Katrina Lehismäe film „Kadunud tähed“ on tunniajane südamlik dokumentaalfilm Eestisse sattunud Ukraina sõjapõgenikest Tallinnas ja Tartus, noortest koolitüdrukutest, 10–14aastastest. Filmis on vaadeldud selliste suurte sündmuste nagu sõja mõju ilmnemist tegelaste igapäevaelus.
2022. aasta 24. veebruaril päästis Venemaa kallaletung Ukrainale valla ühe suurema sõjapõgenike voo lähiajaloos. Esimese sõja-aasta jooksul lahkus Ukrainast peaaegu seitse miljonit inimest ja sisemaiselt umbes neli miljonit pidi oma elukohta muutma. Enamik põgenikest on noored naised lastega. Ka Eestisse jõudsid kümned tuhanded põgenikud ning nende äkiline ilmumine ei tähendanud muutust mitte ainult siia jõudnud ukrainlaste elus, vaid ka tervele Eestile. Peab ütlema, et Eesti on saanud selle väljakutsega hästi hakkama. Kümnete tuhandete traumeeritud ja segaduses põgenike ilmumine ei kutsunud esile sotsiaalhoolekandesüsteemi kokkukukkumist, suuremaid ühiskondlikke kataklüsme ega tekitanud suuri lõhestavaid pingeid. Nagu ütles mulle üks Ukraina sõjapõgenikega tegelenud inimene: Eestis ei pidanud ükski põgenik ööbima spordisaalis madratsi peal, inimesed sai ära paigutatud ja nende eest kanti hoolt.
Siiski teatakse toona toimunust ikkagi väga vähe. Seetõttu on „Kadunud tähed“ ennekõike vajalik meile endile, et aru saada, kes on need inimesed, kes elavad meie keskel varsti juba neljandat aastat, kuid kellega ollakse väga vähe kokku puutunud. Võib öelda, et Ukraina sõjapõgenikud on nüüdseks üldsuse eest kuskile kadunud. Jah, siin-seal võib mõningate Eesti linnade tänavatel kuulda juhuslikult ukraina keelt või siis ukraina aktsendiga vene keelt, tekkinud on mõningad uued ukraina köögiga toidukohad, ent sellega ukrainlaste osa enamiku inimeste elus suuresti ka piirdub. Suur osa sõjapõgenikke on juba Eestist ka lahkunud, ent kümned tuhanded on jäänud ja elavad tähelepandamatult meie keskel.
„Kadunud tähed“ räägib varateismeliste tüdrukute argipäevast ja tüdrukute kaudu ka mõlema emast. Etnoloogina oli mul seda mitmekihilist ja tempokat filmi vaadata väga huvitav. Seal tuuakse esile hulgaliselt protsesse ja ka mikrotasandi saatusi, mis panevad vaataja jaoks kokku suurema pusle: näidatakse, millistest sündmustest, mõtetest ja tunnetest koosneb ühe kodumaalt lahkuma sunnitud tüdruku elu võõrsil, kuidas kujuneb Eesti järjest rohkem uueks koduks. Lehismäe näitab tüdrukuid koolis, trennis, koos emaga mitmeid toimetusi tegemas, terapeudi juures ja koos teiste ukrainlastega.
Läbiva joonena teadvustavad eri vanuses sõjapõgenikud järjest enam oma ukraina identiteeti ning seda, et ümberpaiknemisega kaasnev šokk ja adapteerumisprotsess uues ühiskonnas on keeranud lapsepõlve pea peale ning teinud 11aastasest täiskasvanu. Üks protagonist ütleb suhteliselt filmi alguses: „Ma ei ole hispaanlane, ma ei ole eestlane, ma olen ukrainlane!“ Filmis tuleb välja ka juba üldtuntud fakt: järjest enam vene emakeelega ukrainlasi läks ja läheb üle ukraina keelele. See on kibe pill alla neelata Vene Maailma apologeetidele, aga vene keeleruum on kaotanud juba nähtavasti miljoneid rääkijaid. On teada, et ukrainlastel puudus kuni 2014. aastani ühendav rahvustunne, mis on omane kas või eestlastele. Ukraina oli jagunenud erinevateks regioonideks ja eri keelte kõnelejateks, kes omavahel just eriti hästi läbi ei saanud. Teatud irooniaga võib väita, et Putin on ukraina rahvustunde looja. Üks peaosalistest ütleb: „Ma ei taha kodumaad unustada, sellepärast läksin ukraina folklooriringi.“ Ukrainlane olla tähendab pidevat navigeerimist Eesti ja Ukraina vahel, seda käitumises, keeleliselt, aga ka igapäevases tegevuses.
Kui minna teise filmi läbiva liini juurde, lapse hakkamasaamise juurde olukorras, kus ta kodu on okupeerinud Venemaa ning ta peab hakkama saama võõral maal ja võõras kultuuris, siis see on palju mitmekihilisem. Ühest küljest on lapsed nagu lapsed ikka, käivad koolis ja sõbrannadega kooki söömas. Teiselt poolt kumab terve filmi jooksul läbi kestev depressioon, sisemine tühjus, jõuetustunne. Kas mu isa on elus? Kas ma saan kunagi koju tagasi? Kui sidet kodumaaga hoiavad ennekõike kaasatoodud fotod lähedastest, muutub ka kodumaa mõiste. Väga huvitavad on filmis need paar kohta, kus esile kerkib Eesti tähendus laste jaoks. Kes on ukraina sõjapõgenikega kokku puutunud, need teavad, et ukrainlaste side Ukrainaga on väga tugev ja paljud neist pöördusid esimesel võimalusel sinna tagasi. Filmis räägitakse aga just laste perspektiivist. Ja ukraina lapsed, kes on Eestis leidnud uue turvalise kodu, pole eriti entusiastlikud jälle juba tekkivaid juuri ning tutvusringkonda kaotama. Filmist käib läbi, et alguses olid ukrainlased eriti tundlikud igasuguste paukude suhtes, ent on hakanud Eestit usaldama ja lootma siinsele turvatundele. Tallinna Venemaa saatkonnast möödumine on neile siiski šokeeriv elamus, tuues tagasi kogu selle emotsionaalse negatiivsuse, mille nad tahaksid unustada ja kuhugi maha matta.
Enneaegselt täiskasvanuks saanud noorte inimeste adapteerumisprotsessi on terve filmi jooksul huvitav jälgida, seda enam et sellest eriti ei räägita. Põgenemisest ja sõjast traumeeritud inimesed loovad endale uue elu, uue tutvusringkonna, saavutavad mingi turvalise rutiini. Ent kõike seda varjutab oht, et uus turvatunne võib äkitselt katkeda, kusjuures olukorramuutus ei sõltu neist endist, vaid vanematest, antud juhul siis ennekõike emast.
Kui nüüd emadest rääkida, siis näidatakse „Kadunud tähtedes“ ka seda, kui raske on lapse eest vastutaval täiskasvanul paguluses mitmel rindel edukalt võidelda. Peab ütlema, et Eestil on oma sõjapõgenikega vedanud. Mis tahes põhjusel hakkasid Eestisse sattunud ukrainlased kiiresti organiseeruma ja otsima hakkamasaamiseks võimalusi ning osutusid üleüldse väga paindlikeks ja aktiivseteks. Ukraina sõjapõgenike tööhõive Eestis on Euroopa Liidu suurim. Ka „Kadunud tähtedes“ portreteeritakse noori ja tugevaid ukraina naisi, kes loovad oma ettevõtte, et olla iseseisvad.
„Kadunud tähed“ näitab, kuidas põimuvad pagulase elus sõjatrauma ja argirutiin. Pagulane üritab elada oma elu nii muretult kui võimalik: lapsed naeravad, mängivad, poseerivad fotomodellina, käivad mitmetes trennides jne. Mõtteis ollakse aga ikkagi kodumaal: kas neli aastat venelaste käes vangis abikaasa on veel elus, kuidas elavad Vene okupatsiooni all lähisugulased, kuhu maailma otsa on saatus pillutanud klassikaaslased? Film „Kadunud tähed“ on ühtaegu optimistlik ja traagiline.
