PÖFFi põhivõistlusprogrammis esilinastub João Nuno Pinto draama „Täismäng paradiisi“¹.

Pinto tuleb Tallinna Portugalist, mille tuntuim lavastaja on ilmselt autori­filmimees Manoel de Oliveira (1908–2015). Küsin, millised viimase aja Portugali filmid on Portugalis vaadatuimad. Pinto ütleb kohe, et „Kuldne puur“² 2013. aastast, peaosas Joaquim de Almeida – aegade edukaim kodumaine film 761 000 külastusega, mida on Eesti tippudega võrreldes pisut vähe, kuigi Eestis elab seitse korda vähem inimesi. Immigratsioonikomöödia, mitte mingi autorifilm.

Argentina ja Itaaliaga koostöös valminud „Täismäng paradiisi“ vestab pikkade traditsioonidega suguvõsast, kes koguneb ühes peenes casa’s, et otsustada, mida isa majaga teha. Samal ajal laastab piirkonda tulekahju. Tekivad frustratsioonid. Inimesed peaaegu hulluvad, võib-olla reageerivad pisut ka üle. Kas nähakse maailmalõppu seal, kus seda pole? Palavus kahtlemata lämmatab. Kogutakse vett. Tuul kannab aeda jaanilumehelvestena tuhaebemete kollast udu, mille nägemist võimendab vaatajate teadmine Los Angelese tulekahjudest.

Selle tšehhovliku filmi tugevaim külg on aegade jooksul nii mõnegi auhinnaga pärjatud Pinto (snd 1969) loodud atmosfäär. Tubaste suhete vahele pikib ta väljade vaateid.

João, miks teile see stsenaarium meeldis? Kuna Fernanda Polacow on teil ka varem stsenarist olnud, siis võib-olla ei jõudnud see juhuslikult teie lauale, vaid tellisite seekord temalt?

Oleme elu- ja töökaaslased. Stsenaarium valmis väga loomulikul moel. Vahetasime mõtteid. Algidee tuli temalt. Ta soovis rääkida sellest, mis Portugalis praegu toimub: domineerib kapitalistlik kiskjalik mõtteviis, kogu maa, majad müüakse maha. Ta soovis rääkida ka kaasnevatest konfliktidest. Mina tahtsin rääkida kliimaprobleemidest. Film on nende kahe teema põimumine, sest üks on teisega seotud. Kolisime pandeemia ajal Lõuna-Portugali Alentejosse, kus toimub ka filmi tegevus. Kogesime palju sellesarnast käitumist. Elanikel pole raha maa ostmiseks, sest hinnad on nii kõrged. Ehitatakse hotelle, golfiväljakuid, istutatakse intensiivselt oliivipuid. Samal ajal jääb vett vähemaks, suved muutuvad kuivemaks.

Portugali Algarve golfiregioon on Euroopas üks hinnatumaid. Tartu lähedale on juba üle kümne aasta soovitud rajada golfiväljakut, aga kord on vastu ühe, kord teise küla elanikud. Te ise vist golfi ei mängi?

Mina golfi ei mängi. Kogu Alentejo regioonis toimub rekonstrueerimine, reorganiseerimine. Golfiväljakud neelavad ära joogivee, põllumajandusele ja ökosüsteemile vajaliku vee. Kohalikud võitlevad korporatsioonidega, kellel on muidugi head advokaadid. Ehitatakse isegi kaitsealustes paikades. See on meie filmi panorama. Arendame filmi sealt edasi.

Kuidas rääkida seda lugu uudsel viisil? Milliseid lõkse vältida?

Soovin iga kord rääkida lugu endale ja vaatajale uudsel viisil. Seekord oli selleks loo esitamine kolmest vaatepunktist, et ei oleks mustvalge, head ja pahad – läksin ka hallile alale. Näeme sama lugu jutustatuna kolm korda, igaüks ühe naise ainulaadsest ja sageli moonutatud vaatenurgast. Kõik tegelased näivad olevat oma fantaasiates lõksus, see on igasuguse omavahelise suhtluseta, solidaarsuseta maailm. Selles mõttes rõhutab kolmepoolne struktuur veelgi omadust olla „suletud oma maailma“. Selle kolmepoolse struktuuri fiktiivne huvi on tohutu: see ületab „jah ja ei“ dialektilise konflikti, pakkudes välja kolmanda viisi, kuidas jah ja ei teineteist tühistavad või täiendavad, hävitavad, põimuvad ja rekonstrueerivad.

Miguel Arteta on öelnud, et kui režissöör teab tegelaste kohta kõike ja üritab neid kontrollida, siis on tagajärjeks liiga suletud film. Või võib tulemus olla ka positiivne?

Arvan, et režissöör peaks võttesse mineva filmi kohta teadma võimalikult palju. See kehtib ka tegelaste kohta. Aga see peaks olema alguspunkt, mitte lõpp. Minu jaoks on loominguline protsess avatud protsess: pean olema täiesti avatud sellele, mida pakuvad näitlejad, kaastöötajad, universum. Kui tead täpselt, mida tahad, ei eksi sa nii paljude panustajate vahele ära, oled nende kõigi tegemistega kursis ja valid ainult selle, mis on tegelase, loo või filmi jaoks loogiline.

Mis on „Paradiisi“ võtmestseen?

Kahtlemata viimane. Me ei saa sellest muidugi lähemalt rääkida elamust rikkumata, aga tegemist on metafoorilise kollapsiga. Kõik oluline on ühes ruumis kokku saanud.

Oli see inspireeritud vanadest maalidest, võib-olla Goyast?

Mõistan sellist küsimust, olen kunsti­inimene. Mõjutas see ruum. Majas, mille olime leidnud, oligi sellise tapeediga ruum. Reaalsus osutub vahel suuremaks kui väljamõeldis. Maja rääkis täpselt seda lugu, mida me püüdsime rääkida. See maja plaaniti müüa, et ehitada hotell. See kuulus ühele vanale suurele perele. Need perekonnad teenisid omal ajal kolooniates varanduse. Neid ei teinud rikkaks mitte oliiviõli ega vein, vaid Angola või Brasiilia kohviistandused ja sellele eelnenud orjakaubandus. See meie ajaloost pärit koloniaalpärand on teema, mis mind väga huvitab. See jookseb läbi mu filmide. Eelmine film „Moskiito“³ rääkis kolonistidest põlvnemisest, mis pole Portugalist kuhugi kadunud. Nii et kui Fernandaga seda ruumi nägime, oli selge, et sellest peab saama viimane stseen, sest see võtab kõik kokku.

Tegelasi on „Paradiisi“ suguvõsas palju ja peaaegu kõik on naised. Kui keeruline või lihtne oli sobivaid näitlejaid leida? Näiteks Margarida Marinho on tuntud rohkem seriaalinäitlejana, mis sellise temperamendiga riikides pole loomulikult laitus.

Ta alustas kinos. Tahtsin ta tagasi kinno tuua. Vaja oli kolme peamist näitlejatari. Kaks õde pidid olema sellised peenemate kommetega, uhkemad prouad. Selleks oli vaja näitlejannasid, kes mõistaks neid, teaksid, kuidas nad räägivad, nende maneere. Margarida peab kehastama peaaegu nartsissistlikku, kuid südamlikku õde. Temas on midagi Hollywoodi diivadest. Margarida ja teist õde kehastav Beatriz Batarda töötasid nooremana koos, see ei olnud nende esimene ühine töö. Fantastiline oli näha nende keemiat. Nende leidmine käis väga kiiresti. Nägin õdedena ainult neid. Samamoodi olin kursis Rita Cabaço tegemistega. Tema oli samuti lihtne valik. Ülejäänute, venna ja laste leidmine oli keerulisem. Nad pidid olema usutavad, et nad on ühest suguvõsast ja et nende suhted on just sellised.

Lapsed unistavad selles filmis Amasoonia ja Mehhiko külastamisest. Te ütlete, et elate Euroopa ja Lõuna-Ameerika vahepeal. Mida te sellega mõtlete?

Olen sündinud Mosambiigis ja üles kasvasin Portugalis. Fernanda on brasiillanna. Meie lapsed on sündinud São Paulos. Mu süda on jagatud nende kolme mandri vahel.

„Moskiito“ valmis Brasiilia, Prantsusmaa ja Mosambiigi koostöös. Kas te seekord ei soovinud Brasiilia jutule minna? Olete öelnud, et Brasiilia pigem vaatab läbi Portugali Euroopat ja Portugali ainus Brasiilia-huvi on äriline. Portugali filmile pannakse Brasiilias subtiitrid.

Ma armastan Brasiiliat. See on ju ka turg 200 miljoni portugali keelt kõneleva inimesega. Angola või Mosambiik on selle kõrval tillukesed turud. Süüdi on minu arvates Portugal, sest järjestikused valitsused ei vaevunud panustama piisavalt aega ega raha Brasiilias Portugali filmide tutvustamisse. Põhjus, miks tegime „Paradiisi“ koos Argentinaga, on lihtne: Argentinast pärit produtsent Laura Huberman nägi meie lühiesitlust Sofia filmifestivalil, kus otsisime investoreid, talle see meeldis ja ta soovis meiega liituda.

Kas Argentina ja Itaalia panustasid ainult rahaliselt?

Monteerija Rosario Suárez on Argentinast. Itaalias alustasime regionaalse rahastusega IDM Südtirolilt ja hiljem kultuuriministeeriumilt. Itaaliast on näitleja Günther Götsch, siis helilooja Ginevra Nervi, kes tõlkis filmi südame ja rütmi kaunisse, kuid intensiivsesse muusikakeelde, ning kogu järeltöötlus visuaal­efektide ja helimiksimisega. Värvikorrektuur tehti Varssavis, kuna meie operaator on poolakas ja tahtsin, et ta töötaks kellegagi, kellega ta tavaliselt töötab.

Lõuna-Ameerikast pakub mulle kõige rohkem Argentina filmikunst. Kõige rohkem Goya auhindu hispaaniakeelse võõrfilmi eest on Argentinal – 19. Mis teile Argentina filmis meeldib? 2022. aastal valiti aegade parimaks kohalikuks filmiks Lucrecia Marteli „Soo“⁴, mis pisut sarnaneb „Paradiisiga“.

Mul on raske nimetada lemmikfilme või -raamatuid, sest kui nimetad ühe, siis on see justkui teiste suhtes halvustav. „Soo“ mulle tõesti meeldib, sest näitab samasugust lagunevat kodanlikku ühiskonda. Mulle meeldib, kuidas Lucrecia on filminud kodanluse allakäiku. Näeme, kuidas see rahvas hoiab privileegidest kinni isegi siis, kui ei saa seda staatust endale lubada, lihtsalt sellepärast, et arvatakse, et neil on päritolu tõttu selleks õigus.

„Paradiisi“ eelarvena käis meediast läbi 1,2 miljonit eurot. Kui palju sellest andis Eesti Filmi Instituudi võrdkuju Portugalis Instituto do Cinema e do Audiovisual? Kuidas nendega rahul ollakse?

Instituut on mind alati toetanud filmide rahastamisel, selleta oleks peaaegu võimatu, aga Portugalis on alati rahastamisprobleemid. Sellest rahast ei piisa, seega vajame rahalist abi teistest riikidest, koostööfilme. Instituut saab kõige rohkem toetada 700 000 euroga. „Paradiisi“ tootis uus tootmisettevõte Wonder Maria Filmes, mille asutasin kolme partneriga. See on meie esimene mängufilm. Algul jagus meil raha ainult filmimiseks, mitte järeltöötluseks. Pisut hullumeelne. Pidime ju tingimata filmima suvel. Kui suvi jääb vahele, tuleb oodata järgmist. Seepärast otsustasime mitte oodata ja asusime filmima, kuigi raha muu jaoks ei jätkunud. Aga hakkama saime. Sellist filmi sai teha ainult südamega. Ja kõiksuguste pulbitsevate tunnetega.

Tiina Lokk on 2010. aastal kirjutanud sellest, miks on väikese eelarvega filmide suundumus ohtlik: „Praegu loeb isegi Kolmas Maailm väga odavaks filmi, mille eelarve on alla 200 000 euro. Neid väriseva pildiga videoid saadetakse kõigile festivalidele, kus neist parimad eksootika mõttes ka üles korjatakse.“

See on tõesti ohtlik. Mina ei oskaks 200 000 eest filmi teha. Mõni oskab. Filmi tegemine pole raamatu kirjutamine, üksi laua taga istumine. Film on paljude inimeste koostöö. Neile peab õiglaselt maksma. Nad peavad ju üüri tasuma, süüa ostma. Mu esimene film „Ameerika“⁵ maksis vist samuti 1,2 miljoni ringis. Aga see oli 15 aastat tagasi. Miski ei maksa enam sama palju kui siis. Kõik on palju kallim. Meie eelarved on aga täpselt samasugused.

Filmitööstus ja hinnad on muutunud mitmel moel. Te olete filminud ka reklaame?

Kui peaksin elatuma ainult filmist, ei suudaks ma oma lastele toitu lauale panna. Olen väga tänulik, et saan vahepeal teha telereklaame, kuid säilitada seejuures väärikuse ja oma filmide kunstilise vabaduse. Chacun son cinema (pr ’igaühele oma film’ – toim). Usun mitme­kesisesse filmikunsti, kus on ruumi igaühele, nii filmitegijatele kui ka publikule. Vahel meeldib mulle vaadata suuri, hiiglaslikke Hollywoodi filme nagu Paul Thomas Andersoni „Üks lahing teise järel“⁶, teinekord avastada tundlikke väikese eelarvega filme nagu „Ma. Vaikuse karje“⁷. Filmimaailmas ​​on ruumi kõigile.

Tšulpan Hamatova osavõtul valminud „Ameerika“ kohta on netis kirjas, et see on üks edukamaid Portugali filme. Kui palju sellel vaatajaid oli?

Ma nägin seda lauset ja palusin eemaldada, aga pole eemaldatud. Kassa oli tagasihoidlik. Lause kirjutajale ilmselt väga meeldis see film.

Portugalis toodeti 2023. aastal 47 filmi, sh 30 mängufilmi. Kinokülastusi oli 12,3 miljonit. Kodumaised filmid kogusid 1,6 miljonit eurot (2% kogukassast). Tunnetate riigi survet teha näiteks ajaloolist või lastefilmi?

Ei tunneta. Raha küll napib, aga õnneks pole ka survet. Tehakse populaarseid komöödiaid, mis on nii piinlikud, et ma pealkirju ei nimetaks, aga neid on vähe. Autorifilmi lubatakse Portugalis piiranguteta vändata, seda peab tunnistama. Oleme sellise vabaduse üle uhked.

Kas filmid lähevad kohe igasse linna või pole see suur mure, kui avanädala­vahetus on vilets, sest Lissabonist välja pole veel jõutudki?

Meil on üks suur levitaja – Nos. Neile kuuluvad kõik riigi suuremad kinod. Kinojuhtidel on võrdlemisi suur vabadus filme valida. „Ameerikaga“ läks nii, et autorifilm vajab rohkem aega, aga ärisurve hävitab, Ameerika surub. Kui film ei jõua avanädalavahetusega teatud tulemuseni, antakse sellele esmaspäevast ainult mingi kesköine linastusaeg. Kunstifilme näitavaid kinosid leidub vähe.

Kuidas president Trump on mõjutanud? Kaitsekulutusnõude suurendamine muudab eestlaste kultuuriraha kasinaks.

Me oleme ka väike riik. Meie filmitööstus pole võrreldav Prantsusmaa või Saksa­maaga. Sellega tuleb leppida. Muidugi mulle ei meeldi, kui Portugali raha läheb kultuuri asemel kaitsekulutustesse. See peab minema kultuuri, tervisesse ja haridusse.