Vool, peatu, ilus oled, seisak! Seisev tiigi­vesi rikneb küll kiiresti, kuid on oma ja armas, mõjub turvaliselt, erinevalt mäslevast mägiojast või kärestikust, kus ainult lõhel lõbu laialt. Eesti võimudel oleks viimane aeg Rooma paavstile palvekiri saata, et ta me maa jumalaema asemel hoopis seisakupühak Stagnatiusele omistaks ning sel viisil tiitli päriseluga taas kokku viiks. Kui sellist pühakut veel pole, peab selle leiutama, sest aukohta vääriks ta paljudes riikides, mitte ainult Eestis. Otsesõnalist seisakukultust ei ole küll välja kujunenud, kuid kümnendi eest hiilimisi kohale jõudnud stagnatsiooni kaudne kiitmine kogub tuure. Turbulentses maailmas vajatakse ju „rahu ja stabiilsust“, selle lubajaid premeeritakse valimistel häältega.

Inimesed, kel kogemus ja mälupildid 1980ndate aastate stagnatsioonist Nõukogude Liidus, ei pruugi nõustuda toonase ja praeguse vahele võrdusmärki panema. Poodides ju valitseb kaubaküllus, raha väärtus on ka halvimal inflatsiooniaastal olnud suurusjärkude jagu püsivam, kui see oli rubla lepaleheks muutumise aastail. On vabadus ise otsustada ja tegutseda, põhiseadus kehtib, igaüks saab olla oma õnne sepp. Mis stagnatsioonist siin rääkida? Aga eks kulunud Moskva parteijuhtidel aastaid ja terve punaste ättide põlvkond pidi välja surema, kuni Mihhail Gorbatšov viimases hädas olukorda õige nimega seisakuks nimetama hakkas. See ei olnud ainult majanduse allakäik, stagnatsioon hõlmas ühiskonna kogu vaimset atmosfääri. Kui lõpuks langes otsus taas liikuma hakata, selgus, et jalad on nii surnud, et hiigelriik prantsatas esimeste sammude järel lihtsalt pikali – ja enam püsti ei tõusnudki.

Nii see paratamatult juhtub, sest paigalseis on inimese kõige ebaloomulikum asend. Seda teab iga vahipostil kas või paar tundigi järjest seisnud sõdur. Kes seisaks kanges valveasendis vabatahtlikult ja pikka aega? Ainult puhkudel, nagu sarga- või lipuvalves, mil see on erakorraline pingutus austuse avaldamiseks, aga nii mõneski kultuuris eelistatakse sellele tantsu ja tralli. Seisak on sundasend, mille võtmise tõuge ei tule inimese seest, vaid välisel sunnil. Sõjaväes annab ülem käsu, spordis paneb kohtunik talle antud võimu­positsioonilt mängu seisma. Mida kauem seistakse, seda suuremaks kasvab rahutus ja soov taas liikuma hakata. Selleks et saaks üldse seisma jääda, peab enne liikuma. Seda on Eestis tehtud, palju ja kiiresti. Eks marssinud Martin Luthergi pika ja tähendusrikka maa maha, enne kui käsu korras Wormsi keisri ette seisma jõudis, „sest teisiti ei saanud“. Inimkonna õnneks pääses ta sealt sõprade abil kiirelt uuesti liikuma ja tegutsema, sest seismine võinuks hõlpsasti ka hukkamisega lõppeda.

Aga võimuri enesekehtestamine alamaid seisma käsutades algab palju kaugemalt kui range distsipliiniga militaar- või spordiorganisatsioonidest. Sellest kubiseb kodu, kool ja kirjandus. Peres traditsioonilisi kasvatusviise viljelevad lapsevanemad võivad pattu teinud lapse nurka seisma panna: järele mõtlema, süüd tunnistama, karistuseks. Kindlasti ei ole lobiseva ja tunni läbiviimist segava õpilase püsti kamandamine või koguni klassiukse taha seisma saatmine enam ammu koolis ametlikult lubatud kasvatusvõte, kuid vanemad põlved on sellist alandavat ja trotsi tekitavat karistust omal nahal tunda saanud. Sellest veel kangema kraadiga alanduse saab religioosse komponendi lisamisel, nagu juhtus Joosep Tootsiga, kelle köster põlvedel seisma ehk põlvitama sundis.

Lapsi harjutatakse seisma mujalgi, näiteks koostöö harjutamise ja muudel õilsatel eesmärkidel – ole pioneer või skaut, noorkotkas või kodutütar. Ego piiramiseks, käskude jagamiseks. Või siis, nagu Juhan Viidingu Krauklise juhtumis, patustanu väljaselgitamiseks: „meie aga jätkasime sirget paigalseisu / kuriteost ma vaikisin ei hargnenud see niit“.

Viiding kaevab seisakus sügavamalt, kui küsib, „mismoodi on su vaimu seis?“. Vaim „ei seisa nigu“, aga lahendus ei ole paremini seismises, vaid päikesena tõusmises ja töö tegemises, sest alternatiiv on minna „mustaks mure läbi / nii et on tuhat aastat häbi“.

Võimupositsioonil saab ka demokraatia tingimustes igasuguseid asju seisma panna. Reformierakonna juhtimisel on valitsus seisma pannud maksu­debati (ja -festivali), sest vaja olevat maksu­rahu, mis sest, et praeguse maksusüsteemi ettevõtlust ja avalike teenuste arendamist pärssiv vildakus on üldteada ning nii kodu- kui ka välismaiste asjatundjate tark nõu, mida ja kuidas muuta majanduse stagnatsioonist päästmiseks, on aastaid otsustamist-rakendamist ootamas. Ja mitte ainult, maksusüsteemi võimaliku muutmise seisma pannud valitsus teab kõige paremini, mis ettevõtjatele hea on, ka siis, kui ettevõtjad ise sellega ei nõustu. Näiteks on Toomas Annus äsja ajakirjas Edasi nentinud: „Maksustruktuur on vale ega vii meid edasi.“

Kollektiivses vaimupimeduses otsustati Brüsselis – ja ühtlasi „Eesti parimates huvides“ – panna majanduse rohepööre ja kliimamuutusega kohanemine pigem seisma, kuigi kliima seda otsust ei mõista ning jätkab muutumist peatumata ja küsimata, kas inimesed murest mööda vaadates võidavad või kaotavad. Eestis kui stagnatsiooni alal eesrindlikus riigis pandi tuuleenergia arendamine seisma muidugi juba hoopis varem: väikeste katkestustega seisak kestab seal juba paarkümmend aastat. Kunagi lauldi siin maal põhjendatult „Peatage Lasnamäe!“, mis oli üleskutse võitlusele, mitte niisama passimisele. Nüüd hüütakse „Peatage tuulikud!“ ja sellele leidub stagnatsioonisõltlastest toetajaid hulgi.

Hull on see, et stagnatsiooni ilu osas paistab valitsevat poliitiline konsensus. Igaüks otsib oma, mida peatada. Kohalikel valimistel edu saavutanud opositsioonierakonnad on juba enne ametisse astumist hoolega tuvastanud ühiskonnaelu veel liikuvaid osi. Neid on leitud. Näiteks Tallinna trammid. Peatada saab ehitamise, ostmise, arengukavades kirjapandu käivitamise. Ühed peatavad autosid, teised jalakäijaid. Niitmine, kuulukse, aitavat pealinnas peatada ka võõrliikide pealetungi. Kui nii, siis niitmist peaks alustama kurikuulsast hõlmikpuust, mis sugenes Süda tänavale juba enam kui sajandi eest ja on peaaegu sama kaua takistanud Eesti ooperikultuuri õitsengut.

Nii pannakse seisma lootus, tegutsemisind ja -valmidus, lõpuks ka unistamine. Mida rohkem on ühiskonna liikumatuks tehtud osi, seda suurem on tõenäosus, et seiskuvad ka veel liikuvad. Valmistumisel järgmise stagnatsioonipäeva pidulikuks rongkäiguks on juba sõnastatud menukad loosungid „Peatage rahvusringhääling!“, „Surm Eesti Kontserdile!“, „Vangi Tallinna ülikooli terroristid!“ jpt. Kuid kas neid enam vaja ongi, ainult amortisatsiooni arvelt tiksuv vaimuelu ei seisa niikuinii, ja milleks maaslamajat togida. Vaimuelu asutuste mure on ehk veel tumehall, mitte must, kuid võib öelda, et tuhande­aastasest häbist on mitu aastat juba ära kantud (aga kas ka seisaku­kindralitel?) ja tegevusetuseni viiv lootu­setus süveneb.

Nelja kümnendi tagusel ja praegusel stagnatsioonil on üks tugev ühisjoon, nimelt välisvaenlane, olgu verine või mitte. Majanduskasvu ei tule, kuni neetud soomlased ja rootslased ei hakka taas kinnisvara ostma. Heaoluriiki ei tule, kuni väljas käib sõda jne. Aga erisus on see, et seisakuväsimusest sündis toona stagnatsioonivastane ühisrinne ja kõik hakkas liikuma, mitte ainult jää. Kus on see nüüd?

Tahaks jälle kõndida, aga kuidas seda teha, kui oled jalapakku pandud? Kes päästaks vee valla, stagnandid?