Venemaa usuinstitutsioone on geopoliitika pingestudes väljaspool kodumaad tabanud tagasilöögid. Pole ka ime. Asi pole vaid vene vaimu teokraatlikes kihistustes, isevalitsejate ja kiriku igikestvates seostes ja tsesaropapismis, nagu on kiriku riigi osakonnaks muutumist nimetanud filosoof Solovjov. Ega ka selles, et Venes vohavas antiliberalismis, progressivastasuses ja arhailisuse kultuses on mõttelooprofessori Marina Bõkova arvates süüdi pärapidi kulgenud vene valgustus, mille eestvedajaiks olid avalikkuse ja intellektuaalide asemel eeskätt oma võimu tugevdamist silmas pidanud riik ja riigikirik.

Mihhail Epstein on kirjutanud venelaste religioossest neuroosist, mis võib avalduda samamoodi nagu Freudi arvates allasurutud seksuaalsus, s.o kuri­tegelike kõrvalekallete, sadismi ja masohhismi, vaimuhaiguse ja trans­gressiivsusena. Arhailiste rituaalide ning juhtide ja riigi ebaterve eba­jumalikustamise kõrval kihab vene elu religioossetest sümbolitest, transformatsioonidest ja viidetest. Seejuures asenduvad afirmatiivsed teoloogilise mõtlemise viisid pöörasel moel apofaatilistega: kõige vähem sobiv olevat jumaliku esiletoomiseks kõige tõelisem, kuna markeerib parimini autentse jumala esitlemise võimatust.

Nii passivad jumalikku rolli madu ja Stalin. Religioosses loogikas vohab kirjanik Vladimir Šarovi kujutatud apokalüptilisele hullusele iseloomulik pära­džihadism: kes tapab süütuid, teeb neile suurimat head, sest saadab nad otse taevasse. Nikolai Berdjajev on tõdenud „Vene idees“, et pettumine ajaloo radades, usu kaotamine vene ideesse ja ajalooliste ülesannete olemasolusse tekitas XIX sajandi lõpuks Venemaal apokalüptilised meeleolud, maailmalõpu ja antikristuse ilmumise tunde. Nüüd näib, et „vene idee“ seisnebki apokalüptilises militarismis, mille eest­vedajaks on Moskva patriarhaat.

„Aatomiõigeusu“ preestrid õnnistavad tuumaarsenali ja Vene tuumakeskus asub hävitajate kaitsepühakuks kuulutatud Sarovi Serafimi kunagise kloostri alal, kus toodetakse mh mandrite­vahelisi rakette R-36M alias „Saatan“. Putini nalja „meie jõuame märtritena paradiisi, aga vaenlased lihtsalt kärvavad, ei jõua isegi pattu kahetseda“ tõsiselt võttes kutsub ülempreester Kozlov tuumakatastroofi mitte kartma. Ilmalõpp toob lähemale Jumala riigi. Patriarh Kirill õnnistab Putini troonile „ajastu“ lõpuni. Kummaline, et mitte ainult meie heteroseksuaalne duo ja EKRE, vaid ka president tõrgub sest õndsusest eralduma.

Vene filosoofiaga, olgugi see läbivalt religioosne, seonduvad ent vähem maailmalõpueelsed ja polariseerivad meeleolud. Kodulembestest emadest filosoofe Carrie Gressi, Peachy Keenanit jm Lauri Vahtre lemmikuid esile tõstes taunib Dmitri Davõdov (Russia in Global Affairs 2025, nr 4) Venemaa kapseldumist eneseküllase tsivilisatsioonina. Lääne „radikaalsed kodukanad“ üritavat nagu Venemaagi „konservatiivsusele taas elu sisse puhuda“. Siin võiksid Davõdovi arvates aidata Losski, Berdjajev, Florenski, Šestov, Frank ja kõigi õpetaja Solovjov.

Neist lähtumine andvat Venemaale tagasi isiku- ja mõttevabadused ning inimkonnale tasakaalu individualismi ja kollektivismi äärmuste vahel, individuaalse, sotsiaalse ja transtsendentse dialoogilise ühtsuse. Selles suunas liigutatakse mõtet meilgi. Nii nagu käterätita me kunagi sauna ei lähe, ka Venemaa meelest ei lähe, nagu kirjutas Hando Runnel juba ammu. Vene mõtteloo vahendamine on tema eestveda­misel just viimastel aastatel iseäranis õitsele puhkenud: hiilgavalt tõlgitud, harvaesinevalt veatuks toimetatud tuhanded lehe­küljed. Eksistentsialistina olen isegi olnud vene vaimu mõtestatuse- ja terviklusejanust joovastunud.

Vaimustunud on ka meie vene mõtteloo sügavalt erudeeritud vahendajad, tõlkijad ja saatesõnade autorid. Vene filosoofiat (nagu kirjandustki) on ikka saatnud aupaklik imetlus. Nii jääb paraku mitte ainult põhjalikult eritlemata, vaid täiesti esile toomata selle äärmuslikult pealetükkiv, Tšaadajevist Solovjovini ja „filosoofide aurikutel“ pagendatuteni ulatuv imperialistlike ja militaarsete joontega, kogu inimkonna ümberkujundamisele pretendeeriv messianism – kummaline arusaam, et just kõige mudaaugulisematest lõhedest rebitud Venemaa on välja valitud lahendama maailmas kõik vastuolud. Isegi eksistentsialistlikest otsingutest kantuna on sellest vene mõttelugu lehitsedes aina raskem mööda vaadata.