Esimeste Eesti keeleteaduse päevade puhul on põhjust tänutundega meenutada* Lauri Kettust (10. IX 1885 Joroises – 26. II 1963 Läänemerel), keelematerjali suurkogujat, kes kasutas kogutut keele­teaduse eri valdkondades ja keele­korralduses ning tegi seda Eestis, Soomes ja mujalgi. Omaaegse Tartu ja Helsingi ülikooli professori mitmekülgsus ja erakordne viljakus on tähelepanuväärne.

Kõik algas kodukihelkonnast Juvast, jätkus metsasoomlaste juures Rootsis ning seejärel Eestis, Vadja-, Vepsa- ja Liivimaal ning Karjalas. Kogu Soomet hõlmavate retkede tulemuseks oli kolme­köiteline soome murdeatlas. Aktiivseima perioodi lõpuks (1930ndad) oli ta käinud kogumisretkedel kokku kuus aastat, avaldanud 28 monograafiat (u 4500 lk) ja 1000 lehekülge artikleid. Viimase retke tegi ta 1957. aastal Lapimaale. Kettuse kogutu ja avaldatu on süsteemne ja hea kvaliteediga, selle väärtus vaid kasvab ajaga.

Keeleuurija vastutus

Eelkõige oli Kettunen häälikuloolane. Selle suuna oluline saavutus on tema Kodavere murraku kohta kirjutatud doktoriväitekiri (1912). Keeleajaloolised järeldused viisid Kettuse vastuollu enamikuga tollastest lingvistidest, eelkõige oma õpetaja Setäläga. Aastaid hiljem on selgunud, et sageli oligi Kettusel õigus, näiteks on astmevaheldus meie keeltes varem arvatust hilisem. Muidugi, mõnikord ta ka eksis.

Hinnatud tulemusteni viisid Kettuse tema kirglik, järjekindel olemus ja üha süvenenud arusaam keeleuurija vastutusest. Ta suhtus kriitiliselt kabinetiteadlastesse, kes järeldused sulepeast välja imesid – kohapeal tegeliku keelekasutusega tutvumata. Tõe otsimise nimel ei kohkunud noor Kettunen ka riskide ega töökeskkonna äärmuslike olude ees, öeldes: „võin oma töö huvides elada seal, kus mõni teine inimolend elab“. Siiski, 1934. aastal on Kettunen Vepsamaal oma päevikus tunnistanud: „Kui tervis oleks korras, oleks kõik hästi, aga 8–9-tunnine istumine palavates taredes ja nende haisus ei mõju kuigi ergutavalt.“ Veidi varem on kirjas kiire rattasõidu tagajärg: „kukkusin teeserva pikali ja süda lõi, nagu tahaks lõhkeda“. Kettust ennast ega keelejuhte tema tööstiil ei säästnud. Üks neist koguni suri küsitluse ajal – mitte küll Kettuse süül.

Kindlasti soodustas tulemuste kvaliteeti ja lühendas analüüsiaega Kettuse üleskirjutamismetoodika, mis lubas teha esialgseid järeldusi juba materjali kogumise käigus. Hiljem kontrollis ta tulemused korduvalt üle, võrreldes neid naaberalade ja kaugemate kohtade keelekasutusega. Ühe Vadjas kogutud sedelipaki peale on ta kirjutanud „Täiesti mitteusaldatav materjal. Kogunud Lauri Kettunen“.

Eesrindlik meetodites, oli ta eesmineja ka töövahendeis: vedas keeleretkedel kaasas fonograafi, millega salvestatud liivi materjaliga pandi alus Emakeele Seltsi fonogrammikogule. Kaelu Anna korraldas ta täppisuuringuteks Helsingisse foneetikalaborisse.

Keelejuhid ja häälikulugu

Paljudest küsitletutest said Kettuse head püsipartnerid: Kiisa Kaelu Anna Kodaveres, metsasoomlane Vilhelmiina Juhoilas, Harkina Vadjas või Marja, Gaška ja Ortja Vepsa- ning Ädu Cerbach ja Karl Stalte Liivimaal. Silmapaistev oli Kettuse võime leida keelejuhte ka vaestemajadest ja vanglatest, kus koos mitme piirkonna asukaid, ning luua nendega usaldusväärne suhe.

Ulatuslikud välitööd lõid aluse kogutu analüüsi tulemusena valminud kõikide läänemeresoome keelte häälikulugudele. 1960. aastal koondas ta need teosesse „Suomen lähisukukielten luonteenomaiset piirteet“. Isikliku kogumistöö ja andmetöötluse loogiline jätk on ka M. J. Eisenilt saadud materjalikogu arendus esimeseks kogu Eesti ala hõlmavaks 400-leheküljeliseks kohanimede etümoloogiaks: 1955. aastal ilmus „Etymologische Untersuchung über estnische Ortsnamen“. Suurt tähelepanu pööras ta vere-lõpulistele kohanimedele ja esitas muu hulgas oma seletuse Narva (vepsa narvus ’künnis’) nime kohta. Enesekriitilisena tunnistas Kettunen alusmaterjali vähesust, nimetades raamatut tagasihoidlikult kõrvalehüppeks ja lootes, et selle kohati julged väited ei ületa lubatud piire. Valdek Pall on kommenteerinud, et see on sümpaatne ja kasulik kõrvalehüpe. Ega see tänapäeva seisu­kohaltki teisiti ole.

Sõnavara ajalugu puudutas ka enamik Kettuse Emakeele Seltsis peetud 19 ettekandest, kus ta analüüsis sõnade mulk, sai, äi, kurikas, süü, sõlg, riist, kurat jt päritolu.

Kirjakeele süvakäsitlus

Kaasaegse kirjakeele süvakäsitluseni jõudis Kettunen eesti lauseõpetusega. Teema oli tähtis eestikeelsete ülikooliõpikute puuduse tõttu. Tema „Lauseliikmed eesti keeles“ ilmus 1924. aastal. „Eesti keele varamu“ sarjas ilmunud „Eesti keele süntaksi“ (2017) toimetajate Mati Erelti ja Helle Metslangi sõnul kujundas Kettunen soome süntaksist lähtudes eesti lauseõpetuse tänapäevani edukalt vastu pidanud üldilme, lisaks kinnistas asjakohase terminivara. Kuigi Kettuse pakutusse on aja jooksul mitmeidki alati mitte kõige õnnestunumaid muudatusi tehtud, on põhiline paika jäänud.

Keelevõitluste eesliinil

Eesti keelevõitluste eesliinile jõudis Kettunen 1919. aastal avaldatud „Arvustavate märkustega keeleuuendusnõuete puhul“. See oli aeg, mil soomlaste Vabadussõja-abi korraldamisest vabanenud Kettunen meie eestikeelestuva haridussüsteemi jaoks innustunud, kuid eelteadmisteta algkooliõpetajaist gümnaasiumipedagooge koolitas. Seega jõudsid tema mõtted otsemat teed nendeni, kelle õpilased asusid varsti täiendama eesti haritlaskonna hõredaid ridu. Ega Kettunen suhteliselt lõpliku otsustaja rolli 1920ndate eesti keelekorralduses ihanudki, aga paremate puudusel ta selle endale sai: suuresti just tema arvamusest sõltus, missugused uuendus­ettepanekud käiku läksid ja missugused mitte. Kuigi Kettust on liigagi tihti peetud kompromisse välistavaks „üksinda vastuvoolu ujujaks“, paistab tema märkustestki välja soov mõistlikke kokkuleppeid teha.

Kettunen pooldas i-mitmust (mitte kõikjal!), ka esimesse kasutamist esimesesse kõrval (pole mõtet tõrjuda seda, mis valdavalt kasutusel), sõnaalguse h väljaütlemist; oli vastu da-tegevusnime lühendamisele (kirjuta), –nd rööpkasutusele koos nud-tunnusega, tugevaastmelisele olevale (poegana), y kasutamisele ü asemel jne. Muidugi juhtus, et keeleareng läks Kettuse soovitust erinevalt: tema oleks tahtnud lugesid asemele lugesivad, samuti uulitsat eesti ja Eestit soome keeles vastavalt tänava ja Viro asemele. Pahim, mille Kettunen eesti keelekorralduses põhjustas, oli nn käändumatu omadussõna väike algustäht, millega seoses aastakümneid vaieldi (Rootsi kuningas, aga rootsi laud – nüüd teiselgi juhtumilRootsi). Kettunenvõttis oma ettepaneku küll kiiresti tagasi, ent oli juba hilja.

Küll on tänapäevalgi rakendatavad Kettuse keelekorraldust puudutavad seisukohad keeletraditsiooni austamisest (ja muutmisest vaid tungival vajadusel), otstarbekohasusest ja selgusest, autorivabadusest („autorivabaduse radikaalne kitsendamine keele asjus hävitab kirjakeele arenemise loomulikud eeltingimused“) ning subjektiivsuse vältimisest. Keelekorraldajaks kujunes Kettunen Tiiu Erelti sõnul Eestis – olles ühtlasi eesti keelekorralduse sisuline looja (Seppo Suhonen). Ta viis oma keelekasutusvabaduse ja loomulikkuse suunas siin arenenud põhimõtted kaasa kodumaalegi, kus kirjutas ägedat poleemikat põhjustanud raamatu „Hyvää vapaata suomea“ (1949).

Läänemeresoome keelte põhjalik tundmine võimaldas Kettusel kirjutada kakskeelseid sõnaraamatuid (eesti, soome, liivi), aga ka mõlemasuunalisi õpikuid eestlastele ja soomlastele, lugemikke liivlastele ja võrdlusi („Viron ja suomen eroavaisuudet“, 1916).

Läänemeresoome keelte uurija Seppo Suhonen on eelkõige lähisugulaskeelte talletamist silmas pidades arvanud, et Kettunen tegi oma töö „õigel ajal õiges kohas“ ja et järeltulijail on põhjust olla „tänulik ühele oma teadusala suurimaist rännumeestest“. Pole põhjust kahelda: Kettunen kõndis nii keelematerjali kogumisel kui ka uurimisel ja korraldamisel sageli teistest ees.

* Emakeele Seltsi algatatud mälestusmärgikorjandus on jõudnud poole peale ja ootab liitujaid, kontonumber EE26220000120045339 (vt www.emakeeleselts.ee).