Ma ei ole viimasel ajal vist midagi nii badass’i kui Maria Kapajeva palja ülakeha ja äralõigatud rindadega pilt Eesti kunstimaastikul näinudki! Või mis Eesti, üldse! See eneseteadlik pilk, meikimata nägu ning uhkus, millega kunstnik status quo’le oma tõenäoliselt teistele häirivalt mõjuvat keha hoiab ja vaatamiseks eksponeerib. Justkui sedastades: jah, ka selline võib naine olla! Ja tõepoolest – võibki. Tänapäeva tradwife’ide, pardi-musisuude, Kardashianide kehtestatud esteetika ajastul on tõeliselt värskendav näha taolist keskmist sõrme patriarhaadi ja kapitalismi kehtestatud ilustandar­dite pihta.

Kapajeva on alati olnud sotsiaalselt tundlik kunstnik, kes asetab ennast oma kunsti keskmesse, olgu selleks siis tema enda segarahvuse või kvääridentiteedi uurimine, naiseks olemise võlud ja valud, maailmas prevaleerivad sõjad ning selle kõige mõtestamine kunstniku vastutuse perspektiivist lähtuvalt. Mille eest vastutab kunstnik, küsib ta iga oma teose või näitusega. Ning tõepoolest, mille eest siis? Kas kunstil kui sellisel on üldse mingit mõtet kaasa rääkida ühiskonna teemadel, poliitilistel ning poleemilistel? Kapajeva (ja mina) leiame, et jah! Kuigi kunstnikul ei peaks lasuma vastutus maailma muuta ning selleks tal õigupoolest vahendeid ning sümboolset kapitali (tihti) ka pole, leian, et looja võiks mõtestada ning kontekstualiseerida oma tegevust ühiskonda struktureerivate jõujoonte raames. Seada neid jõujooni kahtluse alla, pakkuda võimalikke ja jätkusuutlikumaid alternatiive olemasolevate ja juurdunud kahjulike asemele. Ning teha seda nii rajult või poeetiliselt või rajupoeetiliselt kui iganes kehahing tahab!

Šelda Puķīte kureeritud „Neist ilma jäädes saab minust tervik“ mahub ära ühele stuudiokorteri-suurusele pinnale. Sõltumata sellest on Tartus Aparaadi­tehases Kogo galeriis ilmale kogemiseks-uudistamiseks avatud näitusel väga lai teemadering: naised ja vananemine, menopaus, vähk, kvääridentiteet, stigmad, mis on seotud eelkõige vananeva naise keha mõtestamisega nii isiklikul kui ühiskondlikul tasandil. Kapajeva on alati olnud julge kunstnik, aga nii julgena pole mina teda veel näinud. Muidugi võiks kirjutada arvustuses, et mis stiilis tööd on ja mida kõike näidatakse, aga tegelikult tahaksin ma lihtsalt kirjutada nii: Maria, su kunst teeb mulle haiget. Ja samal ajal on see ka võimestav. Vabastav.

Töid vaadates tuli meelde, kuidas ema rääkis mulle kunagi oma menopausi kogemusest, sellest, kui valus ja kurnav oli see üleminek talle olnud, kuidas ta enam ei saanud aru, kes ta on, kuidas ta korraga tundis nii väga selgelt, et teda pole enam ühiskonna silmis olemas. Et ta on nähtamatu. Ja kuidas teadmatus sellest, kes ta pärast menopausi on, tegi valu. Suurt valu. Mäletan, et kuulasin ema omamoodi hämminguga – esiteks ei teadnud-tajunud ma üldse, et ta oli end aastate eest sedasi tundnud, pealtnäha oli kõik justkui korras. Ma isegi ei mäleta, mis seda vestlust ajendas, kust see algas ning kuidas selle valusa teemani lõpuks hargnes, aga tunne oli tol korral, nagu oleks emal üks suur valutulv (mulle nähtamatu) tammi tagant vabaks lastud. Huvitav, kui paljudel naistel oleks rääkida sarnaselt kulgev lugu kehas toimuvatest olulistest ja rasketest muutustest, mida on isegi oma tütardega raske teemaks võtta?

Kui naine näitab oma valu

Vananemine on veider. Ühelt poolt on ju tore teatud emotsioonide stabiliseerumine, väljakujunenud „mina“ olemasolu, kes enam ei põe mingite 20ndates tähtsaks peetud tobedate asjade pärast (nii tihti). Ning ma tõesti tahan saada väga vanaks ja näha end (laheda) hallipäise vanana! Teisalt on juba praegu 30ndate teises pooles tunda, kuidas kehaga peab pidevalt tegelema nii, nagu veel nt kümne aasta eest ei pidanud. Põlvedes sidemed rebenevad, selg valutab, käed surisevad, hormoonide talitlus muutub, silmad näevad kehvemini, rasv ladestub kiiremini – ning seda kõike on üpris raske omaks võtta. Et näe, pool elu pole veel (ehk) läbi, aga juba niisugune „regress“! Sinna otsa veel asjaolu, et naiste kehadest ning neis aset leidvatest tervislikest ja/või hormonaalsetest muutustest me tihti ka rääkida väga ei tihka ning mehe kehagi on endiselt standard, mille järgi kõik teised peavad (vaikimisi) joonduma. Mõni aeg tagasi andis kunstnik Kadi Estland oma kaaslase Rainer Katteliga Eesti Päevalehes poleemilise intervjuu, milles tõid ka välja nt menopausi nähtamatuse kunstiväljal – teatud teemade vältimise nii näitustel, festivalidel kui ka kunstiturul. Jah, menopaus, vananev naine ning võimalik vähk ei ole tõesti teab mis seksikad teemad, aga miks peaks trend või seksikus üldse midagi tõelisele kunstnikule tähendama? Just nimelt – ei peagi. Ja ei tähendagi. Kapajevale küll mitte.

Kui ma nägin galeriis Maria kolme autoportree stiilis pilti, kuidas ta neis kas mööda säärt jooksva verenirega või ära lõigatud rindadega palja ülakehaga mulle klaasi tagant iseteadvalt otsa vaatab, jäin esmalt mõtlema midagi väga banaalset: kui ilus! Kui ilus naine! Ilus inimene! Keegi, kes ei püüa meeldida: see lühike soeng, verine reis, varvasteni nirisev veri, need kortsud silme all, see lõtvus, mida ei pinguldata naeratuseks või põselohkudeks või musisuuks. Ning kui kahju mul on sellest, kuidas me naistena tihti ei saa või ei julge endale seda ilu lubada. Sellist mittestandardset, oma tervist ja heaolu tõsiselt võtvat ilu. Kapajeva eesmärgiks pole aktivism. „Neist ilma jäädes saab minust tervik“ on poliitiliselt laetud teemade kiuste pigem poeetiline. Mitte et need kaks peaksid teineteist kuidagi välistama, eks ju. See pole otseselt ka vihane näitus, siin ei rünnata kedagi, see pole abramovičilikult feministlik kõrvakiil ühiskondlikule maitsele. Siin on otseses ja metafoorses mõttes võetud end alasti. Kuid see alastus on kogu oma poeetilisuse kiuste ebamugavust tekitav.

Naiseks olemise metamorfoosid

Mis teeb naisest naise? Pikad juuksed? Munasarjad? Emadus? Rinnad? Suured rinnad? Empaatia? Hool? Kleidid? Toidutegemise oskus? Palgalõhe? Oma koha tundmine (loe: naine ei sobi poliitikasse)? Igavene nooruslikkus ja pingul nahk? Vaikne ja sätitud olemine? Alandlikkus?

Nojah, seda rida võiks siin lõpmatult jätkata. Stereotüübid selle kohta, mis teeb ühest naisest õige naise, on visad kaduma. Ning tänapäeva aina konservatiivsemaks muutuvas toksilise maskuliinsuse maailmas on eelnevalt mainitud omadused jälle kahjuks tõusutrendis. Kapajeva viib meid oma kunstis ja kunstiga aga hoopis teistele radadele. Kogo galerii näitus on hea näide naiseks olemise spektrist, sest just seda naiseks olemine on: spekter. Muundumine. Tsüklilisus. Dünaamilisus. Metamorfoos. Hea oleks neid tsükleid muidugi tunda, sest vastasel korral on arusaam naiseks olemisest ja naiselikkusest äärmiselt ühekülgne ning (elu)ohtlik. Me peame ühiskonnana rohkem rääkima menstruatsioonist, menopausist, naiste tsüklitest, hormonaalsetest muutustest, tervisest ning sellest, et vananemine on vägagi okei. Ja seda nii kodus, näitustel, teaduses, arvamusartiklites, saadetes kui ka mujal. Ja sellest, et naist ei tee naiseks menstruatsioon, täpselt nagu naiseks olemist ei lõpeta selle puudumine. Et naist ei tee naiseks rindade olemasolu, täpselt nagu naiseks olemist ei lõpeta nende puudumine. Või munasarjade puudumine. Või laste puudumine. Või pikkade juuste puudumine. Jne, jne, jne.

Aitäh, Maria, et oma töödega tuletad seda ilusalt-valusalt meelde!