujusid, kellele südamest kaasa elada. Raamatus vilksatab küll terve hulk kõrvaltegelasi, kuid nende olemus näib tihti piirduvat vaid ühe funktsiooniga: Mamma Tiiduse kohus on rääkida aegade hämarusest, Elari Tiiduse olemus on kõigil aegadel kiiresti rikastuda, Saale Pruu osaks igavesti minema kõndida jne. Tegelane, kelle vaatepunktist sündmustik algab ning kelle lavalt lahkumisega teos lõpeb, on aga Paavo Paavo – hoopiski omadusteta mees. Olenevalt ajastust, mida ta läbib, ja inimestest, kellelt ta peegeldub, võib ta võtta mis tahes värvi. Ta on kõikjal kohal, osaleb sündmustes ning aitab rahaliselt jalule nii Loreta Siispooli kui ka Jan Auna, aga suuri unistusi või isiklikke sihte tal justkui ei ole. Ta on mees, keda on alati võimalik ära rääkida. Teose lõpuosas võrdleb Paavo end lõbustuspargi peeglite toaga, täis lõputuid illusioone ning illusioonide peegeldusi – võimatu on enam aru saada, mis tema sisemuses on ehtne (lk 356). Ta on mees ilma väärtuste ja maailmavaateta, 1990ndate mees.

Kõige uljama arengukaare läbib tegelastest Jan Aun, kes jääb sellele vaatamata samavõrd mõistatuslikuks karakteriks kui Paavo Paavo. Näeme Jan Auna nullindatel romantilise, pisut häbeliku koolipoisina Tartus, esimese armastuse, hääletusretke ja kooliteatri valguses. Siis, 2010ndatel korraga läbikukkunud tõsielustaarina, purjakil, ropendava ja pahandusi otsiva noore täiskasvanuna. Ning viimases vaatuses sõnaosava ja karismaatilise parem­populistliku parteijuhina. Ent montaaž mõjub järsult, justkui mängiks Jani rolli eri vanustes kolm väga erineva tüpaažiga näitlejat. Miks Jan Aun radikaliseerub, miks ta suundub poliitikasse? Just see murdehetk inimeses on põnevam kui parempoolse poliitretoorika üksikasjalik parodeerimine, mis kannab teose teist poolt. Ent Jani otsus, tema suur metamorfoos on esitatud justkui möödaminnes. Ühismeedias mehele osaks saanud ükskõiksus kantakse ühiskondlikule tasandile üle liiga järsku, et lugejat kaasa tõmmata.

Nii jääbki paraku enamik kangelasi veel romaani lõpuski emotsionaalselt kaugeks ning seda ei korva ka teose tehniline meisterlikkus. Soojusest jääb puudu, ehkki valgus on ilus. Romaani kulminatsiooni käivitav sündmus on Loreta ema surm – kuid tütre ja ema suhe, isegi ema Viive tegelaskuju tervikuna, on esitatud liiga visandlikult, et traagiline sündmus lugejale emotsionaalselt kaalukana mõjuks. Ka muud pöördelised elumuutused tegelaste loos – olgu siis Paavo Paavo ja Adelia lahkuminek või Roberti ja Loreta teineteiseleidmine (ning -kaotamine) – mõjuvad justkui nupukesed leheveerus.

„Väsinud valguse teooria“ on mitmeti erandlik raamat nii Riismaa senises proosaloomingus (tänapäevane aines, minimalistlik stiil) kui ka nüüdiseesti proosas. Paljud autorid mõtestavad küll Nõukogude perioodi lõppu, kuid sedavõrd hiljutist minevikku ei ole veel püütud suurvormi suruda. Kirjutajale on niisugune aines ühtaegu riskantne ja vabastav valik. Kui kasutada romaanis vilksatanud kujundit, siis on Riismaa püüdnud leida kujutatud ajale sobivat filtrit. Pildipõhises ühismeedias võimaldavad filtrid, etteantud värvitöötluse kombinatsioonid anda fotole üheainsa nupuvajutusega muu ajastu esteetika. Filter ei ole tõde, see on tõlgendus – lihtsa­koelise ajamasinana peegeldab see meie enda ettekujutusi möödanikust, seob need teatavate toonide, säri ja teravusega. Muudab mineviku tõlgenduseks, muudab mineviku mälestuseks.

Raamatu tuum ongi tõdemuses, et minevik muutub pidevalt, sest me ise muutume. Oleme praegu punktis, kus romaanis kujutatud aeg (1997–2020) on alles käeulatuses. Ühelt poolt on meil selle kohta justkui tohutult infot – mäletame sündmusi, üksikasju, inimesi –, kuid teisalt puudub üksmeel selle tähenduses. Puudub tõlgendus, mis muudaks info teadmiseks. Loomisloos oli sõna enne valgust. Samamoodi omandavad ajastud värvingu alles tagantjärele, siis kui nende olemus suudetakse sõnadesse panna. Mineviku ja oleviku vahel on pidev vägikaikavedu, mille võtab ehk kõige paremini kokku Loreta mõtisklus: „Kas see mälupilt oli pilt? Kas oleviku valgus peegeldub sellelt? [—] Või on see mälupilt ekraan, mis kiirgab valgust siia, oleviku suunas?“ (lk 178). Olgu nii või teisiti, igal juhul on mälu ruumiline – keskkond, milles valgus liikuma pääseb.

„Väsinud valguse teooria“ on oma kiire välja saatnud. Millisena jõuab see tulevaste lugejateni, on alles teadmata. Tõenäoliselt muutuvad mitmed autori isikuga seonduvad asjaolud romaani vastuvõtul kõrvaliseks. Arusaam kujutatud ajastust muutub ja selgineb. Võimalik, et siin esile tõstetud märksõnad minetavad oma tähtsuse. Kuid ühe varase, häguste kujudega ülesvõttena XXI sajandi esimestest kümnenditest võimaldab romaan pildi sisse minekut ometigi.