20. ja 21. novembril peetakse Tartus esimesed Eesti keeleteaduse päevad (https://keeleteadus.ee/ee/keeleteadusepaevad/). Sellega pannakse alus uuele teadusürituste traditsioonile, mis vahetab välja muutuva keele päeva.

Miks otsustati rõhuasetust muuta, võtta keele asemel vaatluse alla keeleteadus?

Muutuva keele päeva on korraldatud alates 2005. aastast. 20 aasta jooksul on 215 uurijat pidanud 343 ettekannet. Tegu on olnud ühepäevase konverentsiga, aga viimastel aastatel oli huvi nii suur, et kõiki esinejaid oli keeruline ühele päevale ära mahutada. Eelmisel aastal näiteks oli kavas 36 ettekannet.

Õigupoolest ei ole rõhuasetus muutunud, sest keele uurimine – see, mida esinejad muutuva keele päeval oma ettekannetes kirjeldanud on – ongi keeleteadus. Aja jooksul on laienenud ettekannetes käsitletavate teemade ulatus. Keel kui selline on loomulikult pidevas muutumises, aga keeleteaduse fookusse tõstmine lubab kaasata veelgi laiema teemaringi.

Pühendatud on need päevad Ferdinand de Saussure’ile. Miks just temale?

Ferdinand de Saussure on kaasaegse keeleteaduse rajaja ning tema sünniaastapäev on 26. novembril. Ühendkuningriigis tähistatakse sel päeval keeleteaduse päeva ja on plaan muuta see üleilmseks keeleteaduse päevaks.

Saussure mõistis juba üle 100 aasta tagasi keele olemust ja toimimist ning selle suhet inimesega. Tema keelemärgiteooriast kasvas välja strukturalism, mis on mõjutanud paljusid keelekäsitlusi. Saussure’i õpetuses on aga tõlgendusvõimalusi, mis ulatuvad strukturalismi piirest palju kaugemale. Tema keelekäsitlus aitab näiteks mõista ka suurte keelemudelite toimimise keelest lähtuvaid tagamaid. Muuseas, rahvus­vaheline Saussure’i ühing (Le Cercle Ferdinand de Saussure, https://www.cercleferdinanddesaussure.org/) on ka konverentsi patroon.

Plenaarettekande teevad professorid Renate Pajusalu, Anna Verschik ja Tuomas Huumo. Millest nad räägivad?

Plenaaresinejate, Eesti ülikoolide üldkeeleteaduse professorite ja Turu ülikooli soome keele professori teemad esindavad suundi, millega meil ja lähinaabrite juures laiema keeleteadusliku vaate esindajad tegelevad. Ühendava joonena tõlgendatakse klassikaliste käsitluste raames selliseid keelenähtusi, mida nende raames varem pigem uuritud pole või sel viisil uuritud pole.

Renate Pajusalu käsitleb (eba)viisakust. Anna Verschik vaatleb koodikopeerimise raamistikus, kuidas saab ühendada strukturalismi ja sotsiolingvistilise lähenemise. Tuomas Huumo räägib, kuidas eristada ajametafoore (meta)tekstides, kus kirjeldatakse mõne teise teksti sisu.

Kas nende käsitletud keeleteaduse suunad on praegu eriti aktuaalsed?

Nagu mainitud, on esinejad valitud seekord pigem institutsionaalsel alusel, kuid tõepoolest: kõik professorid tegelevad väga aktuaalsete keeleteaduse teemadega – ja neist nad ka räägivad. Nagu teisteski teadustes, on ka keeleteaduses praegu üks suund ajalukku vaatamine, juurte juurde tagasiminek. Suurte keelemudelite edu keele imiteerimises on andnud põhjust rääkida keele toimimise mõistmise olemuslikest põhjustest. Suurandmed on tulnud, et jääda. Tänapäeval on andmeanalüüs ja statistilised meetodid pea iga keeleteadusliku uuringu enesestmõistetav osa. Nagu osutatud, mõtestame ka ümber keele kirjelduse põhialuseid, lähtudes tänapäevaste meetoditega tehtud uurimuste tulemustest.

Kas on juba silma jäänud, millised keeleteaduse eritlused tuleks järgmisel aastal esile tuua?

Esimestel Eesti keeleteaduse päevadel on ettekandeid 48 ja väga erinevatelt aladelt: näiteks sugulaskeeltest, keele­tehnoloogiast, noortekeelest, eesti keele õppest, grammatikast ja loomulikult ka Saussure’i panusest keele­teadusse. Ses loetelus on mitmeid teemasid, mis on kindlasti aktuaalsed veel aastaid.

Järgmisest aastast ootan ma eriti meetodite paljusust. Täpselt nagu keel on väga mitmetahuline, saab ka erinevate analüüsimeetoditega keelt üha uutest nurkadest avada ja keeleteadusse huvitavaid nüansse lisada.