Gruusia kõigub noateral. Meie siin hoiame hinge kinni, sest mõistame hästi, mis on kaalul. Pärast eelmise sügise presidendi- ja parlamendivalimisi puhkenud suured meeleavaldused pole vaibunud, hoolimata protestijate vastu kasutatud jõuvõtetest. Vaatlejate hinnangul valimistel õigusetult absoluutse enamuse saanud Gruusia Unistus õiendab teisitimõtlejatega arveid ja sõbrustab Venemaaga.

2010. aastal kirjutasin Gruusia omadramaturgia festivalist ülevaate, kus puudutasin arusaadava kadeduse ja austusega ka miljardär Bidzina Ivanišvili tegevust kultuurielu isetu toetajana.* Venemaal rikastunud ärimees toetas institutsioone, maksis palgalisa ning näis esindavat n-ö valgustatud oligarhiat.

Siis ei aimanud keegi, et mõni aasta hiljem siseneb ta hooga poliitikasse, loob oma poliitilise liikumise Gruusia Unistus, hakkab peaministriks – ja jätkab tänapäevani varivalitsejana. Taas on selgunud, et mitte miski pole lõpuni isetu ja hind nõutakse lõpuks alati sisse; me kõik võime olla osa pikast plaanist, mille viljad nopitakse meid ära kasutades.

Olen käinud Gruusias teatrit vaatamas ja tegemas alates 2008. aastast paarikümnel korral, viimati tänavu kevadel. Areng on olnud pööraselt kiire nii tänava- kui ka teatripildis. Professionaalseid kontakte ja koostööd on rohkem, teemad on avaramad. Gruusias on ligi nelikümmend riigiteatrit, rääkimata erateatritest, peaaegu igas linnas on ka Nõukogude ajast pärit esinduslik teatrimaja, sageli küll armetus seisus.

Kahe aasta tagusel festivalil nägin esmakordselt lavastusi, milles tegeldi olemuslike identiteediotsingutega; varem on olnud esikohal traditsiooniline draama, sügav läbielamine ja tundeline esitus. Aina rohkem on nüüd vabatruppe, projektikooslusi, koosloomet, nüüdisaegsust, etenduskunste. Kohtasin noort näitlejat, kes on kasvanud gruusia perekonnas Eestis ja siin ka õppinud, ent saanud teatrihariduse Thbilisis. Ta rääkis head eesti keelt. On neidki noori teatraale, kes on käinud Eestis hooajatöödel, et saaks kodumaal kunsti teha. Gruusia-Eesti sild toimib hästi, kui selleks algatusi leida.

Thbilisi Vene teater, mis kannab Gribojedovi nime, sai hiljuti 180aastaseks. Teater on absoluutselt integreeritud ning mõte selle sulgemisest ei saa tulla mõistlikku pähe. Tolerants eri päritolu ja kultuuri suhtes on Gruusia ajaloo eriline õppetund. Enne praegust sõda oli Thbilisis venelasi üks protsent, mis tähendab, et kohalikku keelt oskamata pole võimalik toimekas olla. Kõik näitlejad valdavad gruusia keelt, pool ongi grusiinid, teatri töökeel on gruusia keel nagu publiku emakeelgi. Kui varem mängiti peaaegu et ainult vene n-ö kooli­klassikat, siis nüüd on repertuaaris ka välis- ja gruusia dramaturgiat ning dokumentaalprojekte. Thbilisis peatub praegu püsivalt kuni paarsada tuhat vene pagulast, kes on leidnud tee ka teatrisse. Trupi näitlejad osalevad ka teiste, gruusiakeelsete teatrite töös.

Eesti Vene teatri Südalinna teatriks muutumise olulisim mõte on lahtihaakimine Venemaa lähivälismaade kultuurivõrgustikust ja mõjust. See on nüüd tehtud, taagast on võimalik vabaneda. Järgmine samm peaks olema tegelik avanemine, mis võiks kaasa tuua segatrupi ja mitmekeelsuse, mis teeks võimatuks vastandamise ja võimalikuks uudishimu, mida ei pea varjama või häbenema. Thbilisi Vene teater on sellekohane hea näide.

Juunikuus Gruusias käies oli mul sealsete kolleegidega oluliseks teemaks teater, mis on võtnud julge kodanikupositsiooni. Selleks on Vaso Abašidze nimeline Uus teater. See teater on välja kasvanud kunagise operetiteatri kehandist ning tegutseb nüüdseks hoopis teises hoones ja sõnateatrina. Teatri hea maine on seotud selle juhi David Doia­šviliga, kelle metafooriküllaseid lavastusi võib vabalt võrrelda Robert Sturua ja Eimuntas Nekrošiuse suurteostega. 2010. aasta lavastus „Macbeth“ lõi laineid maailmas (külastati ka Eestit) ning Doiašvilist sai olulistes teatrimajades nõutud lavastaja.

2024. aasta 4. detsembril arreteeriti Euroopa-meelsel tänavaprotestil Uue teatri näitleja, 28aastane Andro Tšitšinadze koos mitmekümne meeleavaldajaga. Esialgne süüdistus seisnes grupiviisilises vägivallatsemises, mille eest saanuks mõista kuni üheksa aastat vangistust. Tšitšinadzest sai kinnivõetute esindusnägu. Kohtuteest kujunes algusest peale näidisprotsess nii tema pooldajate kui ka võimude jaoks. Gruusia teatri- ja filmiülikooli üliõpilased kuulutasid välja õppestreigi ning hõivasid kooli ruumid. Streik kestis ligi sada päeva, kuni ähvardati protestijad ülikoolist välja visata. Üliõpilased naasid õpingutele, kuid jätkavad tänaseni organiseeritult proteste Rusthaveli avenüül.

David Doiašvili teatas nõudmisest vabastada kõik arreteeritud, nende seas tema teatri näitleja Tšitšinadze. Sellega sai Doiašvilist eestkõneleja neile, kellele valitsuse lahtiütlemine Euroopa suunast on vastuvõetamatu. Nagu ikka, leidub ka pärivoolu ujujaid. Olulisim nende seas on Gruusia rahvusteatri positsioonis Rusthaveli teater, mis kuulutas, et on apoliitiline, ning keeldus toetus­avaldusest poliitvangidele. Samuti on valinud valitsuse poole Gruusia rahvuslik filmikeskus, mille alternatiiviks on kodanikualgatuse korras loodud Gruusia filmiinstituut. Filminäitlejanagi tuntust kogunud Tšitšinadze vabastamist on nõudnud teiste seas Euroopa filmi­akadeemia, mis andis talle toetuseks liikmestaatuse.

Ultimaatumi tähtaeg täitus 20. jaanuaril ning sestsaadik pole Vaso Abaši­dze nimeline Uus teater andnud enam repertuaarietendusi. Doiašvili tegi avalduse, kus tõdes, et koos inimestega on vangistatud ka Gruusia kultuur ning et käes on aeg näidata, mida teater kunsti­liigina tegelikult suudab. Teatri näitlejad on sealtpeale sõitnud väikeste rühmadena ringi kogu riigis, kohtunud inimestega külades ja linnades. Seda tehakse praeguseni, ka kolmveerand aastat pärast ultimaatumit. Nendel kohtumistel räägitakse koduriigis toimuvast, kasutades vestluse kõrval ka teatrivõtteid ja -vahendeid. Idealistile on sellised rahvaga kohtumised Brechti, Brooki ja Boali vaimus kahtlemata huvipakkuv teema, ehkki selleni viinud sündmuste põhjused on sünged ja lahendused pakuvad esialgu vähe lootust.

Kultuuriministeerium vastas Doia­švili vallandamisega. Teatrilt on võetud rahastus, ent inimesi pole suudetud vaigistada. Teatri koduleht on maha võetud, toetusavaldusi Tšitšinadzele saab jälgida teatri nimelisel Facebooki-lehel.

4. septembril lõppes tohutu avaliku huvi pälvinud kohtuprotsess Andro Tšitšinadze ja veel 11 vahistatu üle: neile mõisteti kaks aastat vangistust. 4. oktoobril toimus aga seni viimane suurem meeleavaldus meelsusvangide vabastamiseks, selle käigus püüti siseneda presidendipaleesse. Protestijad suruti pipragaasi ja veekahuritega tagasi.

Gruusias toimuv puudutab meid, sest selles peegelduvad meie lähimineviku valikute alternatiivsed stsenaariumid. Meie teater on enamasti mõistuspärane, kuiv, talitsetud, sissepoole pööratud, Gruusia teater seevastu valdavalt plahvatav, liikuvam, rahutum, näitlejakesksem. Erinevused lähendavad meid, sest teist uurides näed ka ennast teistsugusena. Mõlemal pool aga usutakse, et hea võidab lõpuks halva ja et teatri­kunstil on oma suur mõte: selle kaudu saab rääkida oma rahvaga sellest, mis päriselt südamel.

P. S. Minu andmed põhinevad isiklikel vestlustel, hilisemal sõnumivahetustel ning avalikel materjalidel. Oma vestluspartnerite nimed jätan mõistetavatel põhjustel enda teada.

* Tiit Palu, Gruusia teatrit (taas)avastamas. – Sirp 21. I 2010.