Temufi saal on nagu loodud kammerlike lavastuste sünniks. Teatri ruumide kodune atmosfäär, meeldiv õhkkond, kompaktne ruumilahendus, kus baar ja väike saal moodustavad kena terviku. Etenduse alguses tõmmatakse saali ja baari eraldamiseks vaid kardinad ette. Kõik on käe-jala juures ja viitab, et iga külaline on siin oodatud. Ka pärast etendust on publikul võimalus jääda mõtteid vahetama baari, kuhu heal juhul võivad lisanduda ka etendusel mänginud näitlejad. Kui lisada, et teater asub Viljandi kesklinnas, siis praegustes kitsastes majandustingimustes paremat tahta ei oskagi.
Tõepoolest, Temufi lavastused on kammerlikud. Ka viimane, meil seni lavastamata inglise kirjaniku Joe Penhalli näidendil põhinev „Armastus ja arusaam“ (originaalis „Love and understanding“). Tõlkija Peeter Volkonski on miskipärast eelistanud „mõistmisele“ intellektuaalsema värvinguga sõna „arusaam“, mis ilmselt pole juhuslik valik ning peegeldub ka näidendi tõlkes ja mõningates kärbetes. Eestikeelne tekst on seetõttu veidi verevaesem ja lakoonilisem. Sellest polekski ehk lugu, kuid näitlejatele jääb nii ka vähem võimalusi oma tegelaskujusid detailidega rikastada.
Joe Penhalli teoseid on läänes rohkesti tõlgitud ja lavastatud. Teda peetakse pinterliku stiili viljelejaks, mistõttu on igati loogiline, et tema näidendit kutsuti lavastama meie psühholoogilise teatri vanameister Madis Kalmet. Kalmeti lavastajakäekirjale on olnud iseloomulik keskendumine näitlejate rolliloome psühholoogilisele küljele. Nii ka siin. Kolme tegelasega näitemäng, kus igaüks on kimpus oma siseilma ja vastuoludega. Kammerlik saali- ja lavaruum – kõik viitab, et lavastusest võiks kujuneda läbielamisteatri pärl.
Lavastuse publikumagnetiks on kahtlemata Ester Kuntu. Näitleja, keda ma pole teatrilaval ülearu tihti näinud, kuid kes on hästi tuntud oma filmirollidega. Kuntu filmirollides lummab vaatajaid teatud kummalisus, mis ei vasta traditsioonilisele iluideaalile. Selles köitvuses on mingi saladus, mida pole lihtne seletada.
Pole juhuslik, et Ester Kuntut on kasutatud peamiselt filmis, kus suur plaan annab võimaluse tema eripära esiletoomiseks. Mulle paistab, et just siis tuleb esile suurte silmade kaudu avanev tavatu siirus ja võib-olla just seetõttu ka haavatavus. Siin, „Armastuses ja arusaamas“, väikese lava kolme inimese tükis, ei pääse aga Kuntu lavaline olek piisavalt esile. Kogu lugu jääb justkui sordiini alla. Milles on siis asi?
Lavaline lugu on ju tegelikult lihtne, võib öelda, tavalinegi. Mees ja naine, Neal ja Rachel, noored arstid, kes on ostnud endale korteri ja peavad nüüd võlgade katteks ennastunustavalt tööd rabama. See tähendab: nad on jätnud omavahelised suhted unarusse. Meiegi eluolust tuttav lugu. See, mis neid peale hüpoteegi tegelikult seob, jääb esialgu varjatuks ja selgub alles hiljem.
Ja siis, täiesti ootamatult, tuleb neile külla kunagine õpingukaaslane Richie, kes on vahepeal kümmekond aastat mööda maailma tuuritanud, nüüd aga ajakirjaniku või ka alustava kirjanikuna tagasi Inglismaal. Provokatiivne ja väljakutsuva käitumisega elupõletaja. Igal juhul täielik vastand kohusetundlikule Nealile.
Kunagisest meeste sõprusest on alles vaid riismed, kuid korraliku käitumisega pedantne Neal ei suuda vanale sõbrale otseselt millestki ära öelda: ei ulualusest, rahast ega ka kontaktidest oma elukaaslasega. Rachel, kes oma hinges on juba ammu tundnud puudust romantilisest suhtest, ei suuda samuti järsult tagasi lükata Richie jämedaid lähenemiskatseid. Kõik lähebki nii nagu minema peab, ning alles siis, kui Richie üleolev suhtumine ka Rachelisse ilmsiks tuleb, mõistab naine, mille ta on kaotanud.
Skemaatiline lugu, mis aga eeldab näitlejatelt detailirikast ja mitmeplaanilist mängu, pidevat balansseerimist tõsiste ja koomiliste seisunditega. Skeem eeldab liha luudele kasvatamist, mida peab toetama dramaturgiline struktuur.
Esietendusel, mis ikka veidi kobav ja närviline, näis mulle, et see lugu peab sisaldama midagi rohkemat, mis paneb vaataja tegelastele rohkem kaasa tundma. Seda enam et oma rolle tegid näitlejad ju hästi. Eriti tunnustan Agur Seimi Richie osas, kes tegi füüsiliselt võimsa etteaste ja keda ma varem sedavõrd esileküündivas rollis ei olnud näinud. On ju üldteada, et pahelisus on laval palju atraktiivsem kui korralikkus. Vastandina Richiele pidigi Ott Kartau Nealina olema pedantselt (loe: ebahuvitavalt) ja arstilikult vastutustundlik.
Teistkordsel vaatamisel oli näitlejate mäng juba kindlam, kuid ikkagi näis, et tegelastele kaasaelamist takistas karakterite skemaatilisus, puudu oli elulistest ja vastuolulistest nüanssidest. Ka esimestes ajakirjanduses avaldatud reaktsioonides lavastusele märgiti, et siin jääb puudu kaasaelamist võimaldavast probleemitajust.* Olgu selle põhjuseks siis „ajale jalgu jäänud teemakäsitlus“ või miski muu.
Mulle jääb arusaamatuks, miks on tõlkija ja tema järel ka lavastaja loobunud tegelaskujusid kas või kaudselt iseloomustavatest detailidest (nagu Richie saatusest ja elu keerdkäikudest Ameerikas), jättes näitlejatele vaid sündmustiku selgroo. Publik tahab neist tegelastest palju rohkem teada. Tegelaste sisemaailma ja omavahelisi suhteid oleks kindlasti rikastanud vastuolulised detailid ja suhtumised, mis võivad väljenduda ka vaikimisi, mitte ainult repliikidena. Teos algab ju paljulubava stseeniga, kus Richiet ehmatab üle pea lendava lennuki kõrvulukustav mürin, kuid seegi detail jääb edasise tegevuse käigus välja mängimata.
* Helen Pärk, Mehed, naine ja hüpoteek. – Postimees 1. XI 2025.
