Põhiseaduse § 154 sätestab: „Kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt.“ Kui põhiseaduse autorid ning rahvahääletusel põhiseaduse kinnitanud Eesti kodanikud soovinuks teistsugust elukorraldust, oleks paragrahvis ka märgitud, et iseseisvus otsustamisel ulatub vaid piirini, kus see läheb vastuollu üleriigiliste erakondade keskaparaadi soovidega. Kuna nii põhiseaduses otsesõnu kirjas pole, on ükskõik millise erakonna juhtorgani suunised või püüd volikokku valitud inimesi mõjutada või kamandada keelatud.

Erakondades mõistagi arvatakse teisiti ning sedapuhku püüdsid eriti Isamaa ja Keskerakonna kampaaniameistrid innukalt valijaid veenda, et kohalike valimiste kogu mõte seisneb 2023. aasta riigikogu valimise tulemuse hindamises ning tühistamises. Nagu valimistulemusest näha, eiras valijaskond peaaegu kõikjal erakondade muinasjuttu ning valiti inimesed, keda peeti parimaiks oma linna või valla unikaalseid muresid lahendama ja elu edasi viima. Pole ühtki tõestust selle kohta, et valimisotsuste peamine tõukejõud oleks selgi korral olnud ülemaaline kättemaks millegi eest, mis ei mahu omavalitsuse võimupiiridesse.

Ometi jäi kommunikatsiooni üldpildis nii enne hääletamist kui ka tulemuste selgumise järel domineerima narratiiv, nagu oleks kohaliku elu põhiküsimus ideoloogia ja üleriigiliste erakondade võimuvõitlus. Paraku andis ka vabariigi valimiskomisjon, valimiste neutraalne korraldaja, andmete näol erakondadele toitvat statistikat üleriigiliste tulemuste kohta. See ei ole etteheide, aga siiski ei pea mõõtma kõike, mida mõõta saab, ega õunu ja pirne summeerima. Erakondade ülemaalise häälesaagi võrdlemine ja sellest põhjapanevate järelduste tegemine on sama sisutu kui kergejõustiku MM-võistlustel riikide paremusjärjestuse väljaselgitamine nii, et liidetakse kõigi jooksualade ajad sprindist maratonini ning kõigi väljakualade meetrid ja sentimeetrid kaugushüppest odaviskeni ja lõpuks liidetakse saadud tunnid ja kilomeetrid omavahel. Kordan: iga omavalitsus on ainukordne ja kuigi keskmine on arvutatav, on „keskmisi omavalitsusi“ sama palju kui täpselt keskmise palga saajaid kõigi töövõtjate hulgas.

Kuigi ülemaalisel üldistusel puudub sisu, on kõik kohad seda täis, mis sest, et üldistuses ei tunne end ära ei valijad ega valitud. Ja kumma kasuks inimene otsustab, kui on valida võimaluste vahel, et ise olen loll ega näe „suurt pilti“ või et parteiline udujutt on tegelikkusest sama kaugel kui maa päikesest? Pigem viimase, mis tähendab, et argielu kujutamine vaid leppimatu ideoloogilise ja erakondliku võitlusena tõotab ainult halba erakondade usaldusväärsusele ning võimele Eesti arengusse midagi positiivset tuua.

Kahjuks ei suutnud ka suur osa ajakirjandusest seekord jätta erakondade jutupunktidega kaasa jooksmata. Igal ajakirjanikul on poliitikas oma sümpaatiad ja antipaatiad, aga need eratunded ei tohiks mõjutada kutsetegevuse objektiivsust. Kuid häälesaagid valimiskomisjonides ei jõudnud veel jahtuda, kui juba ilmusid Postimehes pealkirjad „Analüüs. Eestit tabas sinine laine“ ja juhtkiri „Aeg parandada vigu“, mille tuumväide oli, et „kohalikud valimised osutusid umbusalduseks valitsuse poliitikale“. Ega Delfigi paremat suutnud. Jah, seesama Delfi, mis juunist saadik on eetikapõhimõtetes tõotanud: „Meie pealkirjad ja eelvaated kajastavad täpselt nende artiklite, videote või helilõikude sisu, mida nad tutvustavad. Väldime sensatsioonilist või eksitavat keelt, mis võib tegelikku sisu vääriti esitada.“ Kuidas küll selle põhimõttega klapivad pealkirjad „Võim sai rahvalt lõuahaagi“ ja „Suur lugu. Keskerakond tõusis tuhast, Isamaa vallutas volikogud ja valitsusparteid said valijatelt punase kaardi.“

Mis sinine laine (ja kelle sinine, kui seda kasutab põhivärvina vähemalt kolm erakonda), mis lõuahaagid ja punased kaardid? Millised küsitlused näitasid Keskerakonda tuhamäena Tallinnas, Maardus või Sillamäel? Küsitlusfirmad peaksid läbi viima eraldi uuringu selgitamaks, mitu protsenti valimistel osalenutest käis seal võimule lõuahaaki andmas. Mida järeldada, kui ilmneb, et valijaskond ei mahu parteilis-ajakirjanduslikku ühiskonnapilti? Kuidagiviisi on Eestisse mingi vale rahvas sattunud? Mina sealhulgas, sest istusin valimisõhtul minagi Lääne-Harju vallas mererannas, aga lainet ei tulnud. Senise vallavanema juhitud valimisliit sai ligi 70% häältest ja 16 mandaati 21 liikmega volikogus. Tunnustus või kättemaks?

Miks on valimistulemuste „analüüsides“ ja valijate käitumist seletades täiesti kõrvale heidetud kõige tõenäolisem ja paljudes omavalitsustes ka faktilist kinnitust leidnud võimalus, et inimesed käisid seniste omavalitsusjuhtide tegevusega ülimat rahulolu väljendamas, panid neile hindeks viie ning palusid tööd jätkata? Näiteks on raske ette kujutada, kuidas saanuks „sinine laine“ ootamatult tulvata Rakvere linna ning Isamaa seal „volikogu vallutada“. Sealses basseinis on vesi üsna sinine olnud juba pikka aega ning nüüd lasti isamaalastele sinna lihtsalt 400 hääle jagu vett juurde. Rakverelasena oleksin üsna pahane või nõutu, kui mu tegelik hääletussõnum oli, et Kert Karus on linnajuhina tubli ja usaldusväärne mees, aga ajalehest loen, et mu ainus mõte talle häält andes oli lüüa Kristen Michali nina veriseks.

Vähemalt sama veider on kujutleda tartlasi massiliselt punase kaardiga vehkimas, kuigi nii ajakirjanikud kui ka poliitikud nägid kurja vaeva Tartusse mingi poliitilise intriigi või suure, ülemaalise lahinguvälja ehitamisega. Võiks ju Tartu ajaloost üht-teist mäletada ning ka noorele ajakirjanikule, kelle oma mälestused sajandivahetuseni tagasi ei ulatu, tuleb pikemate aegridade vaatamine ainult kasuks (vt joonis).

Tartus on Reformierakonnal läbi aastakümnete olnud väga stabiilne ja truu valijaskond. Ka tänavune häälesaak jäi vaid tuhatkonna võrra alla pikaajalisele keskmisele ning oli suurem kui aastatel 2005 või 2013. Isamaa seekordne tulemus näeb võimas välja ainult eelnenud kahe tsükli täieliku läbikukkumise taustal ja üldse on saavutusi mitmel korral mõjutanud erakonna liitumised-lõhenemised, üleriigilised siseheitlused. Kõikumise amplituud ületab reformistide oma tunduvalt. Nüüd suudeti vormida püsiv potentsiaal taas tulemuseks.

Kuid, mis olulisem, „Reformierakonna kantsis“ on alati tulnud koalitsioone moodustada, ka parimail päevil on Reformierakond absoluutsest enamusest Tartus kaugele jäänud ega ole saanud eales sel viisil laiutada nagu Keskerakond Tallinnas. Ka viimasel neliaastakul juhtis linna Reformierakonna, Isamaa ja SDE kolmikliit. 2021. aastal said nad kolme peale kokku 22 618 häält, nüüd 30 496 häält. Kas see on tartlaste protest ja kättemaks või rahulolu?

Tartus alanud piinlik kraaklus meeri­tooli pärast oleks ära jäänud, kui oleks jätkatud senise liiduna ning võitluskuked poleks unustanud, et üleriigilises võitluses koalitsioonide eluiga määravad Rein Taagepera valemid kohaliku võimu tasandil ei kehti ning erinevalt riigivõimust, mil vähim enamus vähimate osaliste arvuga on parlamendis kestvaim, on kohaliku võimukoosluse moodustamisel õige püüelda maksimaalse esinduslikkuse poole. Mida suurem osa linlastest tunneb, et on võimu juures esindatud, seda kindlamini maksavad nad ka preemiat järgmistel valimistel.

Niisiis, kohalik elu on jätkuvalt rahulik ning maalihe toimus vaid mõne erakonnajuhi peas. Nende perearstidel on muretsemiseks põhjust küllaga, kui hakkavad uurima, mida patsient mõtleb, kui räägib, et „Minu diagnoos on murelik“ (Urmas Reinsalu 21. X Vikerraadios).