Raamatuaasta puhul peaks vist ette võtma juba ilmunud raamatud. Ometi tahan rääkida tekstidest, mida lugeda on olnud mulle sama avardav ja loov kogemus nagu trükis ilmunud raamatuidki.

Alustuseks: ma ei oleks iial uskunud, et minust saab õpetaja. Aga sai, olgugi et kõrghariduse tasandil, Eesti muusika- ja teatriakadeemias. Ja kuna olen ise kirjutamisega elatist teeninud tubli kakskümmend aastat, ongi tasapisi lisandunud mu kursuste hulka neid, mille eesmärk on õpetada tudeng kirjutama. Või vähemasti näidata, et kirjutamine ei ole midagi sellist, mida tuleks paaniliselt karta.

Muidugi õpetan tudengeid kirjutama ennekõike teadustekste, sest see lihtsalt on väga oluline osa kõrghariduse omandamisest. Eriti looverialadel, kus – spekuleerin – võib väga kergesti ununeda, et käsitööoskuste hankimise kõrval tuleb arendada ka verbaliseerimisoskust. Aga veelgi huvitavam on olnud õpetada loovkirjutamist, mida olen aastaid teinud esmajoones EKA tudengitega, vahel ka EMTA omadega. Iroonilisel kombel hakkasin seda õpetama täiesti juhuslikult ja tükk aega enne seda, kui julgesin enda kohta kasutada sõna „kirjanik“ või endast nii üldse mõelda (tegelikult ei julge siiamaani). Lohutasin end sellega, et ka mitmed meie suurepärased pilliõpetajad ei ole olnud sugugi silmapaistvad interpreedid.

Sellise õpetuse eesmärk ei olnud siis ega ole loomulikult praegugi kellestki kirjanikku vorpida. Muidugi, kui mõni seeläbi kirjutamise avastab, siis – väga hea! Eelkõige on aga küsimus selles, et noortel ei ole kirjutamisest pääsu, isegi ChatGPT ajastul. Kirjutamise vajadus ei kao mitte kuhugi. Ka kunsti või muusikat õppivatel noortel, sest nende tööelu nõuab ju nii sageli suutlikkust oma loomingut seletada. See oli ka omal ajal kõnealuse kursuse ellukutsumise põhjus. Seda enam, kui uskuda tudengeid, et neil tuleb nüüd sageli luua tekste hoopis teiste reeglite alusel kui need, mida nad koolis õppisid.

Kursuse juurde kuulub ka see, et noored jagavad oma kirjatükke minuga. Kuna nüüdseks on olnud sadade kaupa noori, kelle tekste olen lähedalt näinud, siis julgen juba noorte ja kirjutamise kohta teha ka mingeid järeldusi. Nii avastangi end alailma pärast loenguid kellegagi mõtetes justkui vaidlemas. Argumenteerin, pobisen omaette, lükkan ümber mingeid kuuldud väiteid. Isegi kui ma ise täpselt ei tea, kellega üldse parasjagu vaidlen.

Esimene väide: noored ei loe. Ma ei tea, võib-olla nad loevad siis vähem kui nende vanemate põlvkond. Ometi, kui auditooriumilt küsin, kas neile lugeda meeldib, on tavaliselt poole käed ikka püsti. Olgu, võib-olla mõni tahab meeldida. Aga kui vaatame mingeid teksti­katkeid, kas või Hanif Kureishi omi, siis mõni ikka teab (ja seda kirjanikku ei tunne nii mõnigi minuealine). Alati on keegi, kes pildistab huvipakkuva raamatu slaidi üles (näiteks Marjane Satrapi „Persepolis“ on tavaliselt üks selline, samamoodi Hervé Guiberti „Sõbrale, kes ei päästnud mu elu“). Pärast loengut ei ole ka harvad seesugused kirjad: näitasite [Raymond Queneau] „Stiili­harjutusi“, väga meeldis, tahaks tervikuna lugeda. Ega teil juhtumisi PDFi ole?

Teine väide: noorte kirjaoskus on vähenenud. Oma kursuste põhjal on mul seda väga raske uskuda. Esimene rusika­reegel, mida neile pähe raiun ja mida ehk kõik kirjutavad inimesed teavad, on see, et kirjutamiseks tulebki kirjutada. Lugeda muidugi, aga kindlasti ka kirjutada. Seda me seminaris alati teemegi. Leiutame eri nurki, kuidas kirjutada.

Ja siis jõuab kätte mu lemmikosa. Me oleme rääkinud teooriast ja ajaloost, oleme koos lugenud, nemad on kirjutanud, siis oleme veel rääkinud ja kirjutanud … Ning siis saadavad julgemad mulle oma tekstid klassi ees anonüümselt ettelugemiseks (teisiti ei saa niivõrd intiimse asja jagamist nõuda). Kuna tudengeid on ühel kursusel väga palju, ei tea ma sageli isegi, kelle teksti ette loen. Tänapäeva nimesid arvestades võib ka juhtuda, et ma ei tea isegi, mis soost on autor. Aga üsna ruttu hakkavad nimed korduma, igal noorel kirjutajal on oma eriline stiil, nii et peagi hakkan neid selle järgi ära tundma. Ning ma ei väsi imestamast, kui loovalt nad sõnu seavad, lugusid jutustavad. Rikkaliku sõnavaraga, fantaasiarohkelt. Mõne stiil on ääretult poeetiline, teisel argisemalt proosaline. Väga hästi tabatud kohalolek, äratuntavad karakterid.

Nad on ka väga eriilmelised ja vaimukad. Ülemöödunud korral töötasime eri stiilis ümber üldtuntud materjali. Lugesin meilile saadetud juppe õpilastele ette – ning vahepeal oli tõsiselt raske seda teha. Tekstid olid lihtsalt nii humoorikalt kokku pandud. Naersin ise, naeris auditoorium. Mul oli südamest kahju, et need tekstid jäävadki vaid meie kinnisesse ruumi.

Võiks ju ka arvata, et minu juurde jõuabki valitud seltskond, kultuurinoored, kes ehk ongi kirjasõnaga paremas suhtes. Aga esimeses loeng-seminaris küsin alati: milline on teie senine kirjutamiskogemus? Kas teile meeldib kirjutada? Kui mitte, siis miks? Mis on kõige raskem? Vastuste põhjal julgen üldistada, et päris paljud noored tõepoolest kardavad kirjutada. See kohutab neid (muidugi on ka erandeid!): valge lehe hirm, oskamatus alustada, suutmatus suurt teksti hallata, kartus banaalsuse ees …

Vahepeal mõtlen täitsa ketserlikult: nende jutustamisoskust vaadates ei olegi äkki tragöödia, kui lugude hankimise meediumid on muutunud? Ma ei väsi kordamast: noored inimesed on targad, vähemalt minu põlvkonnaga võrreldes. Ja ei ole neil probleemi ka lugude jutustamisel. Võib-olla on siis lihtsalt muutunud see, kuidas nad oma lood kätte saavad, nagu ütles kord Andrus Kivirähk. Aga see, et nad need üles leiavad, neid oskuslikult sünteesivad ja edasi jutustavad, on minu silmis väljaspool kahtlust.

Kahtlustan, et umbes sama juttu räägiksid paljud õpetajad, kes noortega töötavad, s.t ilmselt ei ole mu mõtetes midagi unikaalset. Aga vähemasti on nüüd lootust, et pärast nende endast välja kirjutamist lõppevad mu peas need otsatud vaidlused noorte kirjaoskuse teemal.