Esimese võtme Jorge Luis Borgese raamatukese (ja niisiis tõenäoliselt ka sellele aluseks oleva loengusarja) mõistmiseks annab juba pealkiri. „This craft of verse“ ehk „see värsikunst“ on fraas ühe W. B. Yeatsi luuletuse algusest – ja pealkirjana on sel potentsiaal viidata ühtaegu ja umbmääraselt nii teose ülesehitusele, kõneks tulevate allikate ringile kui ka asjaolule, et luuletaja kirjutab luulest.
Ülesehitus: raamatu moodustavad esseed lähtuvad enamasti konkreetsetest luulenäidetest või keerlevad nende ümber. Allikate ring: põhiliselt – kuigi mitte ainult – angloameerika luule (kuni vanainglise tekstideni välja). Luuletaja kirjutab luulest: kuulus novellist Borges pole (ei iseenda ega ka Yeatsiga võrreldes) küll kaugeltki sama kuulus luuletaja, kuid alustas ja vist ka lõpetas oma kirjandusliku karjääri just nimelt luuletajana.
Sada miljonit metafoori
Allikate juurde pöördudes tuleb nentida, et raamatus tsiteeritakse ja analüüsitakse rohkem Keatsi kui Yeatsi ning sellega teos õigupoolest algabki – sissevaatega tema luuletusse „Esimene kohtumine Chapmani Homerosega“. Viimane on kõnekas valik nii intertekstuaalsuse poolest, keskendumisega (Chapmani Homerose) tõlkele kui ka asjaoluga, et luuletaja luuletab luulest. Nimelt on üks raamatu viiest loengust või esseest pühendatud otseselt luuletõlke probleemile ning pea kõik teised puudutavad seda teemat samuti. Läbivalt intertekstuaalne on teos oma olemuse ja ülesehituse poolest aga juba ainuüksi seetõttu, et selle autor on Borges.
Raamat võtab kohe üles niisugused tuurid, et pole selge, kas räägitakse luulest või poeetilisusest, s.t nendevaheline (juba niigi ähmane) piir ähmastub täiesti. Paistab, et Borgesele on luule pelgalt poeetilisuse vahend, sõiduk: „[Raamat] on surnud sümbolite kogum. Kuid siis saabub õige lugeja ja sõnad – või pigem nende taga peituv luule, sest sõnad ise on pelgalt sümbolid – ärkavad ellu, ning me tunnistame sõna ülestõusmist“ (lk 9). Lugeja istub sõnade taga peituvasse sõidukisse, mis võtab paigalt nagu Apolloni kont.
Pole ilmselt keeruline ära arvata, millega tegeleb raamatu teine loeng „Metafoor“. Siin on üks väheseid kohti, kus Borges raginal võssa paneb. Märkides alustuseks (lk 25), et hiinlased („kui ma ei eksi“) nimetavad maailma „kümneks tuhandeks asjaks“, jõuab ta sama hooga väiteni, et kõigi võimalike metafooride arv on seega 10 000 × 9999 × 9998 …, s.t 10 000 faktoriaal. Masendavalt suur arv (liiga suur, et oleks mõtet seda siinkohal mis tahes kujul esitada).
Vaatleme juhtu, kus asju on neli: kuu, kõrvits, lehm ja pott. Võimalikke metafoore (kuu kui kuu, kuu kui kõrvits jne) on 42 = 16, aga mitte Borgese pakutud 4! ehk 4 × 3 × 2 × 1 = 24. Sama tulemuse annab mis tahes muu arv. Õige valem pole seega mitte n!, vaid n2. Võimalike (hiinapäraste) metafooride koguarv on seega kõigest tühised sada miljonit, mitte Borgese „uskumatu hulk .. mis lööb kujutlusvõime vankuma“. Möönan, et „kuu kui kuu“ on kujundina nõrk (kuigi paljulubava kõlaga), aga küsitud oligi metafooride, mitte tugevate metafooride koguarvu.
„Hulk aega tagasi, juba 1909. aastal kirjutas argentina poeet Lugones, et tema meelest kasutavad luuletajad alati samu metafoore ning et tema proovib leida kuu [originaalis tõenäoliselt moon – E. L.] kohta uusi“ (lk 25). Tubli. Nii peabki. Mis kasu oleks mul 600 kulunud metafoorist? Teisalt, nagu „kuu kui kuu“ näide tõestab, ei pruugi ka uus metafoor anda veel suurt edumaad.
Aga tagasi Hiinasse. Filosoof Zhuāngzi „nägi unes, et on liblikas, ning ärgates ei teadnud ta, kas on inimene, kes nägi unes, et on liblikas, või liblikas, kes näeb nüüd unes, et on inimene“ (lk 33). Borges leiab, et see on („elu on unenägu“ tüüpi metafooridest) kauneim: „Esiteks seetõttu, et see algab unenäoga, nii et ärgates on mehe elus ikka veel midagi unenäolist. Ja teiseks, sest ta on õnnekombel valinud imeliselt õige looma. Oleks ta öelnud: „Zhuāngzi nägi unes, et on tiiger“, poleks selles midagi huvitavat. [—] Kui Zhuāngzi näinuks unes, et on kirjutusmasin, oleks lause üldse mõttetu“ (samas). Jah, aga … See, et miski on mõttetu meie ärkvelolekumaailmas, ei tähenda, et see oleks mõttetu kirjutusmasinate unenäomaailmas, nii et poeetiline (või unenäoline) võimalus ikkagi jääb. Ja asjaolu, et „kirjutusmasinate unenäomaailm“ on meie ärkvelolekumaailmas kontrafaktuaalne („mõttetu“), ei puutu luule ja metafooride puhul, mis kõikmõeldavast „mõttetusest“ sõna otseses mõttes kubisevad, üldse asjasse.
Ületõlgendused
Borges saeb raamatus mitmes kohas (lk 34-35 ja 97) ühe Roberti Frosti salmi kallal („The woods are lovely, dark and deep / But I have promises to keep / And miles to go before I sleep / And miles to go before I sleep“), leides, et „Frost on siin üritanud teha midagi äärmiselt julget“ (lk 35). Borgese tõlgenduses tähendab Frosti „uni“ (sleep) nimelt esimesel korral und, teisel aga surma. Pigem on tegu ilmse ületõlgendusega. Frost, minu andmetel lihtne ja sirgjooneline luuletaja, vaevalt et midagi nii keerulist mõelnud oleks. Või kui oleks, siis oleks seda kuidagi selgemini väljendanud (nt pannes teise miles’i asemele years vms).
Kohe seejärel sõnastab Borges (äärmise läbinägelikkusega) vihjamise üliolulisuse imperatiivi: „kui midagi öeldakse möödaminnes, või – veel parem – vihjatakse, muutub meie kujutlusvõime selle suhtes kuidagi avatuks. Me oleme valmis seda omaks võtma“ (lk 35). Edasi räägib ta, kuidas oli pidanud Martin Buberi teoseid imeliseks luuleks, aga sai seejärel kellegi teise raamatut lugedes teada, et tegu oli hoopis filosoofiaga. Selle naelapea tabamise järel aga lisab, et „Walt Whitman on väljendanud kusagil sedasama mõtet .. Ta ütleb kusagil midagi niisugust, et tema meelest on ööõhk ja üksikud suured tähed palju veenvamad kui pelgad väited“ (lk 36).
Taas ületõlgendus: mis mõttes on tegu „sellesama mõttega“? Väites, et reaalsus on veenvam kui väide, pole midagi jalustrabavat. Lõppude lõpuks otsustatakse väidete tõesuse ja vääruse üle ju neid reaalsusega võrreldes. Mille muuga võrreldes seda teha saakski? Võimalik, et filosoofid on sellele (tõe vastavusteooriale?) välja mõelnud mingeid alternatiive – võib-olla, aga käesoleva arvustuse raames (ja huvides) ma keeldun ronimast sellesse jäneseurgu.
Metafooride teemaga jätkates tuleb Borges välja juba õige kentsaka väitega: et kirjanduses esinevate metafooride enamiku moodustab tosin mustrit (silmad – tähed, naised – lilled, aeg – jõgi, elu – unenägu jne). „Tegelikult pole tähtis see, et neid mustreid on vähe, vaid et neid saab pea lõputult varieerida,“ arutleb Borges. „Lugeja, kes huvitub luulest, mitte luuleteooriast, võib lugeda näiteks kujundeid „kui vaid saaksin taevaks“, ja seejärel „silmist loodud koletis“ või „tähed vaatasid alla“ ning tal ei kangastu kunagi, et need taanduvad samale mustrile“ (lk 36). Minu meelest on see luuleteooria (või vähemalt seda toetav argument) puhas pettus. Sellest, et kujundis esineb „täht“, „silm“ või (eriti) „taevas“, ei järeldu kuuluvus mustrisse „silmad – tähed“. Ehk siis taas ületõlgendus.
„On veel üks metafoor – vanapõhja oma, verest. Levinud kenning vere kohta on „madude vesi““ (lk 40). Siin on autoril või tõlkijal vist midagi sassi läinud. Mõeldud on ilmselt „mõõga vett“, mida Borges mainib (kui ma eksi) oma novellis „Zahir“.
Ilu on (mitte ainult) lugeja silmades
Asjaolu, et ma Borgesele seni põhiliselt vastu vaielnud olen, ei kahanda vähimalgi määral teose (vaieldamatult suurt) väärtust, olles pigem kompliment selle kõnevõimelisusele – sellele, et see suudab mõtteid tekitada. Mõtteid, millele ma mõttes alla kirjutasin (ja millest vaikides mööda läksin), on siin palju rohkem kui neid, millele vastu vaidlesin.
Rebekka Lotmani tõlgitud loengute üle nuriseda ei ole mul erilist põhjust (ega ka võimalust, kuna ma originaali lugenud pole), küll aga saaks soovi korral seda teha Maria-Kristiina Lotmani luuletõlgete puhul (millel on kõrval ka originaalid ning võimalik kobiseda).
Näib, et Maria-Kristiina Lotman on (siitpoolt vaadates) teinud kaks põhimõttelist viga. Esimene viga on sisu ohverdamine vormile, kusjuures viimase aluseks on võetud riimiskeem, mida iga hinna eest (täpsemalt: sisu ohverdamise hinnaga) kopeeritakse. Teine viga on ilustamine, võib-olla isegi ilutsemine. Luule on (või vähemalt peaks olema) muidugi ilus asi, aga originaali ilustamisse tõlkes tuleb suhtuda äärmise ettevaatusega. Kui miski (näiteks algupärand) aga juba on ilus, siis täiendav ilustamine muudab selle tavaliselt kuidagi lihtsameelseks. Ilutsemiseni on siit vaid lühike samm.
Tõtt-öelda ma ei tea, kas näide, mille ma nüüd toon, on üldse samast ooperist … Või on tegu juhtumiga, kus originaali ilu on, vastupidi, lihtsalt „maha keeratud“. Byroni rida „She walks in beauty, like the night“ on tõlgitud „Ta kõnnib veetluses kui öö“ (lk 42). Beauty esimene vaste ongi „ilu“, mis on tugevam kui „veetlus“ (mis on ebamäärasem), mistõttu loomulik oleks olnud tõlkida „ilu“ (selle degradeerimise asemel) „iluks“. Põhihäda on aga selles, et käest on lastud hiilgav, lihtne ja loomulik tõlge „ta kõnnib ilus nagu öö“.
Miks see tõlge näib parem? Sest edastab korraga neli selget sõnumit, mis on üksteisega kooskõlas (ja koguni võimendavad üksteist): „ta on ilus“, „öö on ilus“, „ta kõnnib ilus“ ja „öö kõnnib ilus“. Kõik need neli tähendust tulevad sujuvalt välja (ning loomuliku järeldusena veel viieski: „ta on (nagu) öö“).
Esimene tõlge võimaldab ainult kaht: „ta on veetlev“ ja „ta kõnnib veetluses“. Kuidagi läbi häda sobiks võib-olla ka „ta kõnnib kui öö“ – mis lööb tõlgendusse juba esimese mõra (mida sellega õigupoolest öeldakse?). Samal ajal „öö kõnnib veetluses“ ja „öö on veetlev“ selle tõlke peale, nagu öeldakse, ei komputeeri. Sõnastus pole mitte ainult ligikaudne, kohmakas ja kunstlik („ilustatud“), vaid ka semantiliselt palju vaesem.
Borges defineerib luule kõhklevalt kui „ilu väljenduse kunstipäraselt põimitud sõnade abil“ (lk 21-22). Teisal tõdeb ta aga: „Tahtsin muidugi kirjutada väljapeetud ja ilusas keeles. Nüüd pean liigset kenitlemist veaks. See on märk edevusest ..“ (lk 100). Või kui mitte edevusest, siis ülepingutusest. Või barbaarsusest …
