Nädal aega on kogu maailma meedia rääkinud New Yorgis valimised ülekaalukalt võitnud 34aastasest Zohran Mamdanist. Aasta eest vaata et tundmatut noormeest on nii USAs kui ka Eestis tembeldatud kommunistiks ja nähtud temas ka demokraatliku partei uut tulevikulootust. Mamdanile andis hääle muljetavaldavalt 50,6% valijatest ning tubli kihutustöö tulemusena õnnestus tal tuua valima peaaegu kaks korda rohkem valijaid kui möödunud valimistel. Mamdani häälesaak jääb protsentuaalselt vaid natuke alla Tallinnas koalitsiooni moodustava Keskerakonna ja Isamaa omale.

Sarnasust on muuski. Kuigi Eesti meedia armastab rõhutada Mamdani sotsialistlikke vaateid, on suur osa tema valimisplatvormist Eesti pealinnas juba ellu viidud. Kampaania ajal rõhutas Mamdani, et seisab raudselt tasuta ühistranspordi, odavama üüri ja tasuta lastehoiu eest. Nn tasuta ühistransport on olnud Tallinnas reaalsus juba üle kümne aasta. Lastehoiu eest tuleb Eesti omavalitsustes küll tasuda igakuist kohatasu (Tallinnas nt 50 eurot kuus), see on aga New Yorgi keskmise tasuga (3000 dollarit) võrreldes köömes. Üüriga on meil, nagu on.

Nii New Yorgist kui ka Tallinnast on möödunud kümnendi jooksul saanud elamiseks absurdselt kallis koht. Eesti on kinnisvara hinna ja üüri tõusu poolest Euroopa Liidu tipus, kiiremini on tõusnud eluasemete hind vaid Ungaris. Kliimaministeeriumi tellitud uuring näitab, et Tallinnas on Eesti linnadest kõige vähem keskmiselt taskukohaseid kortereid ja eramuid. New Yorgis on hinna ja palga suhe (mitme aasta palga eest saab keskmine inimene kodu osta) nüüdseks tõusnud kümneni. Tallinnas on see näitaja 4,3, nii et poole väiksem kui New Yorgis, aga taskukohaseks peetakse eluaset, mille saab soetada umbes kolme aastapalga eest.

Sellised arvud panevad kahtlema analüüsides, mis tõmbavad meie ajastu poliitika peamiselt liberalismi-konservatismi liistule. New Yorgis on omajagu ajakirjanikke ja poliitikuid, kes on üritanud tõestada, et Mamdani on linnapeaks saamiseks liiga woke, liiga tumedanahaline, liiga moslem, liiga noor, liiga politsei­vaenulik või liiga kommunistlik. Mamdani omakorda ei jätnud võimalusel mainimata oma vastaskandidaadi, endise New Yorgi osariigi kuberneri Andrew Cuomo arvukaid ahistamisskandaale ja seotust Donald Trumpiga. Peamiselt keskendus ta aga New Yorgi elukalliduse küsimusele. Cuomol oli raske elu­kallidusega suhestuda, kusjuures mitte ainult seepärast, et ta on miljonär, vaid et temalt võis alati küsida: „Aga miks sa kubernerina siis midagi ette ei võtnud?“ Hoolimata kutseliste kommentaatorite hoiatustest ei lõpetanud Mamdani Gaza toetamist ega immigrantide eest seismist – lõpuks selgus, et kumbki seisukoht ei olnud valijatele takistuseks.

Ka Tallinnas üritati sõnastada valimiste peaküsimust kui konflikti Eesti- ja Vene-meelsete, mustade ja valgete jõudude vahel, tulemused näitavad aga seda, et valijad karistasid Toompeal võimul olijaid (ja EKREt) ning premeerisid kõiki ülejäänuid. Vaevalt on Tallinna valija nelja aastaga muutunud märkimis­väärselt Vene-meelsemaks või konservatiivsemaks, küll aga on inflatsioon ja eluasemete hinna tõus teinud Tallinnas elu palju kallimaks. Tallinna esikolmik – Keskerakond, SDE ja Isamaa – kõik kas rõhutasid oma kampaanias materiaalseid küsimusi või siis tümitasid niisama Reformierakonda.

Neist kahest näitest võib teha järeldusi järgmisteks riigikogu valimisteks. Reformierakond on osanud oma toetajaid valimispäevaks mitmete väärtus­küsimustega hästi mobiliseerida. Viimastel valimistel tehti julgeoleku ja Euroopa-meelsuse kaardile mängides lausa rekordtulemus. See strateegia võib olla ennast ammendanud. Tsentriparteid, kelle nägemus tulevikust on „täpselt nii nagu praegu, ainult rohkem“, on kogu maailmas järjest vihatumad. Valijad väljendavad oma vihameelt sellega, et valivad paremäärmuslasi, kes on voolinud üleüldisest rahulolematusest loo, mis seletab tsentriparteide läbi­kukkumist üleilmse globalistide vandenõu, pervertide ja immigrantide võimuhaaramise ja muude otse seljaajust välja imbunud hirmudega. Mamdani näitas, et võita saab ka teistmoodi, ilma inimlikke väärtusi ohverdamata. Aeg näitab, kas ta suudab oma programmi ka ellu viia. Ent tema ülirangelt elukalliduse vähendamisele suunatud strateegiat tasub võtta tõsiselt. See võib osutuda parimaks alternatiiviks paremäärmuslusele. Ka meil.